hommikuks valmis, nagu lubatud.
Ta kontrollis parajasti, kas kõik poldid on kindlalt kinni, kui kuulis eesukse kella helisemas. Ta kortsutas kulmu, arvates, et oli ukse lukustanud, siis aga taipas, et oli karteripõhja ostmast tulles selle ilmselt lahti jätnud. Siiski oli imelik, et keegi tahtis praegu sisse tulla, sest ükski tuli ei põlenud peale selle, mida ta stendil kasutas, seega vaatas ta veidi ärevalt ukse poole.
Kui ta aga garaaži sisenejat nägi, kadus tema ärevus.
„Oled täna hilja peal, mis?” päris Paul.
„Sina samuti,” kostis mees.
Paul heitis pilgu karteripõhjale.
„Oota üks hetk, ma tegelen sinuga kohe.”
„Ära minu pärast kiirusta.” Kohe, kui Paul selja keeras, vajutas mees tõstuki juhtlülitit ja Melissa Shermani auto langes Paulile peale.
Paul sai löögi vastu pead ja vaarus segaduses paar sammu tagasi, teadmata, et tõstuk langes ikka veel. Ta ei saanud aru, mis toimub, kuni järgmine löök purustas tema pealuu. Auto kukkus talle peale, niites ta jalust ja lömastades kogu ta keha.
Mõrvar ei pilgutanud silmagi. Kogu protsessi lihtsus kinnitas tema veendumust, et seda oli vaja tema eesmärgi saavutamiseks.
Järgnenud vaikus oli sama kõikemattev nagu tookord, kui ta oli Dick Phillipsi üles poonud. Ta polnud kavatsenud seda täna teha, aga kui ta sõitis mööda ja nägi, et Jackson on hilja tööl, parkis põiktänavale ja leidis, et uks oli lahti, tundus see talle otsekui saatuse märguandena. See võimalus oli liiga hea, et seda käest lasta. Ta imestas, kui lihtsalt seekord läks. Ta ei pidanud isegi käsi määrima. Ei mingit segadust. Ei mingit sehkendamist. Ei mingit müra. Oli jäänud teha vaid üks asi. Ta pühkis sõrmejäljed tõstuki lülitilt ja ukselinkidelt maha ning tegi kiiresti minekut just siis, kui auto alt hakkas verd välja voolama.
LISSA kolleeg Margaret Lewis sõidutas Lissa remonditöökotta, et ta saaks oma auto kätte. Nad halasid parajasti mudase mänguväljaku üle, kui Margaret töökoja ette sõitis. Lissa tuli autost välja.
„Tänu küüdi eest, Margaret. Koolis näeme.”
„Ma ootan igaks juhuks, äkki pole Paul Jackson veel omadega valmis. Sel juhul vajad ikka küüti. Jäta oma asjad siia ja mine uuri järele,” ütles Margaret.
„Hästi, tulen kohe,” kostis Lissa.
Margaret muigas, nähes Lissat töökoja poole kiirustamas. See tüdruk ei kõndinud kunagi, kui tal oli võimalik joosta. Margaret nägi Lissat töökotta sisenemas ja seejärel garaaži viivast uksest läbi minemas. Lissa kadus paariks hetkeks silmist ja siis nägi Margaret teda tagasi välja jooksmas.
Alguses arvas Margaret, et Lissa tuleb ainult oma asjade järele. Tal kulus paar hetke, taipamaks, et Lissa karjub. Margaret kargas autost välja.
„Mis juhtus? Mis lahti on?” hüüdis ta, kui Lissa töökojast välja tormas.
„Ta on surnud! Paul Jackson on surnud. Jumal küll, mu auto kukkus talle peale! Kutsu kiirabi! Kutsu politsei!”
Margaret ahmis õhku ja sööstis tagasi autosse telefoni võtma, Lissa aga vajus põlvili ja kattis näo kätega, püsti seismiseks liiga suures šokis.
POLITSEIÜLEM Trey Jakes oli juba teel Mysticisse, kui ta mobiiltelefon helisema hakkas. Kui ta nägi, et helistab dispetšer, imestas ta, miks mees ei kasutanud raadiosaatjat.
„Tere, Avery. Mis on?” ütles Trey, sõites linnaserval asuva künka harjale.
„Pead minema otsejoones Jacksoni remonditöökotta. Klient leidis ta garaažist. Auto kukkus talle peale. Ta on surnud.”
Nüüd mõistis Trey, miks Avery polnud seda raadio teel teatanud – polnud vaja, et uudised nii ruttu leviksid.
„Tuhat ja tuline. Kes on korrapidaja?” pomises Trey.
„Earl hakkas just ära minema, aga ta on praegu seal.”
„Ütle talle, et ta ei laseks kedagi sündmuskohta ega puudutaks midagi, enne kui ma kohale jõuan. Kas sa koronerile helistasid?”
„Jah, boss. Öeldi, et ta tuleb paari tunni pärast.”
Trey lülitas vilkurid ja sireeni sisse. „Jõuan sinna viie minuti pärast, võib-olla kiiremini. Hoia raadioside ebamäärane.”
„Jah, boss.”
Trey lõpetas kõne ja andis gaasi. Sellest oli tulemas üks pagana raske päev. Pauli ainuke poeg Mack oli tema sõber. Ja see viis mõtted teisele asjale, mis tõi talle judinad selga. Paul oli ema kunagine kallim ja üks ellujääjaid tolles saatuslikus avariis, kuhu ema oli teismelisena sattunud. Samas avariis olnud Dick Phillipsi surmajuhtumi uurimine oli ikka veel pooleli. Kõigepealt Dick, nüüd Paul. Trey oli olnud politseinik liiga kaua aega, et uskuda kokkusattumustesse.
Ta kihutas vilkurite plinkides ja sireeni huilates Mysticisse. Kuna oli alles vara, oli liiklus hõre, kuid kui ta jõudis remonditöökoja juurde, järeldas ta sinna kogunenud rahvahulga järgi, et uudised olid juba levinud. Ta ohkas. Väikelinnaelu rõõmud.
Autost välja tulles nägi ta Melissa Shermanit kõnniteeserval istumas. Naine nuttis nii kõvasti, et vappus üleni, ja Trey juurdles, milline osa oli naisel kogu selles jamas. Siis nägi ta politseinikku kollast linti ümber sündmuskoha tõmbamas, et piirata juurdepääs remonditöökotta ja bensiinijaama, ning suundus tema juurde.
„Earl?”
Earl oli sõnaaher ja tema ilme oli sünge.
„Pagan küll, boss! See on kole vaatepilt. Paistab, et tõstuk läks rikki. Veri hakkab juba kuivama, nii et ilmselt juhtus see mõni tund tagasi. Preili Sherman leidis ta. Ta ütles, et Paul oli lubanud õhtul töötada, et tema auto oleks hommikuks valmis. Ma võtsin temalt tunnistuse. Ta on veendunud, et see on tema süü, sest tema auto kukkus Paulile peale.”
Treyl hakkas sees keerama. „Tõmba lint siia ümber ja siis aja rahvas laiali.”
„Jah, boss,” kostis Earl. Siis pööras ta ümber ja nägi konstaableid Carl ja Lonnie Doyle’i patrullautodega kohale sõitmas. „Carl ja Lonnie on siin, boss.”
„Hästi. Su vahetus on läbi, nii et kui sa lõpetad, mine koju ja maga. Mul võib sind varsti jälle vaja minna ja sa pead puhkama.”
Earl judistas end. „Pagan võtku, boss. Mul ei tule und. Kui ma silmad kinni panen, näen kohe laipa.”
Trey ohkas. „Kui valmis saad, kirjuta raport ja siis mine ikkagi koju. Ma helistan sulle, kui sind vaja on.”
Earl hakkas kollast linti siduma, Trey aga suundus maas istuva Lissa juurde. Kui ta naise õlga puudutas, karjatas too, seejärel aga kargas püsti.
Trey ohkas. „Anna andeks, ma ei tahtnud sind ehmatada.”
Lissa silmad olid nutmisest paistes.
„Mu auto … see kukkus. Paul jäi kauaks tööle … ta oleks pidanud ära ütlema. Jumal küll, see on minu süü.”
„Ei ole,” ütles Trey. „Tule istu minu autos. Viin su pärast koju.”
