style="font-size:15px;"> „Minu arvates oled sa liiga endast väljas, et …”
„Ma saan hakkama.” Naine judistas end ja hingas siis sügavalt sisse. „Ma ei taha koju minna. Mul on vaja mõtted sellelt kõrvale viia, mida ma nägin,” ütles ta, õngitses taskust taskuräti ja nuuskas nina.
„Siis istu praegu mu autos.”
„Jah, aitäh,” kostis naine, korjas asjad kokku ja kõndis siis värisevatel jalgadel politseiauto juurde, Trey aga suundus remonditöökotta. Ta läks otsejoones garaaži ja jäi siis seisma, hingepõhjani vapustatud.
„Armas jumal,” pomises ta. Ta surus hambad risti ja hakkas uurima kõike muud peale surnukeha.
Esmapilgul tundus ilmne, et tõstuk oli rikki läinud. Seda juhtus. Ta peab välja uurima Pauli juures töötanud teiste mehaanikute asukoha ja teada saama, kas nad olid varem seal. Kui ta oli garaaži kiiresti üle vaadanud, pidi ta pettuma, sest kusagil polnud turvakaamerat. Selle abil oleks saanud välja selgitada, kas Paul oli olnud üksi. Trey otsustas saata konstaablid uurima, kas töökoda on ehk jäänud mõne naaberfirma turvakaamera lindile. Välja minnes kohtas ta Carli ja Lonniet.
„Carl, kas jaoskonna fotoaparaat on ikka veel sinu patrullautos?”
„Jah, boss,” kostis Carl.
„Sa tead, mida teha. Tee igast küljest piisavalt pilte ja võta hüdraulilise tõstuki lülitilt ja eesukselt sõrmejäljed. Lonnie, hoia inimesed siit eemal. Koroner tuleb paari tunni pärast.”
Lonnie tegi suured silmad. „Kas sa tahad öelda, et …?”
„Ma lihtsalt kindlustan kogu tagala,” kostis Trey.
„Jah, boss,” ütles Lonnie ja lisas: „See lihtsalt tundub nii imelik. Mysticis ei juhtunud varem selliseid asju ja nüüd on kuu aja jooksul kaks kohalikku surma saanud, kusjuures Dick Phillipsi surm ei olnud õnnetusjuhtum.”
„Jah, ja me peame olema pagana kindlad, et see siin oli õnnetusjuhtum, enne kui loeme juhtumi lõpetatuks, mõistate?”
Mõlemad konstaablid noogutasid.
„Te Carliga jääge siia, kuni koroner on lõpetanud, ja vaadake, et panete töökoja lukku, enne kui ära lähete. Kui tõstuk on rikkis, tuleb võib-olla kutsuda tuletõrje, et nad aitaksid koroneril laiba kätte saada.”
„Jah, boss,” kostis Lonnie.
Üks asi korda aetud, mõtles Trey. Nüüd oli tarvis rääkida Lissaga.
Kaks
TREY läks parajasti patrullauto poole, kui tema telefon helisema hakkas. Ta vaatas helistaja nime ja võttis kulmu kortsutades vastu.
„Tere, ema. Mis on?” küsis ta.
Betsy Jakesi hääl värises. „Kas on tõsi, et Paul Jackson on surnud?”
Trey seisatas patrullauto juures.
„Pagan, halvad uudised levivad väikelinnades kiiresti. Jah, aga ma pean veel lähedastele teatama ja seda tuleb teha enne, kui keegi ette jõuab.”
Trey kuulis, kuidas ema õhku ahmis ja seejärel justkui suures valus oigama hakkas.
Trey kulm läks kipra. „Ema?”
Telefonist kostis tuututamist ja Trey sai aru, et ema oli kõne katkestanud. Mehe kulm läks veelgi rohkem kortsu. Kui Dick Phillips suri, oli ema käitumine teda ehmatanud, ehkki tookord oli ta pidanud ema reaktsiooni põhjuseks seda, et ema oli surnukeha leidnud. Nüüd aga paistis, et ema oli samasuguse vapustuse äärel. Pagan küll. Trey pidi olema samal ajal kolmes kohas. Siis mõtles ta oma kihlatu, Dick Phillipsi tütre Dallase peale. Tema võiks ema vaatama minna.
Trey helistas kiiresti koju.
Dallas võttis pärast teist helinat vastu. „Tere, kallis, kas unustasid midagi?”
„Ei. Täna läksid asjad juba varakult peesse. Paul Jackson on surnud. Paistab, et tõstuk kukkus talle peale. Ole hea, mine palun mu ema juurde ja kui ta käitub imelikult, jää mõneks ajaks temaga, kuni ma tulen. Ma pean temaga rääkima, aga läheb aega, enne kui sinna jõuan.”
Dallas oli vapustatud. Tal oli isa mõrv alles värskelt meeles ja ta tundis otsekohe kaasa.
„Jah, lähen kohe. Mul on nii kahju, kallis. Jään tema juurde, kuni sa tuled.”
„Aitäh,” kostis Trey, pani telefoni taskusse ja läks autosse Lissa juurde.
Paistis, et naine oli vahepeal oma meiki värskendanud. Tema silmad olid ikka veel punased ja natuke paistes, aga ta oli ennast jumestanud ja paistis rahulikum.
„Oled sa ikka kindel, et tahad tööle minna?” küsis Trey.
„Jah, olen kindel,” kostis naine. „Kui on vaja, et ma kuskile alla kirjutaksin, helista lihtsalt kantseleisse ja jäta mulle teade. Saan pärast kooli jaoskonnast läbi tulla.”
„Earl ütles, et sa juba andsid talle oma tunnistuse,” ütles Trey, käivitas auto ja hakkas sõitma.
Naine noogutas. „Polnud kuigi palju rääkida. Tulin vaatama, kas mu auto on valmis, ja …” Ta neelatas, püüdes vabaneda kurgus olevast klombist, siis aga hingas sügavalt sisse. „Läksin sisse ja nägin, mis oli juhtunud. Jooksin nuttes välja. Mu sõbranna Margaret Lewis kutsus politsei.”
„Kas ta läks sisse ka?” küsis Trey.
Naise hääl hakkas jälle värisema. „Oi ei, keegi peale politsei ei käinud sees.”
„Ole hea ja ära teistele üksikasjadest räägi, eks.”
Naine judistas end. „Muidugi.”
Mõne hetke pärast keeras Trey ümber nurga ja pidas koolimaja eesukse juures kinni.
„Oledki kohal. Kuigi ma arvan ikkagi, et peaksid koju minema.”
Lissa naeratas põgusalt. „Aitäh küüdi eest,” ütles ta, ronis välja ja suundus oma kodinatega kohmitsedes koolimaja poole.
Trey sõitis tagasi jaoskonda. Ta vajas Pauli pojale helistamiseks oma kabineti privaatsust ja kartis seda telefonikõnet peaaegu samamoodi nagu tookord, kui leiti Dick Phillipsi laip ja tal oli tulnud helistada Dallasele.
Kabinetis istus ta laua taha, otsis veebist Summertonis asuva Jacksoni metsabörsi numbri ja lausus kiire palve.
MACK Jackson seisis oma metsabörsi juures varikatuse all ja vaatas, kuidas üks tema töötajatest laadis tellitud koormat peale. Ta silmitses tagapool väikest rida veokeid, millest neljale laaditi samuti koormat. Kui ta oli veendunud, et kõigi tema klientidega tegeldakse, suundus ta tagasi peamajja ja mööda fuajeed oma kabinetti.
Ta meeldis töötajatele ja oli Summertoni üks ihaldatumaid poissmehi. Tema aga ei soovinud oma poissmeheseisusest loobuda. Naistuttavatega oli ta sõbralik, kuid ei läinud kunagi põgusast sõprussuhtest kaugemale. Tema raamatupidaja, keskealine daam nimega Bella Garfield, oli öelnud, et ta näeb välja nagu tumedate juustega Daniel Craig, mis pani Macki alati muigama. Polnud paha, kui teda võrreldi nüüdisaja James
