pole sõpru,” nentis Vanja tarbetult karmilt. „Küllap sa olid kellegi juures keppimas,” jätkas ta ja näitas taas, et tunneb Sebastiani liigagi hästi.
Sebastian taipas, et valetamiseks on paremaid ja halvemaid aegu. Praegune oli üks hullemaid.
„Vabandust,” ütles ta siiralt. „Ma ei teadnud, et sa tuled. Sa oleksid pidanud ette helistama.”
„See oli uitmõte,” lausus Vanja ja kehitas õlgu. „Ma käisin Torkeli juures ja tahtsin, et sa teaksid, et olen tervele meeskonnale meie… meie sugulusest rääkinud.”
„Et ma olen sinu isa.”
Vanja silmitses teda teatava jahedusega. Sebastianile oli asi nii kerge, temale nii raske. See ei olnud õiglane.
„Sulle meeldib ennast niimoodi nimetada, eks ole?”
„Jah, meeldib küll,” noogutas Sebastian. „Ma olen sinu üle uhke. Aga kui see sind häirib, siis jätan järele.”
Sebastian vaatas terminalis ringi. Natuke maad eemal seisid Torkel, Ursula ja Billy kõrvuti, pilgud temale ja Vanjale suunatud. Sebastian tajus, et vähemalt kaks neist, võib-olla ka kõik kolm, näeksid parema meelega, et ta otsa ringi keeraks ja minema läheks. Neid igaveseks maha jätaks. Aga tema nende arvamusest ei hoolinud. Ainus, kes talle tõepoolest korda läks, seisis tema ees.
„Kuni ma sind ei kaota, teen ma sinu tahtmist,” sõnas ta ning sirutas tegelikult midagi mõtlemata käe ja võttis Vanja käest kinni. Tema üllatuseks ei tõmmanud Vanja oma kätt ära. „Sa ei olnud selleks valmis,” lausus Sebastian endiselt südamlikult. Praegune jutuajamine võis väga hästi olla kõige tähtsam, mida ta pidada saab. Võib-olla kõige tähtsam nendest, mis tal kunagi on olnud. Ta ei kavatsenud oma tundeid vaos hoida ja sellega nende suhteid ohtu seada. „Ma saan aru, et sa oled minu peale vihane. Kõikide peale vihane. Ma saan sellest aru…”
Ta jäi vait. Vaagis sõnu. Ta balansseeris hapral sillal. Mõlemal pool oli kuristik ja tema tütar võis ta iga hetk sinna lükata.
„Sellest ajast alates, kui ma teada sain, kes sa oled, olen ma kõige rohkem kartnud seda, et me seisame vastamisi nagu praegu ja sina lähed oma teed. Ei lase mind enam iialgi oma ellu. Mul oli selle ees surmahirm. On surmahirm.”
Ta hingas sügavalt sisse, enne kui edasi rääkis. Tal polnud aimugi, kas tema jutu mõte Vanjani jõuab. Tolle näoilmest oli võimatu välja lugeda, mida ta mõtleb. Aga Sebastian hoidis ikka veel Vanja kätt.
„Aga see on sinu elu. Valik peab olema sinu.”
Sebastian vakatas. Ta oleks tahtnud rohkemgi öelda, aga see olnuks liiast, need asjad olid kärarikkas, rahvarohkes lennujaamas arutamiseks liiga suured. Seega ta ootas. Näis, et terve igaviku.
„Sa võid olla mu kolleeg,” lausus Vanja viimaks. Rahulikult ja vaoshoitult. „See teine osa…” Ta jäi vait. Temagi kaalus hoolega oma sõnu. Ta vaatas Sebastianile oma kaunite siniste silmadega sügavalt otsa. „Sa ei ole minu isa. Niimoodi mitte. Mitte peame-koos-jõule-jalilled-isadepäeva-puhul-moel.”
Sebastian noogutas. Kõik läks paremini, kui ta oli julgenud loota.
„Ma ei tule sellega praegu toime,” jätkas Vanja, otsekui oodanuks ta, et ehk vaidleb Sebastian vastu. „Ilmselt ei tule kunagi. Me võime ainult kolleegid olla. Kas sa saad sellega hakkama?”
Sebastian hingas sügava kergendusohke saatel välja. Vanja aktsepteerib vähemalt ühte väikest osa temast, ja väike osa on parem kui mitte midagi.
„Ma teen, mis suudan” vastas ta väärikalt.
„Tee rohkem, kui suudad,” sõnas Vanja ning tal õnnestus Sebastianile naeratada. „Sinu suutmist olen ma näinud.”
Nende sõnadega jättis ta Sebastiani sinnapaika ja naasis teiste juurde.
Valjuhääldist kostis teade, et Göteborgi suunduvad reisijad peavad minema 37. värava juurde. Sebastian võttis taas oma koti ja järgnes kolleegile.
Nagu alati eiras Billy Landwetteri lennujaama ja Ulricehamni vahelisel üle kaheksakümne kilomeetrisel teelõigul kõiki kiiruspiiranguid ja liikluskaameraid, nii et napilt nelikümmend viis minutit pärast saabuvate lendude saali ees autosse istumist avanes nende pilgule Åsunden. Sebastianile meenus, et kunagi oli sealsel jääl toimunud mingi tähtis lahing. Aga tal ei olnud aimugi, millal, kelle vahel, kes võitis ja millised olid tagajärjed.
Nad möödusid järve põhjatipust ja suurest kämpingust, kus kihas elu, seejärel ütles GPS, et nad peavad keerama paremale ja siis uuesti paremale Boråsvägenile, mis nägi Sebastiani silmis välja samasugune nagu kõik sissesõidud kõigisse väikelinnadesse, kus ta käinud oli. Palju rohelust. Vanemad elamud vaheldusid üksikute kaupluste ja väiksemate tööstusettevõtetega. Edasi tuli paremat kätt paar kortermaja, kus vähemalt ülemistelt korrustelt pidi avanema vaade järvele ja arvatavasti oli ka hind vastav. Siis jõudsid nad politseimaja ette. Pärastlõunases päikeses näis see äsja ehitatuna. Alumine korrus tellistest, ülevalpool kollane krohv. Rohelised markiisid, mõlemal pool peaust politsei embleem. Billy keeras vasakule ja parkis ümmarguse muruplatsi äärde, kus seisis kolm üksteise vastu toetuvat kivi nagu mingisugune mini-Stonehenge.
„Torkel Höglund?” kuulsid nad autost väljudes selja tagant. Kõik keerasid ringi ja nägid, kuidas umbes neljakümne viie aastane naine nende poole tuli, ise samal ajal autovõtmeid hoidvat kätt tahapoole sirutades, ja kuidas eemal parklas ühe rohelise Passati tuled vilkusid. „Eva Florén, Boråsi politsei, Västra Götaland, mina helistasin täna hommikul.”
Torkel võttis naise väljasirutatud käe ja esitles teisi meeskonnaliikmeid.
„Ma tulen just Göteborgi kohtumeditsiiniametist,” jätkas Eva ja juhatas nad majja. „Ohvri isa on tema isiku kindlalt tuvastanud.”
Ta viis nad mööda valvelauast, kus kaks mundris politseinikku leti taga kumbki oma ekraani vahtisid. Ühtegi külastajat ei olnud. Uksekaart tõmmati läbi pilu, lukk surises ja nad pääsesid jaoskonda.
„Kohvi?” küsis Eva, kui nad möödusid personali köögist, kus kõik – kapipealsed, kapid ja lauad – oli tehtud mingit liiki heledast puidust. Kumer köögisaar ja selle kohal laes rippuv kapp eraldasid nurga, kus olid külmkapp, sügavkülmik, köögikapid, kohvimasin, mikrolaineahjud ja tööpinnad, ülejäänud ruumist, kus laua ümber seisid sügavroosad pehmed toolid. Kõigi akende ees valged suurte kirevate täppidega kardinad. Keegi oli kõvasti vaeva näinud, et ruumis tänapäevase töökoha muljet tekitada, ja see oli kaunis hästi välja tulnud.
„Jah, tänan,” vastas Sebastian kohvipakkumisele, samal ajal kui kõik teised ära ütlesid. „Musta, ja kui sul on, siis tükikese suhkruga.”
Vanja vaatas teda vilksamisi. Muidugi võis Sebastianil kohviisu olla, aga Vanja aimas, et mehe jaatav vastus ja seda saatev soe naeratus on katse võrgutada Boråsi komissari, kes võttis just kapist tassi, ja tema käel olid hästi näha nii kihla- kui ka abielusõrmus. Otsekui oleks sellel Sebastiani silmis mingit tähtsust.
„Aitäh, kullake,” ütles Sebastian, kui Eva ulatas talle minut hiljem tassi kuuma joogiga. Uus naeratus ja Vanja täheldas ohates, kuidas mees selle eest hoolt kandis, et tema käsi tassi vastu võttes Eva oma puudutaks. Kui varem oligi kahtlusi olnud, siis nüüd need hajusid. Iseenesest ei midagi uut, seda ta ju Sebastianist oodanud oligi, aga nüüd, kui ta teadis, kes Sebastian on, häiris mehe käitumine teda rohkem. Niisuguses olukorras ei
