Tõeliselt imeline. Сара Морган

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tõeliselt imeline - Сара Морган страница 7

Tõeliselt imeline - Сара Морган

Скачать книгу

Väsinud, mõtles ta. Ma olen väsinud, muud midagi. Kuid ta teadis, et ei pikk lend ega ajavahe polnud põhjuseks, et ta süda kiiremini lööma hakkas. Asi oli Zachi nägemises. Teda raputas paanika, sest ta ei tahtnud midagi tunda ja ta tundis – kõike.

      Olgu Zach neetud.

      Olgu neetud iga superseksikas toll temast.

      Ehk polnudki eralennukiga lendamine nii tore. Praegu oleks ta emmanud isegi kampa kriiskavaid väikelapsi. Ükskõik mida, et pinget maandada. „Keda me siis ootame? Kas ma olen sinu ainus reisija?“

      „Rikkad ei jaga. Ma olen täielikult sinu päralt.“

      Zach polnud iial täielikult tema päralt olnud, isegi mitte siis, kui ta oli libistanud selle odava, kiiruga ostetud kingipoe sõrmuse Brittany sõrme ning lausunud sõnu, mis olid talle peaaegu kurku kinni jäänud. Nende abielu oli olnud kõige lühem ja kokkusobimatum tehing. Zach oli vastu pidanud kümme päeva, enne kui Brittany elust minema kõndis. Brittanyt oli kasvatatud uskuma, et inimesed peavad oma lubadusi, kuid ta oli teada saanud, et sõnad, eriti kui need on välja pomisenud Zachary Flynn, olid tähendusetud. See oli olnud laastav usalduse reetmine. Kas polnud Brittany temasse uskunud siis, kui keegi teine seda ei teinud? Kas ta polnud Zachi kaitsnud ja välja vabandanud? Tal oli kehv lapsepõlv, pole ime, et ta ei usalda inimesi, kui nad on teda alati alt vedanud. Ta oli seda rääkinud kõigile, kes olid nõus kuulama ning eiranud hoiatusi ja äärmuslikke ennustusi. Ta oli olnud Zachile tõeline sõber ja mees oli selle sõpruse kõrvale heitnud, nagu poleks see midagi väärt olnud.

      „Lähme. Kui ma olen ainus reisija, siis ei takista meid miski õhku tõusmast.“

      „Istu ja kinnita turvavööd. Täna on tugev risttuul. Sa saad pisut raputada.“

      Brittany oli juba raputada saanud ning sel polnud risttuulega midagi pistmist.

      Brittany tundis kergendust, et tegemist oli lühikese lennuga ja ta haaras turvavöö järele, ent Zach jõudis selleni enne teda. Mehe tugevad sõrmed sõlmusid tema omadega ja Brittany surus end istme vastu.

      „Ma saan hakkama.“ Abitus tõi temas halvima esile ja ta napsas oma terve käe eest just sel hetkel, kui Zach eemale tõmbus, helk silmis.

      „Ikka seesama vana Brittany. Kellele sa siis virutasid?“

      „Mida sa sellega mõtled?“ Ta polnud see sama Brittany. Tüdruk, kes oli vabatahtlikult sellesse rahutusse ja lühikeseks jäänud abiellu tantsisklenud, polnud see tüdruk, kes oli sealt välja longanud.

      „Kui sa just moepärast lahast ei kanna, siis sa oled oma randme murdnud.“ Zach ajas õlad sirgu. Õlad, mida Brittany oli kunagi sõrmede ja suuga avastanud. Ta teadis, et Zachi parema õla peal oli arm ja teine vasakul roiete all. Ta oli keeldunud kumbagi selgitamast. Nii palju kui Brittany teadis, siis ainus inimene, kes peale teda vägivaldsest kodust ära viinud sotsiaaltöötajate mehe mineviku kohta üksikasju teadis, oli Philip Law ja ta kahtlustas, et isegi tema teadis sellest loost vaid väikest osa. Ülejäänu mattis Zach sügavale endasse ega lasknud kedagi ligi. „Ma mõtlesin lihtsalt, mis teise inimesega juhtus. Sind tundes läks temal kehvemini.“

      „Sa ei tunne mind.“ Brittany ei tahtnud mõelda sellele, kui hästi Zach teda kunagi tundnud oli. Ta ei tahtnud mõelda sellele, kuidas mees teda puudutanud, suudelnud ja end elavana tundma pannud oli. „Miks sa tagasi siinkandis oled?“ Brittany püüdis meenutada, mida Nik oma sõbra kohta öelnud oli. „Kas sa elad Bar Harboris?“

      „Ei. Mul on klient, kel on Bar Harboris maja. Mina elan Lunni saarel.“

      See oli kõige hullem võimalik uudis. „Sa elad nüüd siin?“

      „Kas see valmistab sulle probleeme?“

      See valmistab talle suuri probleeme.

      Kui nende suhe oli läbi saanud, oli Brittany taandunud Castaway majakesse ja vaadanud, kuidas päike kauni Shelli lahe kohal tõusis ja loojus. Vanaema ja hiljem sõprade abiga oli ta end kokku võtnud. Ta oli maailmas ringi reisinud, ent pidas Lunni saart siiski oma koduks.

      Oma koduks, mitte Zachi omaks.

      Zachi siit eest leidmine oli nagu toidult kärbse leidmine. See tundus saastatuna.

      „Me pole kümme aastat kohtunud, Zach. Sina ei kuulu minu ellu ja mina sinu omasse. Mulle ei lähe vähimatki korda, kus sa elad.“

      Kuni see pole minu saarel.

      „Kas sa oled kindel?“ Zachi pilk oli kindel. „Paljud naised kannaksid vimma.“

      „Kas selle pärast, et sa jätsid mind kümme päeva pärast abiellumist maha?“ Brittanyl õnnestus naerda. „Sa tegid meile mõlemale teene, kui sellele just siis lõpu tegid. Selle asemel et raisata terve elu, raiskasin vaid mõned nädalad. Ma ei kanna sinu peale mõne nädala pärast vimma, Zach.“

      „See oli terve suvi.“

      „Ma ei pidanud arvet.“ Ta luges iga päeva. Iga tundi. „Ja mis arve pidamisse puutub, siis mu sõber maksab sulle hästi selle eest, et sa mind saarele viiksid, seega lähme. Mulle ei meeldiks sugugi, kui ta peaks su vallandama.“

      „Ma ei tööta tema alluvuses, ma olen ise enda tööandja. Mina otsustan, millal ma lendan. Mina valin tööd ja inimesed.“ Midagi välgatas ta silmades. „Käskudele allumine pole minu tugevuste hulgas. Sa peaksid seda teadma.“

      Brittany teadis seda. Ja ta ei hoolinud enam nii palju, et Zachi halba käitumist vabandada.

      Üksikasjad Zachi minevikust olid hägused ja see hägu oli edukalt kuulujuttudele hoogu andnud. Kuulujuttudele vägivaldsest lapsepõlvest, maailmast, kus võimuesindaja ilmus uksele sagedamini kui postiljon, poisist, kes oli kolinud ühest kohast teise, jäämata kuhugi pidama. Need kuulujutud olid mööda saart ringlema hakanud ja mõned inimesed, kes polnud iial oma uksi lukustanud, olid hakanud seda tegema alati, kui Zach oli Lunni laagri stipendiumi raames kohale ilmunud.

      Ta oli igal suvel tagasi tulnud ja terveks ajaks jäänud. Selle tulemusel oli temast saarel tuttav kuju saanud.

      Tema taust oli teinud temast kahtlusaluse igas sooritatud kuriteos ning see ajas teismelise Brittany raevu, kuna tal oli tugev õiglustunne ja ta uskus, et kõik olid süütud, kuni neid poldud süüdi tunnistatud. Zachi ükskõiksus inimeste ebameeldivate oletuste osas oli teda ärritanud.

      Isegi siis, kui Zach oli lõpuks Philip ja Celia Law’ juurde elama kolinud, polnud ta kahtlustest täielikult vabanenud.

      „Ma olen väsinud,“ kraaksatas ta. „Mul on pikk reis selja taga, nii et ehk sa teed seda, mida sa teed siis, kui tahad selle asja lendama panna ja viid mind Lunni saarele.“

      Üürikese, rahutuks tegeva hetke jooksul arvas Brittany, et Zach ütleb veel midagi. Seejärel ulatas Zach talle kõrvaklapid, pöördus ja sammus piloodiistme juurde, ükskõikse ja rahulikuna.

      Ka Brittany püüdis lõõgastuda.

      Mida kiiremini Zach juhtimise käsile võtab, seda kiiremini see piinlik kohtumine läbi saab.

      Ainult et nüüd oli tema elu Zachi kätes. Kellegi kohta, kes tahtis ise oma saatust juhtida, polnud see hea tunne. Oli raske unustada, mida Zach oli tema südamega teinud, kui Brittany selle ta kätte usaldas.

      Talle meenus, kuidas ta kuulis pealt, kui Philip rääkis vanaemale,

Скачать книгу