et see on Vanja.
Umbes kuu aega tagasi, Billy pulmaööl oli ta olnud sunnitud Vanjale ütlema seda, mida oli juba mõnda aega teadnud.
Et ta on Vanja isa.
Vanja oli loomulikult šokeeritud. Ei tahtnud teda algul uskuda ja siis, kui ikkagi veendus, et Sebastian tõtt räägib, viskas ta välja. Mitte ma-ei-taha-sind-enam-kunagi-näha-moel, vaid rohkem tarvidusest üksi olla.
Vanjal olevat vaja aega, et kuuldut seedida.
Ta võtvat Sebastianiga ühendust.
Aga ei võtnud.
Sebastian tundis Vanjat piisavalt hästi, teadmaks, et kui nende puhuti niigi hapral suhtel on šansse ellu jääda, siis peab edaspidi kõik Vanja tahtmise järgi käima. Tema määrab tempo. Vähimgi viide sellele, et Sebastian midagi takka kiirustab, viiks asjad niikaugele, et Vanja pöördub lõplikult tema vastu.
Siis on ta üksi.
Ta ei osanud hästi üksi olla.
Sellepärast ta mööda Adelsöd vantsiski.
Helistaja ei olnudki Vanja. See oli Torkel.
Oli aeg taas tööle asuda.
Ursula oli hämmastunud, nähes oma nooremat kolleegi terminali uksest sisenemas. Torkel ei olnud kindel olnud, kas Vanja ikka tuleb kaasa, aga ilmselt oli tal õnnestunud Vanja pehmeks rääkida. Kui Vanja oleks otsustanud eemale jääda, oleks Ursula temast täielikult aru saanud. Ta teadis vaevu ise ka, kas ta tahab Sebastianiga enam kunagi koos töötada. Mitte ainult sellepärast, et Sebastian oli parandamatust seksisõltlasest valevorst, kes nüüd pealegi Vanja isaks osutus.
Ursulal olid oma põhjused.
Sebastiani läheduses viibimise tõttu oli ta paremast silmast ilma jäänud.
Nad olid Sebastiani kodus ainult kahekesi.
Õhus oli tunda seksi.
Võib-olla midagi rohkematki, vähemalt tema poolt, kuigi praegu ei tunnistaks ta seda eluilmaski. Endine kallim ja püstol vastu uksesilma. Pärast ei olnud Sebastian teda isegi haiglas vaatamas käinud. Oli loiult vabandust palunud ja tahtnud, et nad jätkaksid sealt, kus pooleli olid jäänud. Otsekui poleks midagi juhtunud.
Ursula pöördus umbes sammu kaugusel seisva Torkeli poole.
„Kas Sebastian tuleb ka?”
„Jah, ta lubas.”
„Ja Vanja on sellega nõus?”
„Jah.”
„Kas me seda hääletusele panna ei saa?” küsis ta ja viipas samal ajal Vanjale, kes oli klaasuste ette seisma jäänud ja otsivalt ringi vaatas. Vanja viipas vastu, tuli nende poole, must kohver, mida ta alati kasutas, sangapidi järel, ja nägi Ursula arvates hämmastavalt tasakaalukas välja. Võib-olla õige pisut kahvatum kui tavaliselt. Näis, et ta on ka mõne kilo kaotanud.
„Kas Sebastiani kaasatulek on probleem?” küsis Torkel ja Ursula tundis endal mehe uurivat pilku. Torkeli hääletoonis oli midagi… Ursula oli arvanud, et Torkel on sellest üle saanud, et ta tulistamise ajal Sebastiani juures oli. Et esialgne armukadedus on lõpetatud peatükk. Aga ilmselt mitte. Hoolimata sellest, et nii tema kui ka Sebastian olid seletanud, et on täiesti süütud. Meeldiv õhtusöök. Muud ei midagi.
„Sebastian on alati probleem,” vastas Ursula ja kehitas kergelt õlgu, et pinget vähendada.
„Isiklikult sulle?”
Selge see, et peatükk pole läbi.
„Ei,” ohkas Ursula. „Mitte rohkem kui tavaliselt,” lisas ta.
Vanja tuli nende juurde ja Ursula üllatas Vanjat kallistades nii ennast kui ka teda. Tal ei olnud kunagi kombeks kedagi kallistada. Isegi oma tütart mitte.
„Tere, kullake, kuidas sinuga on?” küsis ta.
Vanja vaatas Ursulale leebelt otsa. Oli niisuguse ootamatu hoolitsuse eest tänulik.
„Kõik on korras. Hea on jälle tööle hakata.”
Vanja pöördus Torkeli poole ja püüdis vestlust taas oma eraelult kõrvale juhtida. „Ma jõudsin taksos ainult esimesest ettekandest silmad üle lasta,” sõnas ta veidi vabandavalt. „Kas meil on veel midagi teada?”
„Mitte kuigi palju,” vastas Torkel. „Kaks mõrva. Kõmulised. Täpselt ühesugused. Ohvrid leiti klassiruumist, torbik peas, neid on otsaette tulistatud ja neile oli mingisugune… test selja peale kinnitatud. Esimene eelmisel nädalal Helsingborgis ja teine üleeile Ulricehamnis.”
„Nii et mõrvar liigub ringi?”
„Paistab küll,” vastas Torkel. „Kahjuks on Helsingborgi politsei esimene ettekanne natuke kesine.”
Ursula vangutas pead.
„Peame vist mõlemas kohas otsast alustama nagu tavaliselt,” lausus ta sarkastiliselt.
„Seda me veel ei tea. Häid politseinikke on ka väljaspool mõrvajuurdluse osakonda,” kostis Torkeli suust.
„Kahju, et mina neid kunagi ei näe,” nähvas Ursula muiates vastu. „Ma tean, et sa tahad maakaid kaitsta, aga isegi sina pead tunnistama, et Helsingborgi politsei raport ei kannata mingit kriitikat.”
Ta pöördus Vanja poole, et toetust leida, kuid märkas, et kolleegi tähelepanu on hoopis mujal. Ursula keeras ringi ja vaatas seda, mida Vanja juba näinud oli. Pöördustest loivas sisse Sebastian, justkui poleks tal ülepea mingeid probleeme. Üle tema õla nägi Ursula, kuidas Billy taksost välja ronis ja uste poole tõttas.
Terve kamp koos…
Vanjat silmates Sebastian peatus, kogu muretus oli äkitselt nagu peoga pühitud.
„Ma lähen ja räägin temaga,” lausus Vanja vaikselt ja laskis kohvrisanga lahti.
„Kas tahad, et ma kaasa tulen,” küsis Torkel peaaegu isaliku häälega.
„Pole vaja.”
Vanja seadis sammud Sebastiani poole, kes oma koti maha pani ja ilmselgelt otsustas teda ootama jääda. Billy möödus Sebastianist. Ta noogutas Sebastianile napilt ning läks peatumata edasi Ursula ja Torkeli poole. Sebastian teadis tema ükskõikse ilme taga peituvaid süngeid saladusi. Ta teadis, mida Billy varjab. Aga just praegu hindas ta seda, et kolleeg tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud. Sebastianil oli vaja oma tütrele keskenduda.
„Tere, Vanja,” ütles ta vaikselt, kui Vanja temast mõne meetri kaugusel oli. „Ma ei olnud kindel, et sa siin oled.”
„Olen küll.”
„Sa ütlesid, et võtad ühendust…”
Vanja astus viimase sammu ja tuli nii lähedale, et Sebastian tundis tema šampooni lõhna. Tundus, nagu püüaks Vanja keset segadust mingit privaatset sfääri luua.
„Ma käisin täna Grev Magnigatanil,” alustas ta vaikselt, nii et ükski mööduja nende juttu ei kuuleks. „Aga sind
