Tõeliselt imeline. Сара Морган
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tõeliselt imeline - Сара Морган страница 6
„Ma arvasin, et sa elad Kreekas. Kuulujutud räägivad, et sa oled naissoost Indiana Jones.“
Brittany oli seda kõike varemgi kuulnud, kõiki nalju piitsade, kaabude, madude ja veerevate kivide kohta. Tavaliselt ta nähvas midagi vastuseks, ent mitte täna.
Zach tuli kiirustades alla ja võttis kohvri, enne kui Brittany teda takistada jõudis. Zachile jäi silma kohvri silt. „Dr Forrest?“ Ta uuris seda ning seejärel Brittanyt. „Nii et sa oled siis kõigi ootustele vastanud.“
Zachi märkus pani Brittany end igava ja tuimana tundma, nagu oleks kogu ta elu tema eest otsustatud. Nii see muidugi oli, kui jätta tähelepanuta üürike kõrvalekalle, mil ta Zachiga oli kohtunud.
„Ma õppisin arheoloogiat, sest ma tahtsin seda teha. See oli minu valik. Ja Lunni saar on minu kodu. On seda alati olnud.“ Ning see oli olnud suhe Zachiga, mille tõttu ta siit pagenud oli. Ta ei suutnud taluda kaastunnet, haletsevaid pilke, ma ju ütlesin sulle märkusi iga kord, kui ta linnas käis. Oma vea sees praadides oli olnud võimatu unustada ja edasi liikuda, kuni ta veel saarel elas. „Mida sa siin teed, Zach? Kui ma viimati sinust kuulsin, lendasid sa metsiku Alaska kohal ringi.“ Ning aeg-ajalt oli ta lootnud, et teatud Zachi olulised kehaosad olid külmakahjustuse saanud.
Ärritus ja pead tõstev raev kerkisid ühes millegagi, mis tundus häirivalt paanika moodi.
Zachil polnud mingit õigust olla siin tema ruumis, tema maailmaosas.
Brittany oli edasi liikunud, elu rajanud. Tal polnud mingit tahtmist, et teda sunnitaks seisma silmitsi rajaga, mida ta polnud valinud.
„Ma lennutan saartele inimesi, kellel on rohkem raha kui mõistust. Täna paistad see sina olevat.“
„Kas sa oleksid keeldunud, kui oleksid teadnud?“
Zachi kaunid suunurgad vihjasid naeratusele. „Ma lennutaksin saatanat ennast, kui ta mulle maksaks. Mind ei huvita, kes reisijakohal istub, kuni raha mu pangaarvel on.“ Ta hääl oli sügav ja tume, vihjetega elutarkusele, mis varjasid tõde ta päritolu kohta.
Kui Brittany teda esimest korda kohtas, oli ta olnud kahjustatud, kibestunud ja mässumeelne. Ta polnud kellestki hoolinud. Kedagi usaldanud.
Brittany oli arvanud, et suudab seda kõike muuta. Ta oli teinud klassikalise vea, mõeldes, et tema võiks olla see, kes suudab Zachi metsikut poolt taltsutada.
Ta oli kaotanud mõistuse päeval, mil otsustas Zachary Flynni jahtima hakata. Kellegi jaoks, kes oli veetnud oma elu väikesaarel, kus ta tundis pea iga nägu, mis talle tänaval vastu tuli, oli Zach osutunud põnevaks. Brittanyt oli alati kannustanud soov inimeste ootusi ületada. Zach aga, pealtnäha, oli elanud selleks, et need põrmuks teha.
Zach oli olnud keelatud vili. Poiss, keda iga tubli tüdruk vältis.
Zach oli must, tema valge, pimedus tema heleduse, jäikus tema pehmuse kõrval.
Tema üks suur viga.
Metsiku katse käigus tõestada kõigile, et nad eksivad, oli ta neile näidanud, et neil oli õigus.
Nad olid hoiatanud, et Zach murrab ta südame ja ta oligi seda teinud. Ning ta oli seda teinud kõige alandavamal võimalikul moel.
Brittany viis tähelepanu lennukile. „Sellega sa siis nüüd tegeledki?“
„Kui sa tahad öelda, et ma sihin inimesi, kellel on liiga palju raha ja võtan sellest osa endale, siis jah, seda ma teengi. Ja tundub, et sa lendad minuga.“ Zach võttis päikeseprillid eest ja astus sammu kõrvale. „Astu pardale, printsess.“
Brittany ei tahtnud pardale ronida. Ta tahtis minema joosta.
Paanika naelutas ta jalad maapinnale, kuid uhkus sundis teda edasi minema. Kui ta praegu minema läheks, siis teaks Zach, et ta teeb seda tema pärast. Ja pealegi, kui ta seda teeks, kuidas ta siis saarele saaks? Praegusel juhul pidi praktilisus emotsioonidest võitu saama. Alternatiivne transport oleks kallis ja ebamugav. Ta ranne valutas juba ja pea oli unepuudusest ja pikast lennust uimane. Haiglas oli talle soovitatud, et ta jääks veel nädalaks Kreekasse, et enne reisi kosuda. Lily oli aga peale käinud, et eralennukiga reisimine muudaks teekonna tuhat korda lihtsamaks ja Brittany oli nõustunud.
Ainus asi, mille kohta ta polnud küsimusi esitanud, oli ümberistumine saarele lendamiseks.
Miks ta olekski pidanud seda tegema? Talle poleks iial pähe tulnud, et Zach võiks piloot olla.
Ja kui hale see oleks, kui ta laseks vaevalt viis minutit kestnud naljaabielul end pärast kümne aasta möödumist mõjutada? Ta oli sellest üle.
Ta kinnitas endale, et see on kõige enam kahekümneminutine suts ja et Zachil on lendamisega piisavalt tegemist, et mitte talle tähelepanu pöörata ja astus trepist üles. Ta vältis hoolikalt pilkkontakti. Zach oli rabava välimusega, ent need olid tema silmad, mis olid olnud Brittany allakäigu põhjuseks. Need olid nii tumedad, et paistsid mustadena ja nende kalk läige kiirgas sügavat umbusku inimkonda. Zachil oli kombeks vaadata teda poolsuletud laugude alt mõtiskleva ja ohtliku pilguga, nagu esitades Brittanyle väljakutse kahtlemine ja fantaseerimine lõpetada ja hüpata.
Kuna Brittany iial ühestki väljakutsest ära ei öelnud, oli ta ka selle vastu võtnud.
Ta oleks justkui püüdnud taltsutada metselajat, kes pidi paratamatult lõpuks tema vastu pöörduma.
Brittany surus end Zachist mööda ja tundis, kuidas mehe lihaseline biitseps mööda ta paljast käsivart libises. Ta tõmbus jõnksatades eemale, aga mitte enne, kui erutusesööst oli tulejutina ta keha läbinud.
Ta pilk libises Zachi varjulisele lõuale ja sealt edasi ta suu karmidele joontele.
Ta mäletas ikka veel, mis tunne see oli, kui Zach teda suudles ning see mälestus pani ta südame kiiremini põksuma.
„Kena lennuk.“ Ta hääl oli külm nagu Maine’i talv. „Kas sa varastasid selle?“
Ta küsimus kutsus esile naerusähvatuse. „Ei, sel korral olin mina see, keda rööviti. Sul pole aimugi, millist hinda nad selle kullakese eest nõuavad.“
Brittany tahtis küsida, kuidas Zach seda endale lubada sai, ent ei tahtnud nii suurt huvi välja näidata ja seega libistas ta end hoopis ühele suurele nahkistmele istuma. Ta soovis nüüd, et oleks selga valinud midagi vähem igapäevast kui lühikesed püksid. Need olid tema elus praktiline valik ning tema lemmikilutoode oli kõrge faktoriga päikesekaitsekreem. Ta oli aru saanud, et igasugune meik tuli kuumuses higistades kiiresti maha ning piirdus seetõttu huulepalsamiga, mis teda päikese eest kaitses.
Selle tulemusena püsis enamik tema kosmeetikatoodetest kasutamata, aga ta oli piisavalt naine, et kui ta oleks teadnud Zachary Flynniga kohtumisest pärast kümne aasta pikkust vaheaega, oleks ta meigiletti rüüstanud. Ehk isegi kleiti ja kontsi kandnud, kuigi tema garderoobis oli neid väga vähe. Kui ta oleks piisavalt ette teadnud, oleks ta helistanud Skylarile, kel oli annet värvide ja inimeste riietamise peale.
Sõprade abiga oleks ta seda kohtumist hoolikalt planeerinud, otsustades sobiva toimimisviisi ja sõnade üle, et ta saaks taaskohtumise iga hetke kontrollida. Ja sellise valiku kasuks poleks ta otsustanud.
Brittany teadis, et Zach silmitseb teda ja surus maha kiusatuse end istmel nihutada.
Jah,