sa sõitsid autoga lauda juurde välja?”
„Ei, ma läksin Dicki otsides sinna puude poole ja siis nägin teda möödaminnes. Ma ei läinud päris sisse.”
„Okei, hästi,” ütles Trey ja lisas siis: „Ja veel, ära kellelegi helista. Ma ei taha, et kohalikud tulevad uurimise ajal siia.”
„Ei helista, ma mõistan,” ütles Betsy, libistas end kapotilt alla ja komberdas maja juurde, kus istus verandale varjulisse kohta maha.
Trey kulm läks kipra. Ta oleks pidanud paluma emal autos oodata, nüüd aga oli juba hilja.
„Kuule, ema, ära majja sisse mine, ole siin verandal. Ma ei taha, et keegi siin midagi puutub.”
„Oi, vabandust, ma ei mõelnud sellele,” ütles naine.
„Minu viga. Ära lihtsalt enam kaugemale mine,” ütles Trey.
Naine noogutas.
Earl lülitas Trey kõrvale parkides sireeni ja vilkurid välja ning nad suundusid lauta.
„Miks sul nii kaua läks?” päris Trey.
Earlil näis piinlik olevat. „Bensiin oli otsakorral. Pidin tanklast läbi käima.”
Trey noogutas ja osutas siis laudahoovile. „Otsi värskeid rattajälgi ja mis tahes kahtlasi märke,” ütles ta.
Earl oli silmanähtavalt üllatunud. „Ma mõtlesin, et see oli enesetapp?”
„Kuni uurimine pole lõpetatud, pole miski kindel. Ja kui sa kuuled sireene, jookse tagasi maja juurde ja ära lase šerifi meestel ka siia hoovi sõita. Nad tahavad kindlasti kuriteopaika muutmata kujul näha.”
„Jah, boss,” ütles Earl ja suundus Trey järel lauta.
KAKS
TREY sisikond tõmbus kokku, kui ta nägi üles vaadates Dick Phillipsi laipa. Tänu Dallasele tundis ta seda meest sama hästi nagu oma pereliiget. Nagu tema emagi oli ennist öelnud, tegi Dicki sellisena nägemine haiget.
Trey vaatas lakapealsele viiva redeli külge seotud nööri, seejärel uuris Dicki riideid. Nii tema särgi seljaosa kui ka püksitagumik olid tugevalt määrdunud, rinnaesine ja pükste esikülg aga märksa puhtamad. Et sellest loost sotti saada, oli vajalik lahkamine.
Katusealuse koridori põrand oli betoonist, seega jalajälgi polnud. Kui siin ka oli veel keegi olnud, polnud seda võimalik sel viisil kindlaks teha.
Ta läks katusealust koridori pidi lauda taha, kuid ka siin polnud mingeid märke jalajälgedest, seejärel tuli tagasi lauda ette, otsides rehvijälgi, kuid maa oli kõva ja kiviklibune. Seejärel läks ta munade hoiuruumi, mis jäi paremat kätt.
Kõik riiulid ja lauad olid oma kohal; paistis, et midagi polnud liigutatud. Polnud mingit märki kähmlusest ega millestki muust ebatavalisest. Sügav kraanikauss, kus Dick enne sorteerimist mune pesi, oli puhas ja uued tühjad pappkarbid kõik oma kohal. Riiulite all seisis kümmekond tühja plastkarpi, mis olid umbes sama suured nagu laste mänguasjakastid, ja neile sobivad kaaned olid seina najal riidas. Polnud midagi tavatut peale laetala küljes rippuva surnukeha. Miski siin ei klappinud. Trey läks tagasi sahvrisse, kus Dick mune hoidis, ja pani tule põlema.
Riiulitel seisid täidetud munakarbid, igaühel korjamiskuupäev peal.
Earl tuli ümbrust uurimast tagasi.
„Leidsid midagi?” küsis Trey.
„Noh, kui ta ennast ära tappis, siis igatahes toitis ta enne seda kanu. Kanakuudis on värsket toitu ja munad on ära korjatud. Aga lehmi pole toidetud. Latrites pole värsket heina ega allapanu.”
Trey kortsutas kulmu. „See on imelik. Kui ta hoolis kanadest nii palju, et enne enda ära tapmist neile süüa anda, siis oleks ta pidanud ka lehmi toitma.”
Earl kehitas õlgu. „Kui ta just ei eeldanud, et nad söövad karjamaal ise. Rohi on üsna lühike, aga veel täiesti korralik.”
Hakkasid kostma sireenid.
„Šerif tuleb,” ütles Earl ja läks joostes maja juurde.
BETSY vaatas, kuidas poeg lauta suundus, surus siis maha mälupildi ennist nähtud vaatepildist ja keeras pilgu lohutust otsides kaugusse mägede poole. Tema ümber kõrguvad iidsed mäed olid talle alati rahustavalt mõjunud, kuid täna polnud sellest abi. Ta pea tuikas, silmad olid nutmisest punased ja paistes ning tal oli tunne, nagu oleks ta saanud hoobi kõhtu. Ta lükkas sõrmed läbi juuste, hõõrudes hajameelselt pikka armi pea küljel. Ta juuksed varjasid selle olemasolu, kuid kui ta oli endast väljas, tuikas see iga ta südametuksega, ja tänane päev polnud erandiks. Dicki surnukeha nägemise šokk oli tekitanud déjà vu tunde, kuigi ta ei mõistnud, miks. Ta polnud kunagi varem traumaatilist surma näinud.
Ta tõusis järsult püsti, suutmata enam paigal istuda, ja hakkas piki verandat edasi-tagasi tammuma, oodates kärsitult, et šerif juba tuleks ja ta saaks oma tunnistuse anda ning ära minna.
Kui ta telefon helises, vaatas ta helistaja nime ja suunas siis kõne postkasti. See oli tema tütar Trina ja ta ei suudaks kunagi tema eest midagi varjata.
Majas helises telefon ja talle kippus uuesti nutt peale. Keegi tahtis Dickiga rääkida. Kas see keegi nutaks juhtunust teada saades või ei tunneks ta muud kui mööduvat kahetsusehetke, et üks hea mees on lahkunud, ja unustaks siis, et ta kunagi olemas oli?
Kui ta kuulis sireene, hingas ta isegi kergendunult. Ta ei tahtnud muud kui koju minna ja olla tänulik selle eest, mis tal oli.
Sireenid muutusid valjemaks ja ta nägi politseinikku maja poole jooksmas. Ta vaatas oma pluusi ja, nähes, kui räpane ta oli, hakkas riietelt tolmu ja heina maha kloppima ning mõtles siis endamisi, kas ta juuksed on sama korratud. Juuksed lahti päästnud ja neid raputanud, kohendas ta neid sõrmedega ja kinnitas uuesti kuklal. Ta oli nii valmis, kui olla sai.
ŠERIF Dewey Osmond jõudis sündmuskohale õõnsa tundega kõhus. Nad olid koos Dick Phillipsiga ikka koos kalal käinud ja ta ei suutnud juhtunut uskuda. Kui ta nägi politseinikku märku andmas, et ta peatuks, pidas ta auto kinni ja keris akna alla.
„Mis on?”
„Politseiülem Jakes arvas, et tahate maja ümber parkida, et mitte segada jälgi või muud värki, mis sündmuskohal võivad olla.”
Osmond noogutas, keeras linna patrullauto kõrvale ja lülitas mootori välja. Autost väljudes nägi ta naist verandal.
„Kes see on?” küsis ta.
„Betsy Jakes, ülema ema. Ta tuli mune ostma ja leidis laudast laiba.”
Dewey kattus külma higiga. Ta pidi sinna minema ja ta pelgas seda hirmsamal kombel. Ta otsustas, et kõige parem on uurimist alustada, kuulates tunnistaja ära.
Kahjuks polnud naisel nagu saatuse kiuste midagi sellist öelda, mis oleks võinud aidata neil asjast sotti saada. Šerif pani saadud info kirja ja palus endale helistada, kui naisele veel midagi meenub.
„Kas ma võin nüüd ära minna?” küsis Betsy.
„Jah, proua, ja aitäh abi eest.”
Betsy
