olime kõik mundris korporatiivsõdurid ning et teenida hästi, pidime vastama Kapitali ootustele. Meile sisestati väärtusi nagu auahnus, materiaalsete väärtuste olulisus, lojaalsus, meie eriline staatus ühiskonnas jne. Golfi ja tennise mängimine oli populaarne ning paljud püüdsid lihvida oma oskusi neil spordialadel. Samuti kestvusalad – suusatamine ja jooksmine. Need olid nii Erkki Raasukese kui teiste tipp- ja keskastmejuhtide lemmikspordialad. Sel perioodil hakkasin endale otsima hobi või tegevust, mis oleks hingeliselt ja kehaliselt uus ja huvitav. Jooksin mõned maratonid (tahtsin ka pulsikellaga mees olla, nagu nii mõnedki), aga jooksmise ning korvpalli asemel hakkasin viimaks käima moderntantsutundides Eesti ühtede andekaimate tantsupedagoogide ja koreograafide käe all Fine5 tantsuteatris14. Paaritunnine trenn oli osalt jooga, osalt liikumine koos koreograafiaga. Füüsiliselt oli kindlasti see nõudlikum kui korvpall. See oli põnev ja andis võimaluse uueks eneseotsinguks, eneseväljenduseks. Töö juures küsis mult selle peale üks kolleeg, kas mu psüühikaga on ikka kõik korras, samuti oletati naljaviluks, et olen homo. See oli kummaline kogemus.
Avalike suhete õppetund – valeta nii, et ise ka usud
Swedbanki väga oskuslikku ja kontrollitud avalike suhete juhtimist tõestab näiteks see, et enne igat suuremat kliendivastuvõttu (suvine ja talvine) kirjutas kommunikatsiooniosakond meile memo, kus olid selgelt kirja pandud jutupunktid ja sõnumid, mida klientidele edasi anda. Nii oli 2008. aasta suvel üheks jutupunktiks rahustav sõnum, et Swedbank hindab eelkõige pikaajalisi ja vastastikku usalduslikke kliendisuhteid. Et meie läheme klientidega käsikäes läbi nii majandustsükli tõusust kui ka langusest. Mida muud me olekski saanud öelda? Kontroll inimeste väljenduse üle tööülesannete täitmisel ning suhtlemisel klientidega, kes olid samasugused luust ja lihast inimesed, tundus algul kummaline. Kuid kiirelt mõistsin, kui osav ja efektiivne on panga avalike suhete juhtimine. Niisamuti loeti töötajatele sõnad peale, et me oleme panga saadikud ka töövälisel ajal – seega koju, puhkusele või trenni minnes olid sa ikka panga esindaja. See tundus esialgu ahistav, kuid samas sain aru, et ma ei tööta kõige parema reputatsiooniga ettevõttes ilmaasjata, ning kiitsin meetme heaks. Sest mis oli kasulik Hansapangale, hilisemale Swedbankile, oli kasulik ka mulle.
Hingestatud materialismist ja prassimisest
Viimaseks toon välja üliarenenud materialistliku maailmatunnetuse. Kuna ka minu doktriin pidas olulisimaks materiaalseid väärtusi, oli see minu jaoks arusaadav ja normaalne. Kui üks naiskolleeg ütles, et meest valib ta loomulikult auto järgi, siis tundus see mõistlik. Inimlikku tähelepanu väärib ainult see, mis on nähtav, katsutav, karjäärile kasulik ja rahaks konverteeritav. Kuid materialismil võib olla ka hingestatum vorm! Nii tuleb meelde üks naiskolleeg, kes oli pisarateni liigutatud, kuna igatses taga oma vana Lexust. Ta oli selle välja vahetanud uue Mercedese vastu. Mõistsin ta südamevalu, kuna valmistusin ka ise oma vanast autost uuema kasuks loobuma.
Rääkides veel üldisest sotsiaalsest ja emotsionaalsest sentimendist neil unustamatutel kasvu ja külluse aastatel, meenuvad iga-aastased Ettevõtete panganduse divisjoni väljasõidud, mis tegid paljud kadedusest roheliseks. Ja põhjusega. Moskva, Praha, suusatamine Austria mägedes ööbimisega Viinis. Pank maksis kõik kinni. Paarsada inimest viidi rongide, busside ja lennukitega kolmeks-neljaks päevaks lõbusale retkele. Reiside meeleolukuses polnud kahtlust – söödi, joodi, pidutseti kuni jaksati. Ja jaksati kaua. Diskoteegid, baarid, litsimajad, kõik uksed olid meile valla. Mitmepäevastel suvepäevadel, mis tuhandeteni ulatuva töötajaskonnaga meenutasid Õllesummerit, oli samuti meelelahutust igale maitsele – batuudid, džiibirallid, skuutrid, Eesti parimad bändid, meeletu joomine ja pidutsemine, meeskolleegide hulgas levinud võistlus „kes kui mitme naisega magas“ jne. Neile järgnesid oodatud uusaastapeod. Saku Suurhall oli täis õhtukleitides ja ülikondades pankureid. Peale ametlikku osa algas prassing, mis meenutas viimsepäeva pidu. Mitte millelegi ei öeldud ei! Kogu alkohol oli tasuta – lahjemast kõige kangemani. Pidu lõppes paari jaepanga töötaja omavahelise kaklusega, mida tuli lahutama politsei. Kõikvõimsa Kapitali truu õukond lõbutses. See pidu kestis aastaid ja mul oli hea meel sellest osa saada.
Juhikultusest
Ja muidugi oli kogu masinavärgi sujuvaks toimimiseks oluline uskuda juhtidesse. Kõik juhid olid hinnatud ning austatud. Ja kardetud. Nende kompetentsus, tarmukus ning ausus olid kõigile kahtlematult teada. Mul oli võimalus põgusalt tundma õppida toonast Korporatiivpanga juhti, hilisemat Swedbank Eesti juhti Priit Perensit, kui käisime koos Vjatšeslav Leedo juubelipidustustel Kuressaares. Kui ametlik osa oli läbi, suundusime koos kohalikke pubisid ja lokaale külastama. Jõime õlut, lõime kokku ja rääkisime ka isiklikke lugusid. Panin tähele, et oleme sama koolkonna mehed, ehk siis n-ö ise enda üles töötamisse ning samas ka turgude kõikvõimsusse uskujad. Iga mees on oma saatuse sepp ning kõik tuleb elus läbi pingutuse, ohverduste ja mugavustsoonist välja astumise, tõdesime. Mulle jättis Priit inimesena väga sümpaatse mulje. Lihtne, otsekohene, aus ja laia silmaringiga. Ta teenis paguneid, et ühel hetkel saada Eesti üksuse ning hiljem kogu Baltikumi juhiks. Kui temaga tööalaselt vestlema läksin, leidis ta alati aega, et korraks süveneda ja oma ettepanekud teha, kuigi tal oli ka sada muud asja käsil. Priidul polnud oma kabinetti, ta istus lihtsalt ühes avatud kontori nurgas oma laua taga, mis oli kuhjadena erinevaid materjale ja memosid täis. Seal istuda sai ta tegelikult harva, kuna osales arvututel koosolekutel, kus tehti panga tuleviku jaoks olulisi otsuseid. Kui ta vahel sai oma laua taga rahulikult memosid lugeda, siis istus mugavalt, jalad laua peal ja keegi ei teinud sellest numbrit. Ta oli oma mees. Kaitses terve mõistuse ja ratsionaalsete argumentidega oma seisukohti ja inimesi ning kui vahel vaja, ütles „nii on, kuna mina nii ütlen“.
Teine legendaarne mees oli juba põgusalt mainitud Urmas Somelar, kuni majanduskriisi puhkemiseni Hansapank Eesti riskijuht ehk teine mees pangas. Krediidikomitees oli tema hääl otsustav. Kuigi otsuseid ei tehtud konsensuse alusel, vaid lihthäälteenamusega, oli tal nii suur mõju, et osa komitee liikmeid vaatasid raskete otsuste puhul ikka Urmase poole. Nagu kõigil komitee liikmetel, oli tal vetoõigus, mida ta vahel ka kasutas, kui ei suutnud teisi projekti sobimatuses veenda. Nagu Priit, oli temagi väga otsekohene, kuigi ehk mitte nii peenetundeline. Tema mõju teades kasutasid paljud kliendihaldurid ära siseinfot selle kohta, millal Urmas pidi olema komandeeringus ja komitees osaleda ei saanud. Selleks päevaks oli esitatud rekordarv projekte, et vältida riskantsemate otsuste vastuvõtmisel Urmase vastuseisu. Somelar oli ka see mees, keda rootslased usaldasid pärast 2008. aasta kriisi puhkemist Ukrainas ostetud panka saneerima. Ta oli Ukrainas vist paar aastat ja ei jätnud seal kivi kivi peale. Poliitikut poleks temast saanud, talle ei meeldinud pikk loba ja heietamine. Ja ta võis öelda järsult ja isiklikult. See sai talle ka saatuslikuks hilisemas rollis Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) juhtimisel, kus ta oli juhtkonna koosolekul põrutanud „Mailis Reps on peast rase!15“, ehkki seda lindistust üle kuulates meenus mulle pigem ta ratsionaalsus. Ülemusel, ehk ministril on muud prioriteedid ja tal pole palju aega, kuna ootab last, meil oleks vaja oma aruandeid lihtsamaks ja hoomatavamateks teha. Eneseväljendus ei kukkunud hästi välja ning ta loobus ametist, küllap tagatubade survel. Kuid öelda nii oma ülemuste kohta nõuab mune, ja mune tal oli. Isegi kui see läks talle maksma koha.
Milles ta Hansapank Eesti riskijuhina selgelt ebaõnnestus, polnud mitte tema enda isiklik panus krediidikomitees sõkalde teradest eraldamisel, vaid näiteks kliendihaldurite tasustamisprintsiipide muutmata jätmine majandusbuumi ajal. Enne laenurallit võis halduritele boonuste maksmist pidada normaalseks, kuna seatud kasvueesmärgid olid mõõdukad. Kui aga läks lahti raha mõõdutu pumpamine kinnisvarasektorisse ja mujale, olnuks tema kui riskijuhi ülesanne nii agressiivsele motivatsiooniskeemile vastu seista. Kuid ega sellist „pidurit“ keegi armastanuks ning ehk jäid ta käed ka lihtsalt lühikeseks. Samuti, kuna suurimad laenukahjumid tulid hiljem kinnisvarasektorist, võib tagantjärgi tarkusena öelda, et selle finantseerimiseks ei suutnud ta kehtestada piisavalt konservatiivseid reegleid. Buumi lõpuks oli Hansapangal minu teada Eestis detailplaneeringutega ja ka detailplaneeringuteta maad finantseeritud nii palju, et buumiaegse ehitusvõimsuse
http://www.fine5.ee/
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kuula-klippi-urmas-somelari-skandaali-tekitanud-sonad-koosolekul-reps-on-peast-rase?id=78612758
