Kuidas sul läheb? Kuidas Betsyl?”
„Kullake, oled sa kuskil, kus sa saad rääkida?”
Halb eelaimus tõi Dallasele judinad selga, kui talle meenus, et Trey oli politseiülem, kes tegeles surmade ja kuritegudega nagu ta isegi, ehkki teisel moel.
„Mis lahti on?”
„Asi on su isas. Mine kuskile, kus sa saad rääkida.”
„Ma olengi üksi, pagan võtaks! Mis lahti on?”
„Mul on väga kahju seda sulle öelda, aga ta on surnud.”
Naine hakkas nutma, tuues kuuldavale jõuetuid, abituid nuukseid, suutmata kuuldut uskuda.
„Ei! Jumal küll, ei! Mis juhtus? Kas mingi õnnetus?”
Trey kõhkles. See oli nüüd see osa, mis tuleb talle kõige rängema löögina.
„Šerif nimetab seda ilmseks enesetapuks, kuid kõik sõltub lahkamisest.”
Dallas hakkas karjuma. „Mida? Ei! Sa eksid! Sa eksid! Ta ei teeks seda iialgi, mitte iial! Kas sa kuuled mind, Trey Jakes? Ära ütle sellist asja! Ära enam mitte kunagi mulle midagi niisugust ütle!”
Trey oleks tahtnud koos temaga nutta.
„Mul on kahju, Dallas, tõesti väga kahju. Esmapilgul oli see üsna ilmne.”
„Miks? Mis oli ilmne? Ma olen uuriv teleajakirjanik, mäletad? Mille kuradi pärast sa arvad, et see oli enesetapp?”
„Ema leidis ta, Dallas. Ta läks hommikul sinna mune ostma ja leidis ta laudas laetala küljes rippumas.”
Šokk, mis Dallast tabas, lõi tal hinge kinni.
„Ma tulen koju,” ütles ta ja lõpetas kõne.
Trey pani telefoni käest, nõjatus vastu istme seljatuge ja sulges silmad. Ta ei kujutanud ettegi, mida naine võis tunda, kuid Dallas oli nüüd tulemas tagasi Mysticisse. Kui see vaid poleks olnud nii traagilisel põhjusel.
KAHE ja poole tunnise sõidu jooksul Charlestonist Mysticisse tabasid Dallast vaheldumisi tuimus ja talitsematud nutuhood. Kui ta keeras I-79-lt maha lääne poole, ümbritsesid teda mäed ja selline lopsakas rohelus, et tal tekkis suur koduigatsus. Ei lähe enam kaua, kui külmad sügisööd annavad puudele erksad kollased, oranžid ja punased toonid. Ehkki suurlinnatuled olid ta Mysticist minema meelitanud, igatses osa temast alati sinna tagasi.
Ta ei suutnud uskuda, et isa polnud enam. See oli mõeldamatu. Kuidas see küll oli juhtunud? Miks see oli juhtunud? Kusagil poolel teel tegi ta peatuse, et bensiini võtta ja tualetis käia, ning pidi nägu pühkima ja end kõvasti kokku võtma, enne kui söandas autost välja tulla. Ta silmad olid paistes, nina nuuskamisest ja pühkimisest punane ning ta kõhus keeras.
Ta võttis bensiini ja läks siis tanklahoonesse, et tualetis käia. Ta paistis oma linnariiete ja läikivate punaste küüntega silma ning tema kõnnak andis aimu pigem enesekindlusest kui sellest, et ta oli oma soost teadlik.
Nii mõnigi mees saatis tema poole heakskiitvaid pilke, kuni nad märkasid tema pisarais silmi, ja siis vaatasid nad piinlikkustundega kõrvale, otsekui oleksid nad talle alasti peale sattunud. Varjamatu valu tema näol andis mõista, et teda oli tabanud mingi ränk löök.
Tualetist tulles läks ja ostis ta endale karastusjoogi ning paki soolakringleid. Ta polnud sel päeval söönud midagi peale hommikusöögikrõbuskite ja ta polnud kindel, kas midagi sellest talle sisse jääb. Ta pidi siiski proovima. Polnud just tark mõte juhtida autot, kui pea käis ringi, ja pärast ulatuslikku kokkupõrget, millele ta oli hommikul tunnistajaks olnud, ei tahtnud ta, et temast saaks osa õhtuste uudiste statistikast.
Kui ta maksma suundus, jäi leti taga olev naine teda vahtima veel ka siis, kui Dallas tõmbas oma kaardi seadmest läbi ja allkirjastas tšeki. Kui naine nägi ta nime, kergitas ta kulme ja tema näole ilmus lai rõõmus naeratus.
„Ma teadsin, et olen teid kuskil näinud! Te olete Dallas Phillips WOML Charlestonist, eks? Näen teid televiisoris, kui käin emal külas. Te olete väga hea.”
„Aitäh,” ütles Dallas.
„Kuulge, kas ma autogrammi saaksin?” küsis naine. „Ma mõtlen lisaks sellele, mis te krediitkaardi jaoks andsite.”
„Ikka,” kostis Dallas. „Mis teie nimi on?”
„Mu nimi on Coralee. Ma olen tõesti väga tänulik.”
Dallas püüdis autogrammiga paberilehte üle leti ulatades naeratada, kuid ei suutnud.
„Aitäh veel kord ja head reisi,” ütles Coralee.
Dallas judistas end. „Okei, aitäh,” ütles ta ja läks.
Ta võttis suure lonksu külma Dr Pepperit, tegi soolakringlipaki lahti, pani hoidikusse, et see ümber ei läheks, ja sõitis minema. Ta vaatas armatuurlaual olevat kella ja arvas, et jõuab koju kella viie paiku. Kohe, kui see mõte tal läbi pea käis, hakkas ta jälle nutma.
Kodu ei olnud enam, oli ainult maja, mis talle kunagi peavarju andis. Mõte, et ta peab täna sinna minema, oli talumatu; see oli hullem kui miski muu, mida ta oli eales tegema pidanud. Iga nurk sellest majast meenutab isa, kuid isa polnud enam.
KORONER lahkus koos Dick Phillipsi laibaga sündmuskohalt veidi pärast kella ühte ja pärastlõunaks teadsid Mysticis kõik, et Dick Phillips oli ennast üles poonud. Šokilaine sünnitas kõikvõimalikke oletusi, millest ükski ei paistnud Dicki lähemalt tundnud inimestele loogiline, kuid mitte keegi ei kahtlustanud mõrva.
Treyl polnud oma seisukoha kaitseks mingeid tõendeid peale tema enda veendumuse, et Dick polnud kunagi tundunud inimesena, kes annaks lihtsalt alla. Ainuke veider asi, mida ta oli sündmuskohal näinud, oli see, et Dicki riided olid selja tagant mustad, aga eest mitte. Ta ei teadnud, mida sellest arvata. Mis peamine, ta lihtsalt ei tahtnud uskuda, et sõber, keda ta oli kogu elu tundnud, oli olnud nii rusutud ja mitte keegi polnud osanud aimatagi.
Kella kolme paiku tuli tema õde Trina joostes politseijaoskonda ja tormas dispetšerist välja tegemata Trey kabinetti, punased juuksed lehvimas ja silmad ehmunult pärani.
„Trey! On see tõsi? Kas ema leidis Dick Phillipsi laiba?”
„Tule sisse ja pane uks kinni,” ütles Trey.
Trina vajus vabisedes teisel pool lauda seisvale toolile.
„Kas tahad midagi juua?” küsis Trey.
Naine pööritas silmi. „Ainult siis, kui see sisaldab alkoholi. On see tõsi? Kas ema leidis ta?”
Trey noogutas.
„Jumal küll,” oigas Trina ja hakkas nutma. „Nad olid samas lõpuklassis, mäletad? Ema ja Dick ja Paul Jackson olid oma lõpuõhtul koos tolles avariis.”
Trey kulm läks kipra. „Olin selle juba peaaegu unustanud. Üks tüdruk sai surma, jah?”
Trina noogutas. „Jah, üks Connie Bartletti nimeline tüdruk. Ema oli aastaraamatus tema pildile ringi ümber tõmmanud ja sinna kõrvale südame joonistanud.”
„Kuidas
