style="font-size:15px;"> „Aitäh,” kostis Mack ja lisas sammu. Ta sulges enda järel ukse, pani joogipurgi lauale ja võttis telefoni vastu. „Mack kuuleb. Kuidas saan teid aidata?”
„Mack, siin Trey Jakes.”
Mack istus naeratades toolile. „Terekest, semu. Mida ma sinu heaks teha saan?”
„Ma kardan, et mul on halbu uudiseid. Oled sa üksi?”
Macki naeratus haihtus. „Jah, olen üksi. Mis juhtus?”
„Mul on väga kahju seda sulle öelda, aga sinu isa leiti täna hommikul töökojast surnuna.”
Kui kuuldu Mackile kohale jõudis, kargas ta püsti, nagu oleks elektrilöögi saanud.
„Mida? Ei! Jumal küll, ei! Kas ta sai infarkti? Kas …?”
„Ei, Mack. See polnud infarkt.” Trey võttis ennast kokku, et edasi rääkida. „Ta töötas eile hilisõhtul ühe auto kallal ja paistab, et tõstuk läks rikki ja auto kukkus talle peale.”
Kui Mack midagi ei vastanud, ei teadnud Trey, mida arvata. „Mack? Mack?”
Macki hääl värises ja ta silmad olid pisaratest nii tulvil, et ta ei näinud isegi oma lauda. „Tulen kohe.”
„Kuule, Mack, koroner ei ole veel siin ja …”
„Kas sa tahad öelda, et isa on ikka veel seal? Auto all?”
„Selline on protseduur surmajuhtumite korral, mida keegi pealt ei näinud. Koroner peab nägema sündmuskohta puutumatuna.”
„Kas sa vihjad sellele, et see polnudki õnnetusjuhtum?” päris Mack.
„Ei, ma ei vihja millelegi, aga minu töö näeb ette, et ma ei saa ka midagi eeldada.”
„Saan aru. Nüüd kuula sina mind. Ma tulen sinna.”
„Ei, Mack, sa ei taha …”
Trey kuulis telefonist tuututamist. Ta ohkas. See oli täna hommikul juba teine kord, kui inimesed tema kõne katkestasid. Ta lahkus politseijaoskonnast tagaukse kaudu ja läks tagasi õnnetuspaika.
MACKIL kulus alla poole tunni, et anda metsabörs oma kaastundliku juhataja hoolde, minna koju ja asjad pakkida. Ta oli lugematu arv kordi Summertonist Mysticisse sõitnud, aga mitte kunagi sel kombel nagu nüüd. Sel korral kartis ta koju minna.
Kuueaastasena oli ta kord vihastanud, sest ei saanud vanavanemate poole minna, ja kodust minema jooksnud. Ta ei jõudnud toona kuigi kaugele, enne kui taipas, et ta ei tea teed, ja jäi seisma, siis aga ei julgenud ta koju minna, sest kartis oma teo tagajärgedega silmitsi seista. Praegu oli tal sama tunne – ta kartis koju minna, sest ees ootasid ebameeldivused.
Teda häiris ka viis, kuidas isa oli surnud. Isa oli töökojas alati ohutusele rõhku pannud ja selline stsenaarium ei tundunud usutav. Muidugi võivad hüdraulilised tõstukid rikki minna, aga Mack polnud kunagi arvanud, et need võiksid sellise hooga kukkuda, et inimene ei jõua alt ära minna. Õudne kujutluspilt tema peas läks iga kilomeetriga aina hullemaks. Kas isa oli appi hüüdnud ja keegi polnud kuulnud? Kas ta oli piinelnud?
Mack ei taibanud, et nuttis, enne kui silme ees läks nii häguseks, et ta ei näinud enam teed. Ta pidas oma linnamaasturi teeserval kinni, toetas pea roolile ja nuuksus. Ta silme eest käis läbi üks lapsepõlvemälestus teise järel. Kõik õhtud, kui ta oli väike ja isa luges talle unejuttu. Lugematu hulk vabu päevi, mis ta veetis koos oma vanematega. Too aasta, kui majaesine veranda kukkus lume raskuse all kokku ja nad ei saanud kaks kuud eesukse kaudu käia. Ema kaotus, kui ta oli alles kümneaastane. Pärast seda olid Mack ja tema isa täiesti lahutamatud. Nüüd tekitas mõte isast üksi piineldes suremas Mackis õudust. Isa oli alati olnud tema jaoks olemas, kui Mack teda kõige rohkem vajas, aga oma süngeimal tunnil oli Paul üksi surnud.
Leina ja süütunde koorma all kadus Mackil ajataju.
Alles siis, kui üks reka temast niisuguse hooga mööda sõitis, et see pani tema auto rappuma, võttis ta end kokku ja jätkas teekonda. Ta oli alati arvanud, et halvim asi, mis temaga üldse juhtuda võis, oli tookord teada saada, et Melissa Sherman – tüdruk, keda ta armastas rohkem kui oma elu –, oli nende last oodates aborti teinud. Kuid ta oli eksinud. Tänane päev oli kahtlemata veelgi hullem.
TREY oli koos konstaablitega töökojas, seedides äsja neilt kuuldud infot, kui kohale jõudis Mack Jackson. Trey sai aru, et autost väljuv mees oli šokis, ja Macki ebalevast sammust võis järeldada, kui väga ta kartis töökotta siseneda, ent sundis end siiski edasi minema.
Trey läks talle vastu. „Mack. Mul on nii kahju.”
Mack ei suutnud vaadata kaastunnet Trey näol, ilma et oleks jälle endast välja läinud, seepärast noogutas ta ega vaadanud sõbrale otsa.
Kui ta hakkas töökotta minema, peatas Trey teda. „Ma ütlen veel kord, sa ei taha sinna minna.”
Siis vaatas Mack üles, silmis vihane pilk. „Pagan võtaks, muidugi ma ei taha sinna minna, aga ta on üksi, saad sa aru! Ta on üksi! See pole õige. See lihtsalt pole õige.”
Trey astus kõrvale. „Siis pean ma sinuga kaasa tulema. Seal ei tohi midagi paigast nihutada ega puutuda.”
„Ma tean,” kostis Mack.
Mack hoidis pilgu Trey kuklal, kuni nad töökotta jõudsid, ja vaatas siis maha.
Ta nägi autot, seejärel kuivava vere loiku, siis aga tööjalatsit ja sellest piisas. Ta pöördus eemale ja kui ta rääkima hakkas, värises ta hääl vapustusest ja tundetulvast.
„Ma näen ja ma ei suuda ikka seda uskuda. Ta pani alati ohutusabinõudele suurt rõhku. Ta oli ettevaatlik, nii pagana ettevaatlik,” sosistas Mack. Siis vaatas ta Treyle otsa, teadmata, et oli jälle nutma hakanud. „Ma pean tema juurde jääma. Näita mulle, kus ma võin olla.”
Trey ohkas. „Ole sealsamas, kus sa oled. Mida vähem sa ringi liigud, seda väiksema tõenäosusega segad mõnda olulist jälge.”
„Ma olen paigal,” ütles Mack ja võttis sisse asendi, mis meenutas ametipostil seisvat sõdurit.
Trey hoidis eemale, andes Mackile ruumi, mida mees oma tunnete vaoshoidmiseks ilmselgelt vajas, kuid samas tundis ta muret. Dallas polnud tagasi helistanud, nii et ta ei teadnud, kas emaga oli kõik korras või oli ta endast väljas nagu enne. Trey ei teadnud, kas ta õde Trina oli tööle läinud või oli ka tema kodus. Selles, et need kaks meest surid nii lähestikku, oli midagi imelikku. Trey tundis seda.
MACK seisis, hoides pilgu vastasaknal oleval väikesel plekil, ega vaadanud mujale. Ta oli üles kasvades siin lugematu arvu tunde veetnud. See oli koht, kus talle oli kõige rohkem meeldinud koos isaga aega veeta, kuid kui nad isa surnukeha minema viivad, ei tarvitse tal enam siia tagasi tulla muuks kui lahtiste otste kokkutõmbamiseks.
Nad seisid koos Treyga vaikides, maailm nende ümber aga liikus edasi. Mack nägi aknast möödasõitvaid autosid inimestega, kes olid teel kusagile mujale. Üks laps sõitis jalgrattaga mööda. Paar meest parkisid paar maja eemal ja läksid kasutatud mööbli poodi. Mack ei suutnud mõista, kuidas elu saab seal väljas olla nii tavaline, siin sees aga täielik õudusunenägu.
Trey ootas koroneri sõidukit. Kui hoovi sõitis sinine
