et ei olnud ägedamalt vastu hakanud, kui võimalus oli.
Ta oli just hommikusööki lõpetanud, kui Torkel tema lauda istus. Sebastian heitis talle küsiva pilgu. Ursula istus kaugemal aknaaluse laua ääres – vaade –, koht tema vastas oli vaba.
„Pahandused paradiisis?”
Torkel vaatas talle küsivalt otsa ja Sebastian osutas peanoogutusega akna poole. Torkel keeras ringi, vaatas Ursulat ja siis uuesti Sebastianile otsa.
„Ei, mis siis?”
„Kas sa arvad, et ainuüksi sellepärast, et te koos hommikust ei söö, ei tea keegi, et te teineteisega magate?”
„Ma olen juba hommikust söönud.”
„Tead mis, see, et te istute koos nagu kolleegid, äratab vähem kahtlusi kui see, et te ei istu,” jätkas Sebastian arutlevalt. „Nojah, kui te nüüd just näidata ei taha, et magate teineteisega.”
„Me ei maga teineteisega.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
