palusin teda, et ta ei ütleks kellelegi midagi, nii et ilmselt ta lihtsalt ei vastanud kõnedele. Me ei tahtnud, et kohalikud uudishimutsema tulevad, ja Dallasel oli õigus esimesena teada saada.”
Trina ahmis õhku. „Dallas. Jumal küll. Ma olin tema täiesti unustanud. See murrab ta südame. Ta on ilmselt teel koju?”
Trey krimpsutas nägu. Ta kartis sama, aga püüdis seda maha suruda.
„Jah.”
Trina judistas end. „Ma ei kujuta ettegi, mis tunne oleks pärast kõike seda üksinda seal majas olla.”
„See on ikka tema kodu, Trina, ära muuda seda millekski ebameeldivaks.”
„Aga ta isa tappis ennast seal ära.”
„Tehniliselt võttes suri ta laudas, aga ma tean, et mõlemad Dallase isapoolsed vanavanemad surid omal ajal selles majas. Vanasti elasid terved põlvkonnad inimesi perekonnamajas edasi, ehkki esivanemad olid juba siit ilmast lahkunud. Surm maja ei rüveta. Seda teevad inimesed.”
Trina langetas pea. „Okei, okei, saan aru. Vabandust. Mind lihtsalt häirib nii väga, et ema on asjaga seotud, mis siis, et minimaalselt.” Ta võttis taskurätiku, pühkis silmi ja nuuskas nina ning pigistas rätiku siis koos halbade uudistega oma pihku nutsakaks, et minna üle kergematele teemadele. „Ma olen muide teel koju. Sa ju tuled ikka homme õhtusöögile? See on meil juba perekonnatraditsiooniks saanud, et tuleme kõik su sünnipäevaks koju ja sööme su lemmiktoite.”
„Jah, ma tean ja olen tulemas,” ütles Trey. „Ja kui koogist homme midagi üle jääb, võtan selle igatahes koju kaasa.”
„Hei! Itaalia kreemitort on ka minu lemmik.”
„Ütle siis emale, et ta sinu sünnipäevaks ka teeks. Ära virise.”
Trina naeratas. „Nojah, mida iganes. Kui Dallast näed, siis tervita teda minu poolt ja anna mu kaastunne edasi.”
„Miks sa arvad, et ma teda näen?” küsis Trey.
Trina pööritas silmi. „No kuule. Ära hakka mulle sellist jama ajama, eks.”
Trey viis jutu mujale.
„Kas sa käid ikka veel selle Leega või kes ta oligi?”
„Tema nimi on Lee Daniels ja sa tead seda väga hästi, ning jah, ma käin temaga ikka veel, nii et jäta ta rahule.”
Ta saatis vennale õhusuudluse ja pühkis minema.
Trey vangutas pead ja vaatas siis kella. Ta tahtis Dallasele helistada ja küsida, kus ta on, aga naine arvaks ilmselt, et ta läheb üle piiri. Nende kunagine suhe oli lõppenud ja naine oli tema hommikuste sõnade peale niikuinii pahane. See oli kõlanud tema hääles ja oli ka mõistetav. Kuni koroner selle otse välja ütles, ei suutnud ka tema ise uskuda, et Dick oli teinud enesetapu.
KOLM
DALLAS teadis alati, et hakkab koju jõudma, kui nägi Mystici lähedal kaljuneemel Herman Wagneri põlenud majakese varemeid. Siis oli vaja vaid läbida käänuline teeots ja juba paistiski väike roheline silt „Mystic, WV – rahvaarv 6788”.
Tavaliselt jättis ta süda siis löögi vahele, sest ta teadis, et on peagi kodus. Täna läks tal aga sõna otseses mõttes süda pahaks. Korra mõtles ta teeserval kinni pidada, siis aga hingas paar korda sügavalt sisse ja sai iiveldusest üle. See oli paljudel põhjustel üks kole, hirmutav reis ja oma osa selles õuduses oli matuste korraldamisel. Ta teadis piisavalt palju surmajuhtumitest, mida keegi polnud pealt näinud, taipamaks, et ta ei pruugi isa surnukeha nii ruttu kätte saada, kui ta tahaks, ja ta ei saanud kavandada matusetalituse toimumisaega enne, kui ametiasutused on omadega valmis.
Kell oli natuke viis läbi ja ta hakkas mõtlema, milliseid töid on vaja talus teha: tuleb lehmad üle vaadata, kanad sisse lasta. Ta otsustas aga, et ei lähe linnast ära enne, kui on teada saanud, kaugel juhtumi uurimisega oldi. Ta ei uskunud hetkekski, et isa oli teinud enesetapu, ja teda hirmutas mõte, et keegi võis soovida isa surma. Tahtis ta või ei, ta pidi Treyga rääkima, nii et ta keeras esimese foori juures paremale ja sõitis otsejoones politseijaoskonna juurde.
TREY rääkis parajasti telefoniga, kui kuulis tema häält vastuvõtulauas.
„Ma helistan tagasi,” ütles ta, kiirustas kabinetist välja ja põrkas naisega koridoris kokku. „Hei, kas siiasõit läks viperusteta?”
„Saan ma sinuga rääkida?” küsis Dallas.
„Ikka,” vastas Trey, juhatas naise oma kabinetti ja sulges ukse. „Kas võib sulle midagi pakkuda? Midagi külma juua? Mul on Dr Pepperit.”
Kaastunne mehe näol ja see, et tal oli meeles, mida naine juua armastas, oli Dallase jaoks liig. Tal oli nii palju küsimusi, ent ta ei osanud muud teha kui nutma puhkeda.
„Mul on kahju. Mul on nii, nii kahju,” ütles Trey ja haaras ta oma embusse.
Kõik, mida naine oli endas hoidnud, pääses leina raskuse all valla. Ta lõi käed mehele ümber ja surus näo tema rinna vastu.
„Issand küll, ma ei suuda seda uskuda,” ütles ta, pisarad uue hooga voolamas.
Polnud midagi öelda ega midagi teha, mis oleks asja paremaks muutnud. Ainus, mida Trey teha sai, oli olla naise jaoks olemas just sellisel viisil, nagu ta vajas, ja praegu oli Dallasel vaja teada, et ta polnud kogu selles loos üksi.
Dallas nuttis, kuni süda oli rinnust välja tungimas, ja tal oli tunne, et pea läheb lõhki. Trey haaras tema selja tagant laualt peotäie pabertaskurätikuid ja naine võttis need vastu.
„Aitäh,” pomises ta ning hakkas siis laialiläinud ripsmetušši ära pühkima ja nina nuuskama.
„Mida ma saan teha? Kuidas ma aidata saan?” küsis Trey.
Naine vaatas üles. „Mida sa mulle rääkida tead?”
„Tule, istu,” ütles Trey ja juhatas ta seina ääres olevale diivanile. Kui Dallas oli istet võtnud, haaras mees laualt märkmiku ja hakkas midagi kirjutama, seejärel rebis paberilehe märkmikust välja ja ulatas naisele. „Juhtumiga tegeleb šerif Osmond. Siin on tema kontaktandmed.”
„Aitäh,” ütles Dallas ja pistis paberi taskusse. „Ega sa ei tea, millal toimub lahkamine?”
„Ei, kahjuks mitte. Selle kõigega tegeldakse maakonna tasandil.”
„Seda ma arvasingi, aga et sa teaksid, siis ma ei usu ikkagi, et ta tegi enesetapu.”
„Ka mul on seda raske uskuda. Millal sa temaga viimati rääkisid?” küsis Trey.
„Kolm päeva tagasi. Me räägime vähemalt kolm korda nädalas, vahel rohkemgi. Me olime lähedased, Trey. Ma ei saanud kunagi aru, et ta oleks endast väljas olnud. Ta ei paistnud kunagi rusutud või masendunud. Ma tunnen oma isa, pagan võtaks!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
