style="font-size:15px;"> Emily mäletas ikka veel teravat magusat maitset, kui ta mustikad katki hammustas.
„Kas ma pean end toas peitma?“ Väikese tüdruku hääl läbistas Emily mälestused.
„Ma… Ei. Ma ei usu.“ Küsimused olid lõputud, toites ebaadekvaatsuse tunnet, kuni ta, kahtlustest tulvil, ei suutnud enam enesekindlust leida.
Ta tahtis joosta, ent ei suutnud.
Kedagi teist polnud.
Ta sobras veepudelit otsides kotis, aga sellest polnud abi. Ta suu kuivas endiselt. See oli olnud kuiv hetkest, mil telefon ta laual oli helisenud ja talle elumuutvad uudised edastanud. „Me peame kooli peale mõtlema.“
„Ma pole kunagi koolis käinud.“
Emily meenutas endale, et selle lapse elu polnud kunagi normaalne olnud. Ta oli filmistaari tütar, kes oli eostatud paljukiidetud Broadway lavastuse „Romeo ja Julia“ ajal. Olid kõlanud kuulujutud, et tema isaks oli teine peaosatäitja, aga kuna too oli tol ajal abielus ja kahe lapse isa, olid kõik asjassepuutuvad seda ägedalt eitanud. Nad olid hiljuti uusima projekti tõttu taas kokku saanud ja nüüd oli mees surnud, samas õnnetuses, mis oli tapnud Lana, režissööri ja teised meeskonnaliikmed.
Julia.
Emily sulges silmad. Aitäh, Lana. Skyl oli õigus. Ta peab nime osas midagi ette võtma. „Me elame üks päev korraga.“
„Kas ta leiab meid üles?“
„Kes?“
„Kaameraga mees. See pikk mees, kes mul igal pool järel käib. Ta ei meeldi mulle.“
Külm tuul puhus avatud akendest sisse ja Emily sulges need kiiresti, kontrollides, et uksed oleksid lukus.
„Ta ei leia meid siit. Keegi neist ei leia.“
„Nad ronisid minu majja.“
Emily tundis raevusööstu. „Seda ei juhtu enam. Nad ei tea, kus sa elad.“
„Mis siis, kui nad teada saavad?“
„Ma kaitsen sind.“
„Kas sa lubad?“ Lapsik soov pani teda Skylari ja Brittany peale mõtlema.
Anname lubaduse. Kui üks meist on hädas, siis teised aitavad, küsimusi esitamata.
Sõprus.
Emily jaoks oli sõprus olnud purustamatu side tema elus.
Paanika asemele tuli teine emotsioon, mis oli nii võimas, et rabas teda. „Ma luban.“ Ta ei teadnud ehk midagi emaks olemisest ja ta ei suuda ehk armastada, aga ta sai seista selle lapse ja ülejäänud maailma vahel.
Ta peab seda lubadust, isegi kui see tähendab juuste lillaks värvimist.
„MA nägin Castaway majakeses tuld põlemas.“ Ryan tõmbas vööriotsa pingule, et paat tagasi libisema ei hakkaks. Pea kohal paiskasid Ookeani Klubi tuled kuldseid kiiri veepinnale. Naeru ja muusika helid heljusid tuules, segunedes merekajakate hõigetega. „Kas sa tead sellest midagi?“
„Ei, aga ma ei pööra naabritele tähelepanu nii nagu sina. Ma tegelen oma asjadega. Kas sa proovisid Brittanyle helistada?“
„Kõnepost. Ta on kusagil Kreekas arheoloogilistel väljakaevamistel. Ma pakun, et päike pole seal veel tõusnudki.“
Meri laksus vastu paadikülgi, kui Alec ahtriotsa kinnitas. „Ilmselt suvine üürnik.“
„Brittany ei üüri maja tavaliselt välja.“ Nad lõpetasid koos paadi kinnitamise ja Ryan võpatas, kui õlg endast tunda andis.
Alec heitis talle pilgu. „Halb päev?“
„Mitte hullem kui tavaliselt.“ Valu meenutas talle, et ta on elus ja peaks igast hetkest parima võtma. Killuke minevikust, mis sundis teda olevikule tähelepanu pöörama. „Ma lähen käin hommikul majakesest läbi ja uurin välja.“
„Sa võiksid ka oma asjadega tegelda.“
Ryan kehitas õlgu. „Väike saar. Ma tahaksin teada, mis siin toimub.“
„Sa ei saa sinna midagi parata, mis?“
„Ma olen lihtsalt sõbralik.“
„Sa oled nagu Brittany, aina kaevad.“
„Ainult et tema kaevab minevikus ja mina olevikus. Kas sa tahad kiirustada laudade lihvimise juurde või õlut juua?“
„Ma võiksin ju hädapärast ühe juua, kui sina maksad.“
„Sina peaksid maksma. Sina oled rikas britt.“
„See oli enne lahutust. Ja sina oled baariomanik.“
„Ma elan unistuste elu.“ Ryan tervitas üht purjetamisklubi treenerit, heitis pilgu tõusude ja mõõnade tabelile, mis oli kai äärde valgele tahvlile kritseldatud, ja jalutas siis Aleciga mööda rampi, mis viis sadamast baari ja restorani. Vaatamata sellele, et oli alles varasuvi, käis siin vilgas tegevus. Ryan silmitses tulesid ja inimesi, meenutades, milline vana kasutamata paaditehas oli kolme aasta eest välja näinud. „Kuidas siis raamat edeneb? See pole sinu moodi nii kauaks ühte kohta jääda. Need lihased kärbuvad, kui sa liiga palju aega arvutiekraani vahtides ja vanu tolmuseid raamatuid sirvides veedad. Sa näed jõuetu välja.“
„Jõuetu?“ Alec tegi võimsate õlgadega ringe. „Kas ma pean sulle meelde tuletama, kes sulle appi tuli Ookeani Klubi lõpetama, kui su õlg sulle liiga tegi? Lisaks veetsin ma eelmise suve Taanis viikingilaeva koopiat ehitades ja purjetasin siis sellega Šotimaale, mis tähendas rohkem tunde aerudel, kui ma meenutada tahaksin. Nii et sa võid oma hukkamõistvad kommentaarid tolmuste raamatute teemal endale hoida.“
„Sa ju tead, et sa kõlad ennast õigustavalt? Nagu ma ütlesin. Jõuetu.“ Ryani telefon piiksus ning ta tõmbas selle taskust välja ja vaatas sõnumit. „Huvitav.“
„Kui sa ootad, et ma küsiksin, siis jäädki ootama.“
„See on Brittany. Ta laenas Castaway majakese hädas olevale sõbrale, mis selgitab tulesid. Ta tahab, et ma hoiaksin tal silma peal.“
„Sina?“ Alec rõhutas seda hääletu naeruga. „See oleks nagu hundile lamba andmine ja ütlemine: „Ära seda söö.““
„Tänan. Ja kes ütles, et ta on lammas? Kui see sõber on vähegi Brittany moodi, siis võib tema samuti hunt olla. Mul on ikka veel arm ajast, mil Brittany mind ühe oma noolega tagumikku tulistas kaks suve tagasi.“
„Ma arvasin, et ta oskab täiuslikult sihtida. Kas ta lasi märgist mööda?“
„Ei. Mina olingi tema sihtmärk.“ Ryan trükkis vastuse.
„Kas sa kirjutad talle, et sul on parematki teha, kui tema sõbrale lapsehoidjaks olla?“
„Ma kirjutan talle, et ma teen seda. Kui raske see ikka olla saab? Ma astun läbi, pakun toetavat õlga, mille najal nutta, lohutan teda…“
„…kasutad
