et muuta kinnisvaraprojektide finantseerimise reegleid ja motivatsiooniskeemi, peeti meile riskijuhtimise osakonna koolitustel epistlit, et peame suhtuma Swedbanki välja laenatavasse rahasse nagu oma isiklikku. Mitte keegi ei võtnud seda loba tõsiselt, sest ainus isiklik raha, millele meie mõtlesime, oli aasta lõpus saadav boonus. Ja kui selle saamiseks tuli vastutustundetult raha välja pumbata, nagu tegid ka teised pangad (v.a Nordea), siis oli selge, mida kliendihaldurid tegid.
Et akumuleerida, on vaja spekuleerida
Panga nõrka riskipoliitikat kasutasid ära ka kliendid. Skeem oli lihtne. Näiteks: osta maatükk laenuga (ütleme 30/70 omakapitali ja laenukapitali suhtega). Oota pool aastat, hinda see üles ning küsi raha juurde, võta uus laen teise järjekoha hüpoteegiga. Saadud uut laenu kasuta järgmise maatüki ostmisel omakapitalina ning puudujääv küsi pangast juurde. Kinnisvarahinnad kasvasid nõiaväel ning seda imeveskit hoidsid töös üle käte läinud Rootsi pankade kohalikud harukontorid. Tihti ei suutnud kliendihaldurid aru saada, kas kinnisvarahindajate poolt antud hinnangud on adekvaatsed või mitte. Paljud ei käinud isegi kohapeal vaatamas, mis maatükiga tegemist. Nii jäi kriisi puhkemise järgsel n-ö puhastustööl tagatistena silma ka soid, rabasid ja muidu elamiskõlbmatuid tühermaid ning ehituskeeluvööndisse jäävaid maid – näiteks krunt, mille Maanteeamet oli planeerinud 7 aasta pärast teeks asfalteerida.
Kinnisvaraga spekuleerimisest olin teadlik ja muidugi püüdsin selle ka enda kasuks pöörata. Ega tööga rikkaks saa. Et akumuleerida, on vaja spekuleerida! Nii nagu kõik ülejäänud, otsustasin ka mina hakata „kinnisvarainvestoriks“ ning lootsin sellest korralikult teenida. Otsisin sõpradega välja Eesti kõige odavama kinnisvara, sest selle hindadel oli meie loogika järgi kõige suurem kasvupotentsiaal. See kinnisvara asus Kohtla-Järvel. Ma olin oma elus korra Ida-Virumaal käinud, vist 6–7 aastat tagasi. Külastasin seda kanti TTÜ tudengina ja pean ütlema, seal polnud eriti midagi muutunud. Olid mõned uued ostukeskused, aga majad enamasti räämas, tööpuuduse näitaja Eesti kõrgemaid ja palgatase üks madalamaid. Mina uskusin neoliberaalsesse mantrasse, et ükskord hakkab ka seal „nähtamatu käe“ viipe peale kõik õilmitsema, ning kui see juhtub, veab see üles ka korterite hinnad. Mõeldud, tehtud. Ostsin Swedbanki laenuga sügisel 2006. aastal kokku 6 korterit, keskmise ruutmeetrihinnaga vist 150 eurot/m2. Erilist omafinantseeringut ei nõutud ja rõõmsalt anti mulle raha kätte, et saaksin minna spekuleerima. Ma ei teinud sellest saladust. Kortereid ei hakanud ma isegi välja üürima. Ja ennäe imet, 2007. aasta jooksul ning enne krahhi olidki hinnad põgusalt tõusnud ja tekkinud kasum oli mind paberil jõukamaks teinud.
Nii et 2008. aasta alguses ehk pärast paari aastat tööd olin ma 30-aastane igas mõttes tehtud mees – oma arust tipp-pankur, kelle ees avanevad järjest muljetavaldavamad karjäärivõimalused, ja kellel on Eesti mõistes üüratu palk (4–5 kordne Eesti keskmine) ning oma investeerimisportfell. Võimalus 35-aastaselt rantjeeks hakata oli käegakatsutav. Võidukäik rentslist rikkaks oli teostumas, see pakkus emotsionaalset rahulolu ja turvatunnet tuleviku suhtes. Hansapanga ja minu „edulugu“ olid mu karakterist välja juurinud enamiku ebaolulisi omadusi, mis olid seal veel mõni aasta varem. Mind ei huvitanud miski muu peale enda isikliku heaolu, olin ülbe etableerunud pankur, kes kujutas endale ette nii isiklikku printsipiaalsust ja headust kui ka vaimset üleolekut ja hingelist terviklikkust. Olin enda ja oma saatusega sada protsenti rahul!
Kasv ja laenuralli Baltikumis tipnesid kurioosumiga, kus Hansapank ehk Swedbanki tilluke tütarettevõte andis 2007. aastal kolmandiku kogu Swedbanki kontserni kasumist! Natuke meenutas see periood Hansapangas ja Swedbank Eestis vahvat filmi „Wolf of Wall Street“16. Oli tunda hüsteeriat ja mõõdutut eneseusku, oli tunda raha lõhna. Ainus vahe oli, et me ei saanud päris Wall Streeti palka, ja meelemürkidest piirduti minu teada vaid alkoholiga.
Lugege kasvõi järgmist lakoonilist artiklit. Et aru saada, millise võimsusega laenumootor pumpas raha kokku kukkuma määratud püramiidskeemi, ei pea olema finantsgeenius. Lihtsalt jälgige kasvuprotsente ja omakapitali tootlust.
Hansapank ja hiigelkasum17
Hansapanga Grupp lõpetas 2007. aasta heade [Milline tagasihoidlikkus! Autori kommentaar] tulemustega – grupi aasta puhaskasum kasvas võrreldes 2006. aastaga 49 protsenti ning ulatus 483,5 miljoni euroni ehk 7,57 miljardi kroonini.
Grupi neljanda kvartali puhaskasum oli 118,4 miljonit eurot. Grupi olulisemad suhtarvud olid väga head – omakapitali tootlus ulatus 29,5 protsendini ning kulu-tulu suhe oli 40,5 protsenti.
„Neljandas kvartalis jõudis oodatud majanduskeskkonna muutus kohale – see on näha ka Hansapanga Grupi kvartaal-setes näitajates,“ ütles Hansapanga grupi juhatuse esimees Erkki Raasuke.
Hansapank Eesti mullune (2007.a) puhaskasum kasvas 28 protsenti ja ulatus 225,3 miljoni euroni. Neljandas kvartalis teenis Hansapank Eesti kasumit 47,2 miljonit eurot. Panga omakapitali tootlus oli mullu 36,9 [Täna on pangad rahul 13–15% tootlusega. Autori kommentaar] ja kulu-tulu suhe 37,6 protsenti.
Hansapank Eesti laenuportfell on aastaga kasvanud veerandi [sic!] võrra ja deposiitide maht 15,2 protsenti.
„Nii panga laenuportfelli kvaliteet kui kulu-tulu suhe olid väga head,“ kommenteeris 2007. aasta tulemusi Hansapank Eesti juht Priit Perens. „Kuluefektiivsusele paneme aga tänavu senisest veelgi suuremat rõhku – muutunud majanduskeskkonnas on säästlik majandamine eduka äri aluseks.“
Jah. Kõike seda räägiti 2008. aasta veebruaris, kui globaalse majanduskrahhini oli jäänud 7 kuud. Kuristikuni olid jäänud loetud sammud, kuid kõik astusid reipalt edasi. Niipalju siis efektiivsetest turgudest, mis on ratsionaalsed ja suudavad perfektselt informatsiooni töödelda ning kohaneda. Niipalju pankade kui majanduse kursi, kasvutempo ja suuna hoidjate analüüsivõimest. Usaldada turgusid, usaldada pankasid, usaldada Kapitali ühiskonna etteotsa on rumalus (kui mitte hullumeelsus), mille eest me kõik pidime varsti maksma kibedat hinda. Kui ma ütlen „Kapital“, siis tegelikult mõtlen ma inimesi, kes seda kapitali käsutavad. 2017. aastal ületas maailma elanikkonna rikkaima 1% varade maht esmakordselt 50% kogu maailma varadest18. Kui Kapitalil on vaba voli, siis tähendab see lihtsustatult, et sellel konkreetsel seltskonnal on vaba voli de facto valitseda ülejäänute üle. Kui materiaalsed vahendid on koondunud nii väikse elanikkonna osa kätte, siis on demokraatlik valitsusvorm lihtsalt viigileht.
Rahasadu? Kust see kõik pihta hakkas?
Kõigepealt tasub meenutada 1920ndate Suurt Depressiooni, mis oli omamoodi 2008. aasta kriisi mudel. Ka sel perioodil olid turud dereguleeritud ning Wall Streeti pankuritel suur meelevald – järgnes laenuralli, spekulatsioon börsidel ning lõpuks krahh. Kõik see oli korra juba olnud. Siis aga toimus midagi, millega võeti pankurite ja kapitali võim demokraatliku kontrolli alla. Seda tehti esialgu USAs ning peale II maailmasõda laiendati globaalne rahandusarhitektuur kogu läänemaailmale, mille tagajärjeks oli stabiilne kasv, inimeste heaolu kasv ning finantskriiside pea et puudumine.
USAs valiti esialgse likvideerimismaania ja kasinusmaania järel 1933. aastal presidendiks F.D. Roosevelt, kes sekkus Kapitali omavolisse kriisijärgses olukorras. Ta sõlmis Kapitali ja töötajate (ühiskonna enamuse) vahel uue ühiskondliku kokkuleppe, mida hakati nimetama New Deal’iks. Diil hõlmas palju meetmeid, mis takistasid Kapitali omavoli ja spekulatiivsete mullistuste teket tulevikus, sidudes pankurite käed uute regulatsioonidega. Kapitali vaba liikumine üle riigipiiride võeti kontrolli alla. See omakorda suurendas automaatselt töötajate läbirääkimisvõimu Kapitaliga ning ametiühingute tasakaalustavat jõudu ühiskondades. Samuti lõppesid Roosevelti ajal pankrotilaine ja likvideerimis- ning kasinusmaania, mis paratamatult pärsib majandustegevust ning teeb vanade laenude tagasimaksmise veelgi keerulisemaks. Lisaks sellele võttis valitsus vastutuse tekkinud kriisi
https://en.wikipedia.org/wiki/The_Wolf_of_Wall_Street_(2013_film)
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/hansapank-teenis-mullu-hiigelkasumi?id=18189836
Ipsos. Vt ka raportit, mille üks autoreid on kurikuulus ökonomist Thomas Picketty: https://wir2018.wid.world/files/download/wir2018-full-report-english.pdf
