emme.“
Järgmisel hommikul, unesegasena, keeras Emily end kõhuli ja peitis näo patja. Lõhn oli võõras ja ta nägi läbi poolavatud silmade valgele voodipesule tikitud tillukeste rooside mustrit. See polnud tema voodi. Tema voodipesu oli kahisev, moodne ja ühevärviline. Siin oli ta justkui nägupidi aeda magama jäänud.
Ta kuulis läbi uneudu lapse hõikavat häält, aga ta teadis, et see ei kutsu teda, sest ta polnud kellegi emme. Temast ei saa iial kellegi emmet. Ta oli selle otsuse juba kaua aega tagasi teinud, hetkel, mil ta süda rinnust rebiti.
„Tädi Emily?“ Hääl oli sel korral lähemal. Samas toas. Ja see oli tõeline. „Ukse taga on üks mees.“
Mitte unenägu.
Teda oleks äratanud justkui jäine dušš.
Emily oli hetkega voodist väljas, süda pekslemas. Alles siis, kui ta läks hommikumantlit selga tõmbama, taipas ta, et oli riietega voodile magama jäänud – midagi sellist, mida ta polnud kunagi varem teinud. Ta oli kartnud magama jääda. Ta oli vastutustundest liiga haaratud, et lapselt kas või hetkekski pilk pöörata. Ta oli lebanud voodil ja hoidnud mõlemad uksed lahti, et ta kuuleks iga vähimatki heli; kuid mingil hetkel oli kurnatus ilmselgelt ärevusest võitu saanud ja ta oli uinunud. Selle tulemusena polnud ta laitmatud mustad püksid enam sugugi laitmatud, triiksärk oli kortsus ja juuksed olid klambri vahelt laiali vajunud.
Kuid see polnud välimus, mis talle muret tegi.
„Mees?“ Ta libistas jalad kingadesse, mugavatesse madalatesse jalatsitesse, mis olid ostetud tänaval ja metroos käimiseks. „Kas ta nägi sind? Kas ta on üksi või on neid palju?“
„Ma nägin teda oma magamistoast. See pole kaameraga mees.“ Väikese tüdruku silmad olid pärani ja hirmul ja Emily tundis end äkki süüdi. Tema pidi olema rahulik ja usaldusväärne. Vanemlik kuju, mitte kõndiv hüsteeriakera.
Ta silmitses rohelisi silmi ja süütust. Kuldseid juukseid, mis olid sassis ja lokkis nagu haldjaprintsessil.
Päästke mind siit.
„See ei ole tema. Ta ei tea, et me siin oleme. Kõik läheb hästi.“ Ta kordas sõnu neid tundmata ja püüdis mitte mõelda sellele, et kui kõik oleks hästi, siis nad poleks siin. „Mine magamistuppa peitu. Ma ajan selle korda.“
„Miks ma peitu pean minema?“
„Sest ma pean nägema, kes see on.“ Nad olid mandrilt viimase praamiga tulnud ja hilja saabunud. Majake oli saare kaugemas otsas, Shelli lahe serval. Pelgupaik rannas, kuhu eluraskuste korral varjuda. Ent Emily oli eluraskused endaga kaasa toonud.
Keegi ei tohiks teada, et nad on siin.
Ta kaalus aknast välja piilumist, läbi nende õhukeste romantiliste kardinate, millel polnuks tema praktilises elus kohta, kuid otsustas, et see on liiga kahtlustäratav.
Ta haaras telefoni ja oli valmis vajadusel verd valama ning sikutas majakese raske ukse lahti, tundes kohe mere lõhna. Õhu soolane värskus pani ta vaaruma, nagu ka esimene pilk külalisele.
Kirjeldada teda kui rabavat oleks olnud kaugelt liiga vähe. Ta tundis selle mehetüübi kohe ära. Tema maskuliinsus oli sulandunud sügavale tema DNA-sse, tema tugevus ja füüsiline veetlus olid osaks looduse plaanist kindlustada inimsoo jätkumine planeedil Maa. Jooksutossud, mustad dressipüksid ja pehme T-särk liigitasid ta vabas õhus liikumist eelistavaks tüübiks, kes on võimeline vastu astuma igasugusele ilmale, kuid Emily teadis, et kõik oleks sama olnud ka siis, kui mees olnuks alasti või tapvalt kenas ülikonnas. Riietus ei muutnud fakte. Ja fakt oli see, et selline mees suudab ahvatleda mõistliku naise rumalate tegudele.
Mehe pilk paitas teda jultunud mehise heakskiiduga ja Emily leidis end Neilile mõtlemast, kes oli sügavalt veendunud, et mehed peaksid arendama oma naiselikku poolt.
Sel mehel polnud naiselikku poolt.
Mees seisis ukseaval, lihaseline ja jõuline, domineerides Emily üle nii pikkuse kui õlgade laiuse tõttu. Ta lõug oli habemetüügastest tume ja kael kiiskas füüsilisest pingutusest tuleneva tervisliku higi tõttu.
Neil poleks end ajamata habemega isegi mitte surmaähvardusel avalikkuse ees näidanud.
Kummaline aisting levis üle Emily naha ja peitis end sügavale ta kehasse.
„Kas midagi on halvasti?“ Ta oleks võinud ise enda küsimusele vastata.
Palju asju oli halvasti ja seda ilma oma füüsilist reaktsiooni tõlgendamatagi.
Võõras seisis ta uksel vaid mõni tund pärast nende saabumist, mis võis kindlasti vaid ühte tähendada.
Nad olid ta leidnud.
Teda oli ajakirjanduse eest hoiatatud. Ajakirjanikud olid nagu vihm katusel. Nad leidsid iga prao, iga nõrkuse. Aga kuidas nad seda nii kiiresti olid teinud? Võimud ja advokaadid, kes Lana asjadega tegelesid, olid talle kinnitanud, et tema olemasolust ei tea keegi midagi. Plaan oli seda vaka all hoida ja loota, et lugu vaibub.
„Ma tahtsin just sama küsida.“ Mehe hääl oli madal, sügav ja rahulik, sobides talle täiuslikult. „Sa näed hirmunud välja. Siin kulgeb elu tavaliselt rahulikult. Me ei kohta Lunni saarel eriti palju paanikat.“
Ta oli kohalik?
Emily poleks iial osanud arvata, et selline mees võiks olla rahul eluga kolkasaarel. Vaatamata vabaajariietusele tundus mees haritud, temast kiirgus elukogemust, mis ulatus kaugele Maine’i rannikust.
Mehe juuksed olid tumedad ja tuulest sasitud ning silmad teravalt intelligentsed. Ta vaatas Emilyt hetke, nagu otsustaks millegi üle, enne kui ta pilk rändas üle naise õla. Emily tõmbas ukse instinktiivselt koomale, varjates mehe vaadet, lootes, et Julia hoiab varju.
Kui ta poleks sellist iiveldust tundnud, oleks ta naernud.
Kas ta hakkab tõesti nii elama?
Emily oli asjalik, mõistlik. Sellist draamat oleks võinud Lanalt oodata.
„Kas sa elad siin?“ küsis ta.
„Kas see üllatab sind?“
Üllatas küll, kuid Emily tuletas endale meelde, et oluline on vaid see, et mehel poleks meediaga pistmist. Ei saanud olla. Kui saare uudiskiri ja mõned suletud Facebooki grupid välja arvata, polnud Lunni saarel meediat.
Emily otsustas, et tunneb ärevust kogu info tõttu, mis ta Lana advokaatidelt oli saanud. Ta nägi ajakirjanikke juba unes. Ta hakkas unustama, et väljas liigub ringi ka normaalseid inimesi. Inimesi, kelle tööks polnud teiste asjades nuhkimine.
„Ma ei oodanud külalisi. Aga tore, et sa meid vaatama tulid. Mind. Ma mõtlen mind.“ Ta taipas mehe pilgu kergest ahenemisest, et ta libastumine polnud märkamata jäänud, ja ta juurdles, kas mees oli ehk näinud aknast piiluvat väikest tüdrukut. „See on kena saar.“
„On küll. Mis paneb mind imestama, miks sa seda läbi poolsuletud ukse vaatad. Kui sa pole just Punamütsike.“ Naer mehe silmis oli rahutuks tegev.
Seda laia sensuaalset suud vaadates polnud Emilyl kahtlustki, et mees võiks olla hunt, kui see talle kasulik oleks. Tegelikult oli Emily valmis kihla vedama, et kui selle mehe poolt murtud südamed üle lahe ritta panna, oleks võimalik ületada mandrile viivad neliteist
