mehed autodest välja tulid. Kui nad kaubiku tagaluugi avasid, tulid Mackile judinad selga. Ta peaaegu tundis isa juuresolekut.
„Nad on kohal, isa. Pea veel natuke vastu ja me aitame su välja.”
Mõne hetke pärast tuli Trey tagasi koos kolme mehega, kellest ühes tundis Mack ära maakonna koroneri Pryor Addisoni.
Addison tundis Jacksoneid ja tal oli kurb Pauliga juhtunust kuulda, kuid Macki nähes kortsutas ta kulmu. „Sa ei peaks siin olema,” ütles ta.
„Ja tema ei peaks tolle auto all olema,” kostis Mack.
Addison ohkas. „Sa pead välja minema, noormees.”
„Ei, härra, kogu austuse juures.”
Addison kehitas õlgu ja asus tegutsema, andes oma töötajatele juhiseid, milliseid fotosid ja mis nurga alt teha, ning käis siis mitu tiiru ümber auto, püüdes otsustada, millist külge on tarvis tõsta, et surnukeha kätte saada. Kuni surnukeha oli auto all, ei olnud midagi olulist näha. „Nii et tõstuk läks rikki?” küsis ta.
„Nii me eeldame,” vastas Trey. „Me pole alates surnukeha leidmisest siin midagi liigutanud ega puutunud.”
Addison leidis üles tõstuki juhtlüliti ja lasi ka sellest pilte teha. „Niisiis me peame auto laiba pealt ära saama ilma uusi kahjustusi tekitamata.”
Trey ei saanud peast välja mõtet, et tegemist polnud õnnetusjuhtumiga. Carl oli talle juba öelnud, et tõstuki juhtlülitil polnud sõrmejälgi, mis polnud üldse loogiline. Seal oleks pidanud olema palju sõrmejälgi. Iga kord, kui tõstukit üles või alla lasti, pidi keegi lülitit kasutama. Nüüd oli õige aeg seda katsetada.
„Kas ma võin tõstukit proovida?” küsis Trey.
Mack vaatas Treyd, nagu oleks see aru kaotanud. „Mida sa öelda tahad?” küsis ta.
„Ma ei taha midagi öelda,” kostis Trey. „Ma pean lihtsalt kontrollima, kas tõstuk ikka ei tööta, enne kui ma kutsun auto ülestõstmiseks tuletõrjujad kohale.”
Addison kehitas õlgu. „Minu poolest võib. See kas töötab või ei tööta, eks?”
„Jah,” kostis Trey ja vajutas lülitit.
Hüdraulika käivitus ja tõstuk hakkas ilma ühegi takistuseta ülespoole liikuma.
Mack nägi silmanurgast isa surnukeha ja keeras selja. Treyl oli õigus. Ta ei tahtnud, et see vaatepilt talle mällu sööbiks.
Koroneri kulm läks kipra ja siis vaatas ta Treyle otsa. „Miks sa otsustasid seda teha?” küsis ta.
„Minu konstaablid otsisid sõrmejälgi. Lülitil polnud ühtegi,” vastas Trey.
Mack taipas, et midagi oli valesti. „Mis pagan siin toimub?”
Trey tõstis käe. „Tule minuga õue … palun.”
Mack läks tagasi vaatamata välja, kuid kohe, kui nad õue jõudsid, jäi ta seisma.
„Räägi minuga, pagan võtaks. See on ju minu isa. Mul on õigus teada, mis toimub.”
„Istu mu autosse, Mack. Ma ei kavatse seda laialt kuulutada ja ma tahan, et ka sina suu pead.”
Mack ronis patrullautosse ja niipea kui Trey oli juhiistmele istunud, hakkas ta Macki küsitlema, tegemata välja teise meeleseisundist.
„Mida sa tead avarii kohta, kuhu su isa sattus ööl pärast keskkooli lõpetamist?”
Mack püüdis toime tulla mõttega, et isa surm polnud õnnetusjuhtum, ja ta polnud selliseks näiliselt suvaliseks küsimuseks üldse valmis.
„Mis, pagan, see veel asjasse puutub?”
„Ma ei tea,” nähvas Trey. „Oskad sa sellele küsimusele vastata või mitte?”
Mack lükkas väriseva käe läbi juuste. „Mul on kahju. Ma … Ma tean, et see juhtus. Muud suuremat ma ei tea.”
„Kas sa tead, kes veel tolles avariis olid?”
Mack püüdis sellele vestlusele keskenduda, kuid oli oma mõtetega hoopis töökojas.
„Ei, ma ei mäleta. Minu meelest oli veel paar inimest, aga ma ei teadnud kunagi, kes need olid.”
„Sa tead, et Dick Phillips mõrvati hiljuti,” ütles Trey.
„Jah, isa ütles mulle. Ta oli väga endast väljas ja …” Mack peatus. Äkitselt taipas ta selle ristküsitluse põhjust. „Kas tema oli ka koos isaga tolles avariis?”
„Jah. Ja nende tüdruksõbrad ka. Dicki tüdruk Connie sai tol ööl surma. Tema oli roolis. Teine tüdruk oli su isa tüdruksõber Betsy. Seesama Betsy, kes on nüüd minu ema.”
Macki suu vajus ammuli.
„Sinu ema? Sinu ema oli kunagi mu isa tüdruk?”
Trey noogutas.
„Mida tema selle kõige kohta ütleb?” päris Mack.
„Mitte midagi. Võib-olla tead, et need, kes ellu jäid, said nii raskelt vigastada, et keegi neist ei mäletanud midagi, mis juhtus pärast lõpuaktust.”
„Kas sa tahad öelda, et keegi on nad sihikule võtnud?” päris Mack.
Trey kehitas õlgu. „Ma ei tea, kas avariil oli Dicki surmaga mingi seos või mitte, aga ma olen politseinik. On üks asi, kui üks tolles avariis olnud mees mõrvatakse. Kui aga kaks meest ühe kuu jooksul surevad, siis see tundub olevat midagi enamat kui kokkusattumus.”
Mack oli rabatud.
„Kas koroner saab välja selgitada, kas mu isa mõrvati?”
„Ma ei tea. Aga kui me saame kinnitada, et tõstukil pole mingit mehaanilist viga, peame eeldama, et keegi kukutas selle talle peale.”
„Ma tean firmat, kus isa lasi seda hooldada. Kontaktandmed on kodus tema kabinetis. Ma annan need sulle,” ütles Mack.
„See oleks väga hea,” kostis Trey. „Kui sa isa asju läbi vaatad ja juhtud leidma mingi päevaraamatu või midagi sellist, siis ma pean seda nägema.”
„Ma vaatan ta asjad üle, aga ma tõesti ei usu, et midagi leian. Pärast ema surma olime väga lähedased ja ma võin, käsi südamel, öelda, et meil ei olnud teineteise ees saladusi.”
Trey noogutas.
„Ma mõistan, aga pea lihtsalt seda silmas ja ära unusta, et see vestlus peab jääma täielikult meie vahele. Kui need surmajuhtumid on tolle avariiga seotud, siis me ei taha kohe kindlasti mõrvarit ette hoiatada, et oleme seosele jälile saanud.”
Mack oli üdini vapustatud. Alles oli ta pidanud isa surma kõige hullemaks, mis juhtuda sai, kuid mõelda nüüd, et võib-olla ta hoopis mõrvati … See oli veel hullem, lausa räige.
„Selge,” pomises ta.
„Sa ilmselt jääd ülejäänud päevaks siia?” küsis Trey.
