vaatas, kuidas Zach end piloodiistmele libistas ning tundis, kuidas süda tugevalt vastu roideid tagus.
Zach oli öelnud, et lennutaks ka saatanat, kui talle selles eest makstaks, aga Brittany teadis, et saatan oli juba lennukis.
Ja tema käes oli juhtpult.
Teine peatükk
„Ma oleksin pidanud sind hoiatama.“ Emily hiivas Brittany kohvri majja, vedades selle üle sinise- ja valgetriibulise vaiba, mis tervitas inimesi rannal seisvasse pelgupaika. Värvid olid aastatega tuhmunud, ent selle tuttavlikkus oli lohutav nagu kuum supp külmal päeval.
„Kuidas sa oleksid saanud mind hoiatada?“
„Me nägime teda Skyga mõne nädala eest. Me otsustasime, et kuna sind pole siin, siis pole sul vaja sellest teada. Me arvasime, et ta on siit ammu läinud selleks ajaks, kui sa koju tuled. Kui sa poleks rannet murdnud, poleks sa teada saanudki.“
„Ära seda küll arva. See on Lunni saar. Ma oleksin sellest kuulnud kohe, kui praamilt maha astun. Siinkandis pole saladusi. Kuigi mulle oli kuidagi kuulmata jäänud tõsiasi, et sa oled majakesest välja kolinud. Räägi mulle kõigest.“
„Hiljem. Toome enne asjad autost ära.“
Brittany jalutas läbi köögi. Päike paistis aknast sisse, hüpeldes kergelt kogu ruumis. Hetkeks nägi Brittany vanaema pliidi ees seismas, ümisemas midagi segades ja maitstes.
Üks silmapilgutus ja see kujutluspilt kadus, ent valu ta rinnus jäi.
Kõik nägi samasugune välja. Purgid erksavärviliste mereklaasi tükkidega, mis olid jalutuskäikudel rannast korjatud, tormilatern ja kummalise kujuga ajupuidu tükk, mille Brittany lapsena kaldale uhutuna oli leidnud. Kõik oli nii, nagu olema pidi, kõik pusletükid, mis moodustasid kokku tema lapsepõlve pildi.
Ainsa tühja koha oli jätnud vanaema.
Brittany igatses teda pidevalt, aga praegu enam kui varem. Ta on tagasi, vanaema, ja ma ei tea, mida teha.
Emily järgnes talle tuppa. „Ma panin su kohvri magamistuppa. See kaalub terve tonni. Palun ütle, et see pole täis pronksiajastu relvi.“
„Selles kohvris on kogu mu elu. Pisut kurb, et ma suudan selle kõik ühte kohvrisse kokku suruda.“ Aga ta teadis, et vanaema poleks sellega nõustunud. Inimesed, kogemused – nendel asjadel on tõeline väärtus, Brittany.
Ta vajus köögitoolile, kurnatuna reisist ja ükskõikse mulje jätmisest Zachi ees. Kõige hullem oli see, et ta ei tahtnud teeselda. Ta tahtis end ükskõiksena tunda ja see valmistas talle muret, et ta seda ei tundnud. Kuidas see võimalik oli, et selle mehe nägemine, kes tagasi vaatamata ta juurest minema kõndis, võttis ta põlved nõrgaks. „Kas sa tead, mis selle juures hullumeelne on? Ma olen temast üle saanud. Tõesti olen. Ma tean, et inimesed ütlevad seda, aga ma mõtlen seda tõsiselt. Miks ma siis nii tunnen?“ ta tõmbas käega üle näo ning Emily tuli ta juurde ja kallistas teda.
„Igaüks tunneks end rahutuna, kui nii pika aja tagant oma eksi kohtaks, eriti kui suhe on lõppenud nii nagu teie oma. Lisaks sellele oled sa ajavahest väsinud ja valudes. Sinu tunded on täiesti normaalsed. Ära mõtle üle, Brittany.“
„Ma ei mõtlegi.“ See oli vale ja nad mõlemad teadsid seda. „Minu suhe Zachiga oli minu elu suur läbikukkumine ja ma vihkan läbikukkumist. Teda taas siin nähes on mul tunne, nagu oleks keegi seinale spreivärviga „Sa keerasid kõik untsu!“ kirjutanud.“
„Kui sa oleksid meile natuke rohkem ette teatanud, siis me oleksime võinud ta enne su koju jõudmist tappa ja laiba ära peita.“
„Kuidas te ta üldse ära tundsite? Te pole teda kunagi kohanud.“
„Esimese asjana kleepisid sa kolledžisse jõudes tema pildi seinale ja käskisid meil seda täiendada.“
„Tuleb meelde. Ma kohtasin tema pärast oma kaht parimat sõpra. Ma peaksin vist tänulik olema.“
„Mina vastutasin tüügaste eest ta ninal. Me vahtisime kolmekesi igal õhtul kolm kuud järjest ta nägu. Skylar tekitas talle oma värvidega nahahaiguse ja sina surusid ta sisse nööpnõelu. Selleks ajaks, kui sa end enam magama ei nutnud, oli tal mitmeid augustusi, mida ta endale ise valinud polnud. Päris šokeeriv oli teda näost näkku kohata ja mitte näha auke täis nägu. Ja see on meeldejääv nägu. Pole raske mõista, miks sa temasse armusid.“
„Vaata hoolega. Tema nägu pole enam nii meeldejääv, kui ma olen need täiuslikud näojooned ümber sättinud. See on hämmastav, kui suurt kahju saab üks tüdruk kipslahasega teha.“ Brittany sulges hetkeks silmad, püüdes rahustada endas pulbitsevat emotsioonide tulva, kuid isegi suletud silmadega nägi ta vaid jõulisi omadusi ja sünget maskuliinsust. „Aitäh, et sa mu ära tõid. Ma oleksin pidanud takso kutsuma, aga ma polnud valmis tegelema kõigi nende küsimustega, mis Pete mulle esitaks. Kas ma vedasin su millegi tähtsa juurest ära?“
„Ei. Ja iga asi oleks olnud vähem tähtis kui parimale sõbrale pärast pikka lendu lennujaama järele minna. Oota siin.“ Emily kadus auto juurde ja naasis mõne hetke pärast sületäie kottidega. „Ma käisin poes pärast seda, kui olin su sõnumi saanud. Ma eeldasin, et sul pole siin midagi, nii et ostsin põhilised asjad.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
