Vabariigi vaenlased. Hannes Veskimäe

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vabariigi vaenlased - Hannes Veskimäe страница 9

Vabariigi vaenlased - Hannes Veskimäe

Скачать книгу

mingu psühholoogi juurde või joogatrenni.

      Teiseks inimeste üsna kiire vallandamine, kui nad oodatud ülesannetega hakkama ei saanud. Inimesele anti pool aastat, et oma tööga kohaneda. Kui ei kohanenud, hakati rääkima vallandamisest. Kui ka siis paremaks ei läinud, saadeti minema. Minu jaoks jällegi normaalne nähtus. Süsteem peabki olema up or out, sa kas liigud üles või aidaa! See, kes jääb oma kohale liiga kauaks pidama, blaseerub ja muutub laisaks. Lojaalsus ning kogemuste kogunedes sujuva ja rahuliku töö tegemine ei ole aktsepteeritav. Inimene ei tohi jääda kinni oma mugavustsooni, vaid peab pidevalt arenema, õppima. Nii võidab sellest organisatsioon ja muidugi inimene ise! (Mõtlesin ma.)

      See, et pangas joodi, ja ohtrasti joodi, oli samuti normaalne. Kui vaatate täna soveediaegseid filme ja seal päeval alkoholi tarbitakse, siis enamik vast muigab – alkohoolikud! Kui aga pangas päeval veini joodi või avati tööpäeva lõpus prosecco-pudelid ja keegi endale rummikoola segas, siis seda nimetati sotsialiseerumiseks. See aitab ju kolleege omavahel paremini suhtlema panna, vähendab stressi. See, mis toimus ettevõtete panganduse regulaarsetel väljasõitudel ja kliendiüritustel, oli juba lausjooming ja sellisena prestiižne. Ebanormaalne oli normaliseeritud.

      Üliarenenenud libiido ja seksuaalsus tundus samuti mõistetav. Kolleegide omavahelised suhted arenesid ja võtsid tihti intiimse suuna. Arvestades töötajate keskmist iga ning naiste osakaalu, mis hakkas eriti silma töötajatele korraldatud üritustel nagu osakonna väljasõidud, suvepäevad ja aastalõpupeod, tundus see loomulik. Käisid kõlakad, et mõned ülemused magasid alluvatega. Kurioossem oli aga näha naiskliendihaldureid kliendivastuvõttudel ning kliendiüritustel (klientidele korraldati erinevaid vastuvõtte ning meelelahutusliku sisuga üritusi ning koosviibimisi), kus nad pidid taluma valdavalt meessoost klientide lähenemiskatseid. #MeToo kampaania on toonud esile erinevates ühiskonnakihtides ja majandusharudes toimuvat naiste seksuaalset ahistamist ning pangandus pole siin erandiks, pigem kinnitab reeglit. Kuid kõik see tundus normaalne ning aktsepteeritav. Arenenud libiido ja sugutung on edasiviiv jõud, ühiskonna ning ettevõtlikkuse loomulik tõukejõud, mõtlesin. Majanduskasv ning materiaalse jõukuse kasv põhjendab kõik.

      Samuti oli Swedbankis suhteliselt levinud šovinism ja macho-kultuur. Oli ju tegemist enamasti meeste juhitud pangaga. Otsustajad krediidikomitees olid ülekaalukalt mehed. Komitee ise istus koos viimasel korrusel, juhatuse korrusest kõrgemal, kust oli vaade Toompea poole ehk üle kogu kesklinna. Krediidikomitee suur koosolekuruum oli pühamu, kuhu said sisse ainult riitusega seotud isikud. Otsustamine toimus minuti täpsusega. Igale kaasusele oli enamasti pühendatud 3–6 minutit. Vahel nihkus ajakava, kuna mõnele projektile läks kauem aega. Efektiivsus, napisõnalisus, asjalikkus olid märksõnad. Kui ajad läksid 2008. aasta esimeses pooles keerulisemaks, muutus atmosfäär väga närviliseks ja riskijuht Urmas Somelar sõimas tihti kliendihaldurid lihtsalt läbi ning viskas välja koos projektidega, mis veel aasta aega tagasi oleks saanud finantseeritud. Mingist ajast ei saanud oma järge enam oodata komiteeruumis istudes. Tihti kupatati kõik konkreetse projektiga mitteseotud haldurid välja, et mõne börsiettevõtte või muu suurettevõtte saatust arutada. Oli näha, et rohkem oli teemasid, mida pidi varjama. Ettevõtete majandustegevus oli hakanud vähehaaval hoogu maha võtma ning halvenevat laenuvõimet hoiti saladuses, mis on pangasaladuse pühadust arvestades normaalne. Mäletan juhtumit, kus Somelar oli kedagi korralikult nahutanud ja see tuli uksest välja ja kutsus järgmise sisse nagu arstikabinetti, kus ootab valuline protseduur. Lisades: „Loodan, et teil on täna raudpüksid jalas, sest täna saab ilma vaseliinita“. Ja tõsi ta oli. Komitee liikmed kasutasid väljendeid, mida kuuleb ehk kuskil ehitusplatsil või autoremonditöökojas. Komitee sekretäril paluti viisakalt kõrvad kinni panna ja siis väljenduti vabalt. Ausalt öelda ei tundunud see mulle üldse imelik, pigem vaimustavalt maskuliinne. Vot kuidas tehakse otsuseid tervet Eesti majandust puudutavates projektides. Donid istuvad laua taga ja panevad paika sadade miljonite kroonide saatuse, nagu mõnes maffiafilmis.

      Kui ei riski oma rahaga, siis riski teiste rahadega ehk Swedbanki investeerimisfondidest

      Veel üks ärisuund, mis Swedbankile palju raha sisse tõi, oli mitte enda vaid teiste raha investeerimine. Pööritati pensionifondidesse ja investeerimisfondidesse paigutatud raha. Pank teenis selle pealt kopsakaid komisjonitasusid. Aastaid hiljem lõid endised pankurid Tuleva12 pensioniühistu, et pakkuda vähekegi konkurentsi pankadele, kelle teenustasud olid investorite tootlusega võrreldes ebaproportsionaalselt suured. Aga fondimajandusest rääkides – investeerimisotsuseid nagu laenuotsuseidki tehti kohapeal, peakorteri sekkumiseta. Ning nagu vastutustundetul oma raha laenamisel olid hävitavad tagajärjed, olid need ka investorite raha investeerimisel läbi Swedbanki fondide. Siin ei tulnud hiljem päevavalgele mitte ainult riskantsete vaid ka skandaalsete investeeringute tagajärjed. Teiste raha paigutati otsesõnu petuskeemidesse. Neid esitati investoritele kui kindlaid investeerimisvõimalusi, korjati küla pealt raha kokku ja saadeti nelja tuule poole teele. Üks markantsemaid näiteid oli investeerimine Rumeenia kinnisvaraprojekti. Nimelt esitleti investoritele, et Rumeenias hakatakse kinnisvara arendama ja ostetakse kokku arenduseks sobivat maad. Hiljem tuli välja, et Peep Aaviksoo jt hallatud projektides oli ostetud erinevaid kinnisvaraarenduseks sobimatuid ning üksteisest eemal asetsevaid põllumaid kokku 8,5 miljoni euro eest. Maid ostis Aaviksoo kokku 170 korda turuhinnast kõrgema hinnaga ja Swedbank märkis selle projekti võlakirjadest 40%. Äri õitses, boonused laekusid. Kuni muusika veel mängis ja kinnisvaramulli ning petuskeemidesse raha pumbati, elasid kõik rõõmsalt – ja komisjonitasud jooksid ilusti Swedbanki ja siit juba edasi Rootsi.

      Konkreetse Rumeenia kaasuse saneerimisel mängis pank hiljem selgelt pimesikku ning lootis probleemide aegumisele. See neil ka õnnestus. Panga sisedokumendid on kadunud, keegi midagi ei mäleta, endised töötajad (need kes süüdi olid), on pangast lahkunud jne. Tavapärane litaania, mida võim kasutab, kui on vaja vastutada oma tegude eest. Telesaate Kuuuurija julge ja järeleandmatu ajakirjaniku Katrin Lusti küsimustele (ta oli kolm kuud püüdnud Kitti tabada ja ühel konverentsil septembris 2018 see tal lõpuks õnnestus) vastas pikaajaline pankur Rober Kitt, kes juba aastaid juhib Swedbank Eestit, otse kaamerasse irvitades: „ma ei oska sellist asja kommenteerdida… aitäh teile!”13 Oma vigu ei tunnista võim kunagi.

      Mõni sõna veel Swedbanki investeerimisfondidest. Nimelt olin ma nii krediidikomitees kui ka mujal maja peal enne 2008. aasta kriisi kuulnud jutte, milles ma toona erilist probleemi ei näinud. Kuna pangal oli ettevõtetega, kellele laenu anti, tihedad suhted, siis oli meil üsna hea pilt sellest, kust kärisema võiks hakata. Kui tajusime ettevõtete rahavoogudes probleeme, siis on panga esimene reaktsioon – ehk saaks oma raha kuidagi kätte, enne kui asi jamaks läheb. Seega kasutati väljendust, et äkki õnnestub meie laenud kellegi teise poolt refinantseerida. See oli alternatiiv, mida enne 2008. aasta sügise panganduskrahhi palju kasutati. Ma ise surusin üht Eesti ettevõtet meilt minema veel 2008. aasta suve lõpul. Nordea võttis kliendi vastu, enne kui see tõelistesse raskustesse sattus. Saime oma raha kätte.

      Teiste pankadel kõrval olid refinantseerimiseks võimelised ka investeerimisfondid. Nemad haldasid suuri summasid elanikkonna raha. Investeerimisfonde juhtis Peeter Piho, kergelt hallipäine, kiire mõtlemise ning terava keelega kogenud pankur vanuses nelikümmend pluss. Maja peal kuulsin mitme kliendi olukorraga seoses küsimust „ehk refinantseerib Piho meid välja, enne kui s**t ventilaatorisse lendab?“. Piho juhitavad investeerimisfondid olid kirjade järgi eraldiseisvad, tema tööruumid lihtsalt juhtusid olema Swedbankiga ühes majas. Meie (st rootslaste raha) ja tema (st Eesti investorite rahade eest hoolitseja) vahel oli „tulemüür“. Ma ei tea tegelikult, kas ja mis mahus Piho Swedbankile 2007. ja 2008. aastal bailout’e tegi. See võiks olla edasise uurimise objektiks finantsinspektsioonile ja ajakirjanikele. Ta tundus üsna põhimõtteline mees, ehk saatis ta meid lihtsalt pikalt ja raskuste poole liikuvates Eesti ettevõtetes rootslaste raha Eesti elanike säästudega ei asendanud. Loodan, et see oli nii.

      Tantsivad ainult homod

      Positiivne

Скачать книгу


<p>12</p>

https://tuleva.ee/

<p>13</p>

Vaata videointervjuud Robert Kitiga KUUUURIJA poolt: https://youtu.be/PtmznD2jjRQ ; kokkuvõtvat artiklit Äripäevas https://www.aripaev.ee/uudised/2017/05/12/pettunud-investorid-swedbanki-juhi-vastu-kohtusse