pilk jäi talle pidama ja Emily süda hakkas kiiremini lööma. Ta meenutas endale, et stressis endine konsultant, kes suutis vett külmutada ilma ühegi elektrilise vahendita, polnud tõenäoliselt selle mehe maitse.
„Midagi pole halvasti.“
„Kas sa oled kindel? Sest ma võin draakoni tappa, kui sellest abi on.“
Soojus ja huumor rabasid Emilyt rohkem kui laisk spekuleeriv ilme.
„See majake on nii eraldatud kohas ja ma ei oodanud külalisi, muud midagi. Ma olen loomult ettevaatlik.“ Eriti nüüd, kui ta oli pärinud poolõe lapse.
„Brittany palus mul sulle pilk peale visata. Kas ta ei öelnud sulle?“
„Sa oled Brittany sõber?“ See teadmine lisas intiimsust olukorras, kus seda poleks pidanud olema. Nüüd, selle asemel et olla võõrad, olid nad seotud. Emily juurdles, miks Brittany midagi sellist oli palunud, ja talle meenus paaniline sõnum, mille ta oli eelmisel õhtul sõbra kõneposti jätnud. Brittany polnud ilmselgelt hetkegi raisanud, enne kui abi kohale saatis.
Ta süda jättis löögi vahele, kuid rahunes siis, sest ta teadis, et Brittany ei reedaks iial ta saladust. Kui ta oli selle mehe asjasse seganud, siis ta usaldas teda.
„Me kasvasime mõlemad siin üles. Ta käis koolis ühega minu õdedest. Nad veetsid suved Lunni laagris – purjetasid, sõitsid kajakiga ja küpsetasid lõkkel vahukomme.“
See kõlas nii õndsa kui võõrana. Emily püüdis ette kujutada lapsepõlve suvelaagritega.
„See oli sinust kena läbi astuda. Ma annan Brittanyle teada, et sa käisid siin ja täitsid oma kohust.“
Mehe naeratus oli aeglane ja seksikas. „Usu mind, ükski kohustus pole kunagi nii kena välja näinud.“
Midagi mehe hääles ja heakskiitvas pilgus virgutas Emily meeli. Üürike, ent piisavalt põhjalik, tekitamaks Emilys tunde, et mees võiks kindlaks teha tema viimase kui mõõdu, kui selleks vajadust peaks olema.
See üllatas Emilyt.
Mehed ei julgenud talle tavaliselt läheneda. Neil oli teda kord süüdistanud selles, et ta on nagu polaarjää globaalse soojenemiseta.
„Kui ma sinuga abielluksin, siis veedaksin kogu ülejäänud elu värisedes ja sooja aluspesu kandes.“
Neili arvates seisnes Emily probleem suutmatuses tundeid välja näidata.
Emily jaoks see polnud probleem. See oli teadlik otsus. Armastus hirmutas teda. See hirmutas teda nii palju, et ta oli juba varases nooruses otsustanud elada pigem armastuseta kui taluda sellega kaasnevat valu. Ta ei mõistnud, miks inimesed selle järele janunesid. Ta elas nüüd kaitstud turvalist elu. Elu, kus ta sai olla kindel teadmises, et keegi ei pane ta südames pommi plahvatama.
Ta ei tahtnud asju, mida enamik inimesi tahtis.
Mehe pilgu tõttu segadusse sattununa lükkas ta ujeda liigutusega juuksed näolt. „Sul on kindlasti miljon paremat asja teha. Ma olen ka kindel, et lapsehoidmine ei kuulu sinu ihaldusväärseimate tegevuste hulka.“
„Et sa teaksid, siis ma olen kogenud lapsehoidja. Räägi, kuidas sa Brittanyt tunned. Kolledžiaegsed sõbrad? Sa ei näe sugugi arheoloogi moodi välja.“ Sel mehel oli niisuguse inimese kaasasündinud enesekindlus, kes polnud kunagi sattunud olukorda, millega ta toime poleks tulnud, ja nüüd tegeles ta Emilyga, meelitades temalt välja infot, mida Emily jagada ei tahtnud.
„Jah, me kohtusime kolledžis.“
„Kuidas tal siis läheb?“
„Kas ta ei rääkinud sulle sellest, kui ta helistas ja palus minu järele vaadata?“
„See oli sõnum ja ei, ta ei rääkinud mulle midagi. Kas ta kaevab ikka veel Korful?“
„Kreetal.“ Emily suu kuivas. „Ta on Kreeta lääneosas.“ Midagi nende raskete laugude varjus olevates tumedates silmades julgustas naist rääkima. „Sa oled siis Brittanyt terve elu tundnud?“
„Ma päästsin ta kaklusest, kui ta oli esimeses klassis. Ta oli kooli näitamiseks ja tutvustamiseks viinud tüki Kathleeni mereklaasi ja mingi laps pani selle pihta. Ta plahvatas nagu ilutulestikurakett. Ma olen valmis kihla vedama, et sädemeid oli näha Port Elizabethini.“
See kõlas nii Brittany moodi, talle poleks pähegi tulnud mehe sõnades kahelda.
Emily rahunes pisut, hingas sügavalt sisse ja nägi mehe pilku põgusalt oma rinnale langemas.
Brittany oli teda kord narrinud, et jumal oli võtnud kuus tolli tema pikkusest ja lisanud selle rindadele. Antud valikut arvestades oleks Emily pikkuse valinud.
„Kas sa tundsid Kathleeni?“
„Muidugi tundsin ma Kathleeni. Kas see tähendab, et sa avad mulle ukse?“ Mehe hääl oli kähe ja lõbus. „Lunni saar on suletud kogukond. Saareelanikud mitte ainult ei tunne üksteist, vaid sõltuvad üksteisest. Eriti talvel, kui suvised turistid on läinud. Selline koht ühendab inimesi. Lisaks sellele oli Kathleen minu vanaema lähedane sõber.“
„Sul on vanaema?“ Emily püüdis meest noore ja haavatavana kujutleda, kuid see ei õnnestunud.
„On. Ta on suurepärane naine, kes pole lakanud lootmast, et suudab mind mu pöörastest kommetest terveks ravida. Kui kauaks sa siis siia jääd?“ See küsimus tuli ootamatult. Emily taipas, kui ette valmistamata ta oli. Tal polnud ühtegi lugu. Ühtegi selgitust siinoleku kohta.
„Ma pole otsustanud. Kuule, härra…“
„Ryan Cooper.“ Ta astus lähemale ja ulatas käe, jätmata Emilyle muud valikut kui see vastu võtta.
Soojad tugevad sõrmed sulgusid Emily omade ümber ja ta tundis, kuidas miski teda läbistas. Intensiivne seksuaalne laeng oli tema jaoks uus, kuid see ei tähendanud, et ta poleks seda ära tundnud. See väreles õhus, levis mööda nahka ja imbus luudesse. Ta kujutles neid käsi oma kehal ja seda suud oma huultel. Ta tõmbas rahutult käe ära, kuid selle teadmise vaikne ümin ei kadunud kuhugi. Mehe puudutamine oleks justkui tööle pannud midagi, mille välja lülitamisest tal aimugi polnud.
Värisedes sidemest, mida ta oodanud polnud, astus ta sammu tagasi. „Ma olen kindel, et Brittany hindab sinu kontrollkäiku siia, aga nagu sa näed, siis kõik on korras, nii et…“
„Ma ei kontrollinud maja. Ma tulin sind vaatama. Ma pakun Eleanor. Või ehk Alison.“ Ta seisis tolligi taganemata, jalad harkis. Oli ilmselge, et ta ei kavatsegi liikuda, enne kui ta on lõpetanud. „Rebecca?“
„Mida?“
„Sinu nimi. Lunni saar on sõbralik koht. Siinkandis on nimi esimene asi, mida me inimese kohta teada saame. Seejärel laskume sügavamale.“
Emily hing jäi kinni. Kas see oli seksuaalne vihje? Midagi selles tumedas, sametises hääles pani teda seda arvama, ainult et ta ei pidanud peeglisse vaatama, teadmaks, et selline mees ei hakka tõenäoliselt kellegi temasuguse peale aega raiskama. Seda tüüpi meestele meeldisid sulanud naised, mitte sügavkülmunud.“ Ma ei usu, et ma inimestega eriti kohtun.
„Sa ei saa sinna midagi parata. See on väike saar. Sul on vaja poes käia, süüa ja mängida ja see kõik tähendab inimestega kohtumist. Jää talveks
