mida nad jagasid, oli midagi muud kui sügav, siiras ja kauakestev. Ainuüksi nende sügav teineteise mõistmine ja hindamine olid sügavalt juurdunud.
Tema polnud seda kunagi kogenud.
Isegi oma lühikeses, halva lõpuga abielus polnud ta iial sellist emotsionaalset intiimsust tundnud.
Ta embas veel viimast korda sõpru hüvastijätuks, lahkus luksuslikust lennukist ja suundus Cessna vesilennukile, mis pidi ta otse Lunni saarele viima.
Ta tundis kergendust, et teda oli praamisõidust säästetud. Sel aastaajal on see täis lõbureisijaid ja suviseid külastajaid, kes soovivad innukalt nautida kõike, mis Lunni saarel pakkuda on. Viimastel aastatel oli saar värvikat rahvast ligi meelitanud – kunstnikke, muusikuid, jõukaid inimesi, kes otsisid eksklusiivset pelgupaika, mis pakkus siiski tsivilisatsiooni eeliseid.
Brittany kasutas rõõmuga Wi-Fit, kui see saadaval oli, aga oli täpselt sama õnnelik ka siis, kui seda polnud. Tema jaoks oli luksus sõna, mida võis kasutada nii kõrbes tähistaeva all kui ka viie tärni hotellis siidlinade vahel veedetud öö puhul. Luksus oli vabadus avastada ja nautida oma seikluslikku hinge.
Selle seikluse kannul oli ta maailmas ringi reisinud. Pärast Ühendriikidest lahkumist oli ta kolinud Ühendkuningriiki ning saanud oma magistri- ja seejärel doktorikraadi. Selle aja jooksul oli ta astunud Hiram Binghami jalajälgedes ja matkanud mööda inkade rada Machu Picchu kadunud linna, ühinenud väljakaevamistega Egiptuses ning võtnud Kreeka omaks kui oma teise kodu. Kuid Maine – Maine oli tema esimene kodu ja jääb selleks alati.
Tema süda oli siin. Tema juured. Tema ajalugu.
Arheoloogina oli ta inimene, kes teadis juurte ja ajaloo tähtsust.
Ootusärevusest naeratades võttis ta mobiili ja saatis kiire sõnumi Emilyle, kes oli suve jooksul Castaway majakest kasutanud.
Ma olen Loganis. Ei jõua jällenägemist ära oodata.
See oli irooniline, et ta oli pakkunud Emilyle majakest pelgupaigaks, kui too hädas oli ja nüüd oli ta ise hädas.
Selline sündmuste käik oli olnud ootamatu.
Brittany libistas telefoni tagasi taskusse ja heitis pilgu randmele. Kips tundus naha vastas kuuma ja raskena. Piiratud liigutused ärritasid teda. Siiski, asi võinuks hullem olla. See polnud midagi sellist, mida mõnenädalane puhkus ei suudaks ravida ning tal on tänu sellele aega mõelda, mida ta järgmisena teha tahab. Kas ta peaks kandideerima akadeemilisele tööle Ühendriikides? Või naasma Cambridge’i, kus ta nii palju õnnelikke aastaid veetis, või isegi Kreekasse? Talle meeldis Kreeta saare juures kõik. Ajalugu, kliima, toit, inimesed.
Ta oli veetnud varasuve flirtides Spyrosega, kohaliku arheoloogiga, Ateenast pärit meeskonnaliikmega. Mees oli selgelt mõista andnud, et soovib enamat kui kerget flirti, kuid Brittany oli otsustanud nende suhte platoonilisena hoida. Nüüd juurdles ta selle üle, kas see oli ehk viga olnud. Ta oli nende sõprust nautinud. Mees oli veetlev ja võluv.
Ehk peaks ta Spyrose mõneks nädalaks külla kutsuma. Ehk viiks ta nende suhte sammukese flirdist kaugemale. Aga ainult sammukese, muidugi. Ta ei läinud iial kaugemale.
Ta kaalus oma valikuid ja jalutas Cessnale, mis pidi teda saarele viima.
Tavaliselt läks ta koju tulles Captain Hookile, praamile, mis kolm korda päevas mandri ja Lunni saare vahel sõitis. Ta oli üles kasvanud kaikuva vile ja autode kolina saatel, kui need kaldteelt alla sadamast välja viivale teele sõitsid. Korra või kaks oli ta aastate jooksul kasutanud Main Island Airi teenuseid, ettevõte, mis kaupa, kohalikke ja turiste Penobscot’ lahe saarte vahel vedas. Neil kordadel oli ta leidnud end kiilutuna posti ja erinevate toidutellimuste vahele.
See kogemus pidi erinev tulema.
Kordki saabub ta stiilselt.
Brittany naeratas endamisi, kujutades ette, mida Lunni saare elanikud ütlevad, kui hakkab levima jutt, et ta saabus eralennukiga. Dan, kes töötab üleval lennuväljal, räägib sellest oma naisele Angiele, kes mainib seda kas sadamapoodides või Ookeani Klubis, kohalike lemmikbaaris. Sealt levib sõna üle saare kiiremini kui tuulepuhang. See oli Lunni saare nali, et kuulujutud liiguvad kiiremini kui internet. Usaldusväärsemad olid need kindlasti. Oli aegu, mil privaatsuse vähesus teda hulluks ajas, ent teistel kordadel oli see ka kasulikuks osutunud, näiteks hiljuti, kui saareelanikud olid ringkaitse moodustanud, et Emilyt probleemide eest kaitsta.
Brittany tundis nende vastu äkilist kiindumuspuhangut. Tõsi, nad ajasid teda mõnikord oma sekkumisega hulluks, ent kogukonna tugevuses polnud põhjust kahelda.
Soovides äkki ruttu koju jõuda, hiivas ta seljakoti õlale, lohistas oma ainsat kohvrit enda järel ja astus viimased sammud lennuki poole, mõeldes, et ta pole sellise peenutseva transpordi jaoks piisavalt hästi riides.
Piloot oli ilmselt rohkem harjunud kokkusobiva Louis Vuittoni pagasiga, kui matkavarustusega, mida Brittany arheoloogilistel väljakaevamistel ringi vedas ning ta oli üsna kindel, et Manolo Blahnik oleks karjatanud, kui oleks tema lemmikuid jalavarje näinud. Ta saapad olid kulunud ja rohmakad, loodud matkamiseks karmil, nõudlikul maastikul, kuigi isegi need polnud ära suutnud hoida Brittany kukkumist Kreekas.
Hooletuse tõttu seisis tal ees tegevusetu suvi. Ta pidi käima regulaarsetel vastuvõttudel haiglas, mis tähendas tüütuid reise mandrile. Nad olid talle öelnud, et ta peab kannatlik olema, kui tahab olla kindel, et parema randme liikuvus täielikult taastub.
Kui ta Cessna juurde kõndis, ilmus piloot lennukitrepile.
Tumedad prillid varjasid mehe silmi, ent Brittany tundis ta võpatades hetkega ära ning tundis kõhus kummalist võbinat ja häirivat värinat jalgades.
Sellest oli möödunud kümme aastat, ent ta oleks mehe kõikjal ära tundnud.
Õlad valge triiksärgi all olid laiemad ja jäikade lihaste tõttu jämedamad, läikivad mustad juuksed lühemaks pügatud, kuid tal oli ikka see sama „ära jama minuga“ hoiak, mis oli aastate eest seiklushimulist kaheksateistaastast Brittanyt võlunud. Pärast seda oli ta miljon korda soovinud, et oleks adrenaliinisööstu nautimiseks mõne muu viisi otsinud, nagu benji-hüpped või kärestikel parvetamine.
Selle asemel oli ta asunud jahtima paha poiss Zachary Flynni. Saarel, mis oli tulvil värskeid puuvilju, oli tema olnud see ainus halvaks läinud õun.
Nende suhte esimestel peadpööritavatel nädalatel oli Brittany arvanud, et armastusest suuremat seiklust pole olemas. Tunded Zachi vastu olid ta enda alla matnud ning muutnud ta haavatavaks, avatuks ja kaitsetuks. Ta oli veetnud terve suve tarretiselaadsetel jalgadel mööda saart ringi kõndides, kõht närviliste sõlmede tõttu krampis. Võime magada oli kadunud koos isuga. Tema nägemus tulevikust oli muutunud üle öö.
Tal olid olnud plaanid ja ambitsioonid, ent ta oli need kõik Zachary Flynni pärast kõrvale heitnud. Tema elu ja tulevik olid teistsuguse kuju võtnud. Seistes valikuga silmitsi, oli ta Zachi valinud. Ja kui ta oli Zachile kõik andnud, end tervenisti, oli mees minema kõndinud purustava hoolimatusega ning Brittany oli nii valusalt kukkunud, et sinikad olid siiani alles. Ta oli sageli mõelnud, et oleks vähem viga saanud, kui oleks langevarjuta lennukist alla hüpanud.
„Üks naisreisija, ja see oled sina.“ Zachi kena nägu oli läbitungimatu. „Kui suur tõenäosus see on?“
„Arvestades seda, et ma elan siin, siis ma ütleksin, et tõenäosus on päris suur.“ Brittany talitses end, kogudes enesekindlust ja rahulikkust, mille
