selle lepingu puruks tõmmata, kui tahad.”
See tuli üllatusena. Vanja ei teadnud hästi, mida öelda. Seesuguse stsenaariumi peale ei olnud ta isegi mõelnud. Tundus, et Sebastian on samasugune osa meeskonnast nagu ta ise. Nüüd anti talle äkitselt võimalus seda muuta. Sebastian välja visata.
See ei olnud lihtne.
Üks osa temast ei tahtnud Sebastiani enam kunagi näha. Teine oli ebakindlam. Rohkem segaduses.
„Ma ei tea,” sai ta viimaks suust välja. Seesugust vastamata jätmist kasutas ta üha sagedamini. Niisugust, mis jättis otsuse langetamise kellegi teise hooleks.
„Ma võin ta päevapealt lahti lasta. See on sinu otsustada,” kordas Torkel. Vanja noogutas talle tänulikult, kuid ebakindlus oli sama suur kui tänutunne. Kui mitte suurem.
Ta ei vihanud Sebastian Bergmani. Tema peale ei olnud ta nii tige kui Anna ja Valdemari peale. Kaugeltki mitte. Tegelikult ei soovinud ta Sebastianile halba. Ta ei saanud eitada, et nad olid lähedasemaks saanud. Ühele osale temast Sebastian isegi meeldis.
„Ma pean mõtlema. See tundub mingil moel liiga lihtne,” lausus ta.
„Lihtsad asjad on mõnikord kõige paremad,” vastas Torkel.
Tõsi, aga see tundus nagu katse raskuste eest ära joosta. Need vaiba alla pühkida. See ei olnud Vanja moodi. Tema ei tahtnud probleeme vältida. Tema tahtis neid lahendada. Neile otsa vaadata. Vähemalt proovida, enne kui alla anda.
Ta raputas pikkamisi pead.
„Las ta olla. Ma ütlen, kui ümber mõtlen.”
Torkel noogutas. Tema näost oli võimatu välja lugeda, mida ta Vanja otsusest arvab. Ta pidi just veel midagi ütlema, kui telefonihelin tema jutu katkestas, ja seekord ei saanud tema näoilmet valesti tõlgendada. Ärritus. Ta tõusis, tegi lauatelefoni toru tõstes tiiru ümber kirjutuslaua.
„Ma ei tahtnud, et mind segataks,” ütles ta napilt. Siis kuulas, tõmbas kirjutuslaual oleva märkmiku ligemale ja võttis pastaka.
„Mis sa ütlesid, kust ta helistas?”
Torkel hakkas kirjutama. Vanja tõusis diivanilt püsti. Ta ei teadnud, kes helistab või kust helistati, aga taipas, et nad olid just uue ülesande saanud.
Sebastian ei saanud päris hästi aru, kuidas ta Adelsöle sattus. Või pigem kirus ta seda, et oli lasknud endal Adelsöle sattuda. Muidugi oli tema mänguplats alati väljaspool kodu, aga tavaliselt oli tal piisavalt tarkust hoolitseda selle eest, et tahtmise korral oleks tal suhteliselt kerge minekut teha. Enamasti enne seda, kui naine, kellega ta maganud oli, üles ärkas. Tõsiasja, et ta seekord nii ettenägelik ei olnud, kirjutas ta selle arvele, et tema sõltuvus oli viimasel ajal süvenenud. Vallutamistung oli tema elu enam-vähem enda kätte haaranud.
Pärast Värmlandi.
Pärast Mariat ja tolle tütar Nicole’i.
Tüdruk oli oma nõbude, tädi ja tädimehe mõrva pealt näinud ja keeldunud rääkimast, kui politsei ta üles leidis. Sebastian oli võtnud endale ülesande aidata tal traumaga toime tulla. Selle aja jooksul oli ta tüdrukusse ja tolle emasse kiindunud. Liialt kiindunud. Nad olid tema koju kolinud. Muutunud väikeseks perekonnaks. Nicole pidi Sebastiani tütre surmast jäänud tühjust täitma.
See ei olnud hea.
See ei saanud mingil juhul püsima jääda.
Ei jäänudki.
Lugu lõppes sellega, et Maria tegi talle ühemõtteliselt selgeks, et ei taha teda enam kunagi näha.
Aga tema tahtis neid näha.
Niisiis raiskas ta natuke aega katsetele neid üles leida. Nad olid oma Enskede korterist Åkersbergasse väikesesse ridamajja kolinud. Sebastian oli sinna sõitnud, kuid maja ees kõhklema löönud.
Mida tal teha on?
Mida ta teha saab?
Ta tahtis seletada. Seda, kui palju nad talle olid tähendanud. Seda, kui väga ta tahaks neid taas oma lähedale. Rääkida, kuidas nad olid mingil moel pannud teda tundma ennast terviklikumana, kui ta oli 2004. aasta teisest jõulupühast alates tundnud.
Aga ta oli neile valetanud. Iseendale. Või nagu Vanja ütles: ta oli neid nende kõige suuremal nõrkushetkel ära kasutanud. See oli ka Mariale teada, seega mida Sebastian siis enda arust võidaks, kui uuesti nende ellu ilmuks. Mitte midagi. Niisiis jättis ta nad rahule. Lahkus ridaelamute rajoonist.
Lahkus Maria ja Nicole’i juurest.
Pöördus tagasi juhuslike ja mõttetute seksuaalsuhete juurde.
Nagu see praegune siin Adelsöl.
Unenägu oli ta kohe pärast kella kuut üles ajanud. Parem käsi oli kõvasti rusikas nagu alati. Ta ajas sõrmed sirgu, adudes samal ajal kiiresti, et pole mingit mõtet üles tõusta ja minema hiilida. Isegi kui ta oleks teed teadnud – aga ei teadnud –, polnud tal mingit tahtmist seitsme kilomeetri kaugusele parvlaevasadamasse kõmpida ja olla pärast seda sunnitud terve igaviku bussis istuma, enne kui Stockholmi tagasi jõuab. Seega pikutas ta edasi ja vahtis lakke, kuni kuulis, et naine tema kõrval, Kristina… mingisugune, ärkama hakkas. Samal hetkel, kui naine silmad avas, naeratas Sebastian talle ja silitas põgusalt naise põske.
„Tere hommikust.”
Naine ringutas ja valmistus just kätt Sebastiani teki alla libistama, kui too teki pealt ära lükkas ja üles tõusis.
„Ma käin duši all. Kas ma tohin käterätikut laenata?”
Talle näis, et Kristina paistab tema kiirest lahkumisest pisut pettunud olevat. Aga ta ei suutnud tõepoolest rohkem seksi ette kujutada. Põnevus, võrgutamise protsessis peituv proovilepanek, mäng oli see, mis pani teda natukeseks ajaks unustama valu ja süütunnet, mis teda tasapisi mürgitasid. Seda oli tal vaja. Ilma selleta oleks rohkem seksi selge piin.
Kui ta duši alt tuli, oli Kristina talle hommikusöögi teinud. Sebastianil ei olnud kõht tühi. Tal oli kombeks püüda niisuguseid olukordi iga hinna eest vältida. Võlts kokkukuuluvuse tunne, pettekujutelm, et neil on midagi ühist – ehkki kui oleks tema otsustada, siis ei kohtu nad enam iialgi –, ajas talle judinad peale.
„Kas tahad pärast hommikusööki jalutama minna?” küsis Kristina omaküpsetatud ja mikrolaineahjus soojendatud rõngassaiale võid määrides.
„Ei, ma tahan, et sa mu praami peale viid,” ütles Sebastian ausalt. „Või veel parem, linna välja.”
Kristina pani võinoa käest ja naeratas veidi hämmastunult, otsekui ei sobiks äsja kuuldu üldsegi tema selle päeva plaanidesse.
„Öösel ütlesid sa, et sul pole täna tagasiminekuga kiiret.”
„Öösel rääkisin ma ükspuha mida, et keppi saada.”
Seegi oli tõsi, aga praeguses olukorras olid selle väljaütlemisel tagajärjed.
Hea oli see, et soovimatu hommikusöök lõppes otsekohe.
Halb oli see, et Kristina ei kavatsenud teda mitte meetritki sõidutada.
Nii
