Pakkusin välja, et võiksin öelda, olen Soomest. Meie aktsendid on suhteliselt sarnased ning kui on soov testida, siis soome keelt valdasin ma ka. Soome doktorant vaatas mulle otsa kui kuu pealt kukkunule ning küsis: „Kuidas see aitab?“ Tuli välja, et ka soomlased on taanlaste jaoks teise järgu inimesed. Mitte küll nii halvas kirjas kui idaeurooplased, aga palju ei puudunud ka. Ehk siis Taanis, ja minu kogemuse kogu Skandinaavias, on šovinism ja ksenofoobia isegi haritud seltskonnas laialt levinud.
Lohutuseks võin rääkida loo kaastundlikust taanlasest, kes küsis mult, kuidas meie maal selle sõjaga lood on. Ma küsisin, millise sõjaga? Ta ütles, et saab aru kui ma ei taha sellest rääkida. Siis mõistsin, et ta mõtleb Balkanit, mitte Baltikumi. Püüdsin talle erinevust selgitada, kuid asjata. Ta vaatas mulle kaastundlikult otsa kui sõjast räsitud maalt tulnud pagulasele, kes ei soovi sõjajubedusi meenutada, ning vahetas taktitundeliselt teemat. Ignorantne ent inimlik suhtumine. Taanlastel on lootust!
Kuradi streik?!
Ja nüüd veel viimane oluline märkus ühe sündmuse kohta, mis iseloomustas mu maailmavaadet sellel perioodil. Nimelt Taani õpingute käigus õppisin aasta ka Helsingis. Seal oli minu transpordivahendiks rong, mis tõi magalarajoonist kesklinna, kus asus ülikool. Ja ühel talvisel päeval toimus transpordisektori ametiühingu korraldatud streik. Padu-neoliberaalina mõistsin sellise korralageduse muidugi kõhklemata hukka. „Mingid töötajad hakkavad midagi nõudma. See on ju terrorism, selle eest peaks olema mingi karistus! Tavalised inimesed ei saa koju, ei saa tööle, lapsed ei jõua kooli, kaubad ei liigu ja Soome SKP kasv on pidurdunud. Transpordisektori töötajate töötingimused ning palga peab panema paika turg. Kui ei meeldi, tehku midagi muud. Inimene peab olema ise hakkaja! Peab vajadusel töökohta vahetama, vajadusel uue ameti õppima. Tahab palgatõusu, õppigu IT-d või geneetikat. Saagu inseneriks! Ainult nii saab vaba turumajandus toimida ning meid kõiki teenida. Muu viib hukatusse!“ Umbes sedamoodi kõlas minu tollane sisemonoloog.
Samuti hämmastas mind ja tekitas lausa peapööritust Taani ja Soome inimeste rahulikkus ning turvatunne. Ma olin justkui uhke selle üle, et ei osanud oma elu ette näha rohkem kui pool aastat või aasta. Kuna ebakindlus oli normaliseeritud, siis kindlustunne ja turvatunne tundus minu spartalikule ja tõusiklikule sentimendile pehme ja igav, lausa ebanormaalne. Eks see oli ka noore inimese uljus ning optimism, et mina loon ise oma kindluse. Ühiskonnal pole minu elus kohta, ühiskond minu elu ei mõjuta. Aga seal käitusid inimesed arusaamatult leebelt ja sõbralikult, näiteks ei paistnud neil olevat pea kunagi kuhugi kiiret. Nad ei olnud pidevas ärevuses enda ja oma perekonnaliikmete igapäevase hakkamasaamise pärast. Nad ei olnud meeltega tajutavalt ettevõtlikud (see häiris mind eriti). Nad ei soovinud rikastuda! See ei mahtunud mulle pähe. Isegi liikluses oli tunda, et inimesed ei olnud agressiivsed. Tugevama ellujäämise reegel ei kehtinud. Kõigile oli antud eluõigus päikese all.
Mina saan rikkaks!
Mäletan ehedalt, kuidas vaidlesin toona minu jaoks ebanormaalsete Lääne-Euroopa kaastudengitega, kellega meeleldi sõbrustasin ja õhtustasin. Tagusin oma trummi ja tõtt-öelda olid enamik neist hämmingus. Tsiteerisin TTÜ sisseastumisel rektori ja õppejõudude poolt mulle sisendatut, sest ma uskusin sellesse meeleheitlikult. Pole muud teed rikkuseni – selle ainsa väärtuseni, mis väärib inimese eluenergiat – kui karjäär suurkorporatsioonis või oma äri ülesehitamine ning uute toodete/teenuste arendamine/turustamine, võimalikult globaalselt muidugi! Millest ja kuidas raha teha, polnud oluline. Ma oleks olnud valmis osalema kõiges. Välja arvatud relvatööstuses, sigaretitööstuses või narkokaubanduses, sest igal asjal on ikkagi piir!
Mina
pidin
saama
rikkaks!!!
Mäletan oma hea sõbra, prantslase Jean-Sebastiani hämmingut, kui ma talle deklareerisin, et mina olen oma saatuse eest ise vastutav ja nii palju kui see minust sõltub, siis 5–10 aasta pärast sõidan talle Prantsusmaale külla kõige suurema ja kõike mustemat värvi Mercedesega. Küll ta veel näeb! Ta püüdis mind mõistusele tuua, et elus on muid olulisi asju veel, aga mina olin oma otsuse teinud. Auahnus ja piiritu rahahimu näitasid mulle suunda. Mul ei olnud enam rahvust, sest tahtsin teenida raha, teenida anonüümset rahvusvahelist Kapitali. Tajusin kuskil sügaval, et see, kes on valmis seda tegema, on kaotanud kodumaa, on kaotanud kogukonna ja juured. Aga keda huvitab!?
Selline tõusiklikkus ajab, täna sellele mõeldes, muigama. Aga arvestades, kust ma tulin (sotsiaalne taust ning Eestis valitsev varakapitalistlik ja neoliberaalne fundamentalism) ja kuhu olin oma arust teel, on see loodetavasti andeksantav. Olin iseteadlik aferist, kes oli valmis hinge saatanale müüma, et rikkaks saada ja sotsiaalsel redelil tõusta. Olin Kapitali kasulik idioot. Ja püha lihtsameelne.
Igal asjal on oma hind…
Kui lõpuks Eestisse naasin, tabas mind elu esimene tõeline kriis, mis lõi ülalkirjeldatud radikaalsesse maailmapilti esimesed mõrad. Nimelt suri mu isa. Mulle hakkas koitma eluline ja lihtne tõsiasi – igal asjal on oma hind. Oma (eksi)rännakutel olles leidsin ma lähedastele inimestele väga vähe aega. Nii ei saanudki ma oma isaga päriselt kokku ning suhteid taastatud. Surres oli ta 56-aastane, mina 25. Ja siis surid aasta jooksul ka vanaisa ning isapoolne vanaema. Järele olid jäänud vend ja ema. Mina sõitsin tagasi Taani, kuna lõputöö oli seniajani tegemata, istusin aasta seal ja mõtlesin elu üle järgi. Šokis, masenduses ja üksi.
Sabatiaasta möödudes ja lõputööd viimistledes tulin 2005. suvel tagasi Eestisse ja hakkasin oma unistuste töökohta otsima. Hinges katkisena, materiaalselt laostununa, tohutute teoreetiliste teadmistega ettevõtete juhtimise alal ja ilma igasuguse praktilise kogemuseta, olin valmis ennast proovile panema. Juhuste kokku langedes kutsus üks hea sõber mind 2005. aasta lõpus tööle Hansapanka. Minu kergelt mõranenud fundamentalistlikud ideaalid olid mu ainuke vara ning Hansapank kinkis mulle võimaluse see teenima panna. Algas kiire tõus. Enne fenomenaalset langust.
2. OSA
EPOHH SWEDBANKIS: ESIMENE MÄSS ROOTSLASTE VASTU EHK EESTLASE TAASSÜND
Hansapanga edulugu
2005. aasta lõpul asusin tööle Hansapanga Ettevõtete panganduse divisjoni oma suurt unistust ellu viima, suurkliendihaldurina. Alguses toimusid mõned koolitused ja siis visati pea ees vette. Mu tööle kutsunud sõber oli mentoriks ja mina esitasin palju lolle küsimusi. Töö polnud liiga palju vaimuteravust nõudev, pigem tehniline. Pidin oma teoreetilised raamatutarkused nurka viskama ja näppude peal arvutamise ning protsendivõtmise uuesti meelde tuletama. Võttis aega, aga asja sai. Tavaline ärielu on palju lihtsam ja intuitiivsem, kui professorid seda mulle kirjeldada oskasid, eriti pankuri vaatevinklist. Alguses tegelesin paljude uute klientidega. Väikeettevõtjad, kellel polnud pankadega tegemist olnud, tulid oma julgete ideedega raha küsima. Red Bulli import ja jaemüük, dildode import ja jaemüük, gurmeerestoranide ja suurköögi avamise plaanid, puidugraanulite tootmine – mida kõike mu laualt läbi ei käinud. Mina muudkui analüüsisin ja tahtsin aidata. Osakonnajuht tuletas mulle mingil hetkel meelde, et üks pankuri oskusi on ka oskus „ei“ öelda. Sain selle selgeks. Paljud alustavate ettevõtjate esitatud ideed käiku ei läinud ja finantseerimist ei leidnud. Vanad tegijad aga said oma unistused ellu viia, sest neil olid oskused, suhted ning turuosa ning kõige olulisem – tugev finantsseis. Paljudel olid meeles 90ndate lõpu aktsiaspekulatsioonid, mis viisid pankrotti täiesti korralikke ettevõtteid, kui nad oma likviidsuse börsil kaotasid. Seekord „diversifitseeriti“ kinnisvarasektorisse. Jaekaubandus-, tootmis- ja transpordiettevõtted hakkasid kinnisvara arendama. Ka enda tarbeks, enamuses aga väljaüürimiseks või müügiks. Riskide diversifitseerimine oli eufemism spekuleerimisele. Osteti ja müüdi ka lihtsalt maid. Ja teeniti ulmelisi summasid10. Ning mina sain oma unistuse poole rühkida.
On meeles ühe kliendi lugu, kellel oli Tallinna lähistel krunt, ostetud 2000. aasta algul ca 15 miljoni krooni (1 miljoni euro) eest. Buumi tipul 2007 pakuti selle krundi eest 100 miljonit krooni (ca 7 miljonit eurot). Tehing jäi sõlmimata ja peale krahhi oli krundi väärtus jälle algsel tasemel. Aga oli neid, kes selliseid tehinguid tegid ning üleöö multimiljonärideks said. Sarnaseid märke on näha ka viimastel aastatel, kus paljud maaomanikud või magusate kohtade peal olevate eramajade omanikud on oma valdused ulmeliste summade eest arendajatele müünud.
