saab teie ruum. See on ainuke, mis siin on. Kui midagi muud tahate, peate meie juurde Boråsi tulema.”
Lauad olid kolmes reas paarikaupa kõrvuti ja suunaga valge tahvli poole, mitte ruumi keskel koos nagu mõrvajuurdluse osakonna käsutusse antud ruumides tavaliselt.
„Käib küll,” sõnas Torkel. „See on suurem, kui meile harilikult antakse.”
„Praegu on lauad niimoodi reas nagu mingis klassiruumis,” jätkas Eva pisut vabandaval toonil. „Aga te võite need pärast oma soovi järgi ümber paigutada.”
Nad võtsid istet. Ursula, Vanja ja Torkel istusid esimesse ritta. Sebastian ja Billy poetasid ennast nende selja taha. Igaühe ees oli tumeroheline kaust.
„Kas olete jõudnud materjaliga tutvuda?” küsis Eva.
„Mõni paremini kui teised, aga me kuulaksime seda siiski parema meelega sinu suust,” vastas Torkel.
Eva noogutas, avas kausta, mis oli samasugune nagu neilgi, ja näitas lihaselise, pingutatult kaamerasse naeratava mehe pilti.
„Miroslav Petrovic, 21, leiti eile pärastlõunal Hildingi kooli keemiaklassist surnuna,” alustas Eva.
„Mirre,” ütles Billy, otsekui oleks järsku vana tuttavat silmanud.
„Jah, nii teda kutsuti.”
„Ma ei taibanud enne, kui alles praegu,” jätkas Billy ja vangutas pead.
„Mida sa ei taibanud enne, kui alles praegu?” küsis Torkel ja vaatas Billyle uudishimulikult otsa.
„Ta sai „Paradise Hotelis” kolmanda koha,” lausus Billy. Justkui seletaks see kõik.
Teised leppisid sellega.
„Täna hommikul saime teada, et eelmisel nädalal toimus Helsingborgis samasugune mõrv,” jätkas Eva, „Siis otsustasimegi teiega ühendust võtta.”
„Patricia Andrén,” ütles Torkel vahele.
„Just, aga umbes nii palju me teamegi. Leiti koolimajast, torbikmüts peas, otsaette tulistatud, mingisugune test selja peale kinnitatud täpselt nagu Petrovicilgi. Loodan, et üksikasjalikum raport on tulekul.”
„Hüva,” noogutas Torkel. „Mida me Petrovicist veel teame, peale selle, et ta on surnud?”
„Nagu öeldud, pärast osalemist tolles tõsieluseebis oli ta natuke nagu tuntud tegelane. Miroslavi isa Gabriel Petrovici sõnul pidi poeg teisipäeval ühe ajakirjanikuga kokku saama ja intervjuu andma. Lõuna paiku. Pärast seda ei ole teda keegi näinud.”
„Kas isa teadis, mis selle ajakirjaniku nimi oli?” küsis Vanja, esimest korda juhtumi üleandmisse sekkudes.
„Jah, Sven Cato. Rootsis on kuus sellenimelist. Aga kõigil on see kaasnimi.”
„Kas mõni neist on ajakirjanik?” uuris Vanja edasi, ehkki vastus oli ette teada. Oleks asi nii lihtne olnud, ei oleks mõrvajuurdluse osakonda kohale kutsutud.
„Ei, loomulikult me kontrollime, aga lähtume sellest, et see oli valenimi.”
„On meil teada, kas nad ka tegelikult kohtusid, ja sel juhul, kus?” lõpetas Vanja.
„Veel mitte, meil on siiani õnnestunud tema isikut pressi eest varjata, seega pole me ühtegi vihjet saanud.”
„Kas see oli ikka tark tegu?” küsis Torkel ja tema häälest kostvat rahulolematust oli raske mitte märgata. Petrovic tapeti arvatavasti rohkem kui 48 tundi tagasi. Esimesed kaks ööpäeva on kõige olulisemad. Mida kauem nad viivitavad, seda vähem on teisipäevaste tunnistajate ütlused väärt.
„Kindlasti mitte, aga see oli isa soov.”
Torkel ohkas raskelt ja noogutas. Sel juhul on alati raske otsustada.
„Kui ajakirjandus ise välja ei nuputa, peame selle homme avalikuks tegema. Me peame tema viimastest tundidest võimalikult hea ülevaate saama.”
„See on nüüd sinu uurimine,” noogutas Eva. „Sa teed selle siis avalikuks, kui tahad. Mina ainult ütlen, miks me siiani seda teinud ei ole.”
„Koolimaja?” katkestas Ursula nende jutu. „Kas seal jälgi on?”
Eva raputas vastuseks pead, Ursulale sellest piisas.
„Klassiruum oli koht, kust ta leiti, mitte kuriteopaik.”
„Aga ülejäänud koolimaja?”
„Alumisel korrusel on üks uks lahti muugitud. Miski ei viita sellele, et ta seal tapeti.”
„Mitte miski – mida Ulricehamni kohalik politsei leidnud on – ei viita sellele, et ta seal tapeti, tahtis Ursula parandada, kuid tuletas meelde, et Torkel oli palunud tal oma olematu usaldus maakohtade politsei vastu enda teada hoida.
„Signalisatsioon?” küsis ta hoopis, kuigi arvas vastust juba teadvat. Uus pearaputus oli kinnituseks. Ursula ohkas.
„Ma tahan pilgu peale visata.”
„Muidugi, ma viin su sinna, kui me siin lõpetame.”
Sebastian lappas laiba leiukohas tehtud pilte. Tool, ümber kõhu nöör, mis ohvrit sirgena hoidis, nägu seina poole, valge torbikmüts peas. Kavakindlalt tegutsev sarimõrvar, kellel on sõnum.
Tavaliselt kuulas Sebastian juhtumi üleandmist poole kõrvaga, aga miski selles õõvastavas stsenaariumis kõnetas teda. Ta lehitses toimiku materjale ja leidis otsitava. Koopia ohvri seljale kinnitatud paberist. Mõnes kohas muutsid vereplekid kirja raskesti loetavaks, ent Sebastian laskis kiiresti silmad üle.
„Sebastian, mida sa esimese hooga ütled?” küsis Torkel ja keeras end pooleldi tahapoole.
Sebastian ajas ennast sirgu, tõstis pilgu toimikult ja soovis, et tal oleksid ninal prillid, mida võimukalt laubale lükata või millest üle vaadata. Võib-olla peaks ühed hankima. Et endale professoriilmet anda. Ta naeratas vaevu märgatavalt Evale, kes seekord tema naeratusele ei vastanud.
„Mees. Vanem. Alla viiekümnesed enamasti ei oska luua seost nurgas seismisega ega tea, mis asi on tobumüts.” Sebastian langetas pilgu taas piltidele. „Ta arvab, et see siin on noormees, kellel peaks häbi olema. Paistab, et oma viletsate üldhariduslike teadmiste pärast.”
„Selle aasta „Paradise Hotelis” oli osa, kus osalejad said portsu põhikooli ülesandeid, ja kogu aeg oleks tahtnud pea häbi pärast patja peita,” ütles Billy sekka. „Neid, kes palju õigeid vastuseid teadsid, ei olnud kuigi palju, kui nii võib öelda.”
„See, kes seda tegi, võttis ilmselt Petroviciga ühendust ja väljendas kuidagi oma põlgust.”
„Kas te tema mobiili leidsite?” küsis Billy jälle vahele. Eva raputas taas pead.
„Meil on tema arvuti…”
„Vaadake läbi meilid, kui ta blogi pidas, siis kommentaarid, Instagrami konto, Twitter,” lausus Sebastian. „See mees on ühendust võtnud.”
„Tead küll, et neid kutte vihatakse
