Ta pidi Treyle helistama.
Ta ajas end püsti ja jooksis tagasi auto juurde telefoni võtma, kogu tee kisendades. Auto juurde jõudes vajus ta esiistmele ja haaras hoidikust mobiiltelefoni. Ikka veel nii kõvasti nuuksudes ja värisedes, et suutis vaevu hingata, püüdis ta kontaktide hulgast õiget leida ja valis kolm korda valesti, enne kui lõpuks Trey kätte sai. Kohe, kui ta poja häält kuulis, hakkas ta jälle karjuma ja seekord ei saanud ta enam pidama.
TREY Jakes ei olnud heas tujus. Tema ja politseikorrapidaja Earl Redd olid pidanud arreteerima mehe, kellega koos nad olid üles kasvanud. Too mees oli läinud oma isa jälgedes, töötamise asemel varastades. Seekord aga oli vargus turvakaamera lindile jäänud, nii et anti vahistamisorder. Mees oli olnud peaaegu nädal aega linnast ära, kuid sel hommikul oli politseijaoskond saanud naabrilt vihje, et ta on tagasi. Vähemalt tuli ta vastupanuta kaasa, kui nad vahistamisorderiga tema ukse taha ilmusid.
Trey oli just paberimajanduse korda saanud ja valas endale kohvi juurde, kui tema mobiiltelefon helises. Kui ta nägi, et helistajaks on ema, unustas ta kohvi. Kohe, kui ühendus loodi, kuulis ta, et ema karjus. Treyl tõusid juuksekarvad kuklas püsti ja ta hakkas emast üle karjuma, püüdes saada ta nii palju rahunema, et naine suudaks rääkida.
„Ema! Oled see sina? Mis juhtus? Kus sa oled? Ema? Ema! Jumala nimel, mis on lahti?”
Trey häält kuuldes tuli Betsyle lõpuks kõnevõime tagasi.
„Ma vajan sind. Sa pead siia tulema. Armas jumal küll,” halas naine, tuli siis autost välja ja vajus maha, pea põlvede vahel, et mitte mõistust kaotada.
Earl Redd oli juba tuppa tormanud, taibates Trey sõnadest, et midagi oli juhtunud.
„Kus sa oled? Kas sa said viga? Mis juhtus?” küsis Trey ukse poole joostes.
„Dick Phillips! Tule tema tallu! Oh jumal, kiirusta.”
„Ema! Ma pean teadma, mis juhtus, et saaksin päästesõidukid välja saata. Kes sai viga? Mis juhtus?”
„Dick. Ta on surnud. Jumal, jumal, ta on surnud.”
Trey jäi kõnniteel jalapealt seisma ja Earl koos temaga.
„Ta on surnud? Oled sa kindel?” küsis Trey.
„Jah, olen. Ta ripub oma laudas laetala küljes.”
Niipea, kui need sõnad üle Betsy huulte tulid, pillas ta telefoni maha ja hakkas jälle karjuma.
Trey surus hambad risti, keeras ringi ja läks tagasi jaoskonda, Earl sabas. Ta otsis üles selle päeva dispetšeri Avery Jonesi, kes pühkis aknalaualt surnud kärbseid kokku.
„Mis teoksil, boss?” küsis Avery.
„Palun võta telefoni teel, mitte raadio teel, ühendust maakonna šerifi bürooga ja ütle, et Dick Phillipsi talus on surmajuhtum. Anna neile sõidujuhised ja küsi, kas nad tahavad, et sina teavitad koroneri, või teevad nad seda ise. Siis kutsu kohale Carl ja Lonnie ja ütle neile, et nad patrulliksid linnas, kuni ma märku annan.”
Avery silmad läksid pärani, kuid ta ei hakanud küsimusi esitama. „Kas on mingeid üksikasju, mida ma peaksin edasi ütlema?” küsis ta.
„Ütle šerifile, et üks mees on üles poodud. Me ei tea, kas tegemist on mõrva või enesetapuga, ja, pagana päralt, ma ei taha, et jutud leviksid. Dickil on tütar, kes peaks sellest esimesena kuulma.”
„Jah, boss,” ütles Avery ning haaras telefoni ja telefoninumbrite loetelu. Ta hakkas helistama ning Trey ja Earl tulid jooksujalu välja.
„Püha jumal,” ütles Earl. „See on kohutav.”
Trey noogutas. „Tule minu järel,” ütles ta, hüppas patrullautosse ning kihutas vilkurite plinkides ja sireeni unnates Phillipsi talu poole.
Mobiilikõne emaga oli alles katkestamata ja ta kuulis ikka veel ema karjumist, kuid sõidu ajal muutus heli vaiksemaks ja lõpuks lakkas. Ehkki Trey hüüdis aeg-ajalt telefoni, et ema vastaks, ei kostnud sealt midagi.
Trey oli tõsiselt mures. Ta polnud kunagi kuulnud ema niimoodi karjumas. Veelgi häirivam oli see, et ta pidi võtma ühendust ainsa naisega, keda ta kunagi oli armastanud, ja teatama talle isa surmast. See päev paistis aina hullemaks minevat.
Kümne minuti pärast jõudis ta Phillipsi tallu ja leidis ema auto kõrval kägaras, käed pea peal, justkui püüaks ta end löögi eest kaitsta. Trey teadis, et ema oli näinud šokeerivat vaatepilti, kuid selline reaktsioon ei olnud üldse tema moodi. Trey jooksis ema juurde, kahmas ta sülle ja pani auto kapotile isuma.
„Ema! Räägi minuga. Oled sa kombes?”
Naine istus jõuetult, pärani silmades tühi pilk, ega reageerinud tema sõnadele. Trey raputas teda, võttis siis tal ümbert kinni ja tõmbas ta enda vastu.
„Ema, emps, see olen mina, Trey. Ma olen siin. Sa pead minuga rääkima.”
Ta tundis, kuidas ema läbistas värin, siis aga hingas naine aeglaselt ja sügavalt sisse. Kergenduselaine voogas Treyst üle, kui ema lõi käed tema kaela ümber. Ta oli jälle tema ise.
„Ema?”
Naine näitas käega lauda suunas.
„Ta on seal sees,” ütles ta. „Ma nägin teda. Miks ta küll seda tegi? Jumal küll, miks ta seda tegi?”
Trey kuulis Earli auto sireeni.
„Ma ei tea, aga sa pead nüüd siin ootama. Kuna sina oled see, kes surnukeha leidis, ei tohi sa ära minna. Šerif tahab sinuga rääkida.”
Naine pilgutas silmi. „Ma pean koju minema. Homme on su sünnipäev. Ma tahtsin küpsetada…”
„Emps, kuule, sa ju tead, et sa oled mulle väga kallis?”
Naine noogutas.
„Nii et ära koogi pärast muretse, eks.”
Naine haaras paaniliselt poja särgiesisest kinni.
Trey ei tundnud teda peaaegu äragi.
„Okei, ema? Sa pead siia jääma, saad aru?”
„Jah. Kooki ei tee. Jään siia.” Siis tõmbus ta nägu kipra, kui pisarad uue hooga voolama hakkasid. „Vaene Dick. Mu süda valutab tema pärast.”
Trey ohkas. „Ma tean, aga vaat mis. Pole vaja tema pärast südant valutada. Tema pärast pole enam tarvis muretseda. Kaasa tuleb tunda hoopis Dallasele. Tema on see, kes selle tõttu kõige rohkem kannatab.”
Kohemaid ärkas Betsy emalik külg.
„Jumal küll, Dallas. Mul ei tulnud pähegi.”
Trey pööras ringi, mõeldes, mis küll Earlil nii kaua aega võttis ja kui palju võis ema kuriteopaika muuta.
„Earl jõudis kohale. Me läheme lauta ja sina pead siia jääma, on meeles?”
„Jah, muidugi on meeles,” vastas naine lühidalt ja kammis sõrmedega läbi juuste. Hüsteeria oli möödas ja ta õngitses välja taskurätiku,
