Homme astub ta pisut ligemale. Puudutab Torkelit, haarab initsiatiivi enda kätte. Näitab ennast täiesti uuest küljest.
Ta võrgutab Torkeli ära.
Vanja ja Billy olid kohe pärast varast hommikusööki Helsingborgi poole teele asunud. GPS-i järgi pidi kuluma kaks tundi ja nelikümmend viis minutit, et sõita Ulricehamnist Helsingborgi, Berga allé 25 asuvasse politseijaoskonda, aga kuna üüriauto roolis oli Billy, siis peaksid nad natuke rohkem kui kahe tunniga päral olema. Nii ta vähemalt väitis. Linnast veidi maad lõuna pool võttis Vanja hommikul Helsingborgist saadud uue raporti ja hakkas seda läbi vaatama.
Ohvri nimi oli Patricia Ellen Andrén, sündinud 1989. aastal Malmös. Vallaline, üks laps. Töötas juuksurina. Materjali hulgas oli temast palju pilte, enamik tehtud kuriteopaigas, aga kaks neist siis, kui ta veel elas – mõlemad pealtnäha professionaali tehtud. Üks rannas ja bikiinides. Vanjale näis, et naine on tuttav. Või oli tüüp talle tuttav. Kurvikas brünett, seljanõgu tätoveeritud, rinnad kohendatud, huuled paksemaks süstitud ja naeratus liiga valge.
„Kas leiad midagi huvitavat?” küsis Billy.
Vanja näitas talle ühte pilti. Seda, millel Patricia oli rannariietes. Billy vaatas korraks kõrvale.
„Kurat, ma tean teda ka,” lausus ta hämmastunult.
„Oled sa kindel?”
„Guugelda teda. Ma olen täitsa kindel, et tema oli ka telekas mingis saates.”
Vanja võttis mobiiltelefoni ja otsis kähku Patricia Andréni kohta infot. Billyl oli õigus. Loomulikult. Bikiinipilt ilmus esimeste seas. Patricia oli kaks aastat tagasi osalenud kohtingusaates „Üksikema otsib”. Vanja ohkas. See neil veel puudus. Kui asi teatavaks saab, veedavad nad pool aega ajakirjanduse ohjamise ja tõrjumisega. Muidugi on see Torkeli töö, aga meedia teravdatud tähelepanu all olek mõjutab neid kõiki.
„Tundub, et keegi tapab kolmanda järgu staarihakatisi,” ütles ta ja näitas Billyle telefoniekraani.
„Siis on vähemalt ajakirjandusel rõõmu kui palju,” lausus Billy masendunult ja näitas, et tema mõtted käivad täpselt sama rada nagu Vanjalgi. „Kuigi Torkelil küll naerutuju ei ole.”
„Kindel see.”
„On seal veel midagi? Lahkamisprotokoll peaks ju olema,” jätkas Billy rahulikult, andis gaasi ja sõitis ühest rekast mööda. Kiirusmõõdiku näit lähenes 160-le.
„Jah, peaks küll, aga need käpardid pole seda saatnud.”
Vanja hakkas nappi materjali uuesti läbi vaatama. Enamik pärines kohast, kust laip leiti. Patricia leiti Tollsjö koolist, see oli Helsingborgi keskusest viieteistkümneminutilise teekonna kaugusel asuv munitsipaalalgkool. Õpetaja, kes tavaliselt selles klassiruumis õpetas, leidis ta suvevaheajaks suletud koolist jaanilaupäeva õhtul. Surnukeha oli paigutatud õpetaja laua juurde nurka toolile. Nöör ümber kõhu, et laip pikali ei kukuks. Tobumüts peas, nägu seina poole ja kaks lehte küsimusi klambritega paljale seljale kinnitatud. Signalisatsiooni koolimajas ei olnud ja politsei leidis maja tagumiselt küljelt lahtimuugitud ukse. Tundus, nagu loeks uuesti Mirre Petrovici ja Hildingi kooli juhtumist.
„Neil on vähemalt kahtlusalune,” sõnas Vanja natukese aja pärast.
„Kes siis?”
„Tema ekspeika. Stefan „Steffe” Andersson. Tema tütre isa. Ta on Patriciat avalikult ähvardanud.”
„On see kõik, mis neil on?”
„Siin on kirjas, et ta kutsuti ülekuulamisele…” Vanja lappas vähese järelejäänud materjali läbi. „Aga ka ülekuulamisprotokolli pole meile saadetud.”
Billy vangutas pead.
„Paistab, et nad on selle juhtumi oma parimale uurijale andnud.”
„Tõepoolest.”
„Hea, et Ursulat kaasas pole. Tema oleks nad tükkideks rebinud.”
Vanja nägi vaimusilmas, kuidas Ursula tolle vaesekese, kes raporti koostas, enda juurde kutsub ja ütleb, mida ta eriti temast ja üldiselt väljaspool Stockholmi kesklinna töötavatest politseinikest arvab. Ta ei suutnud muiet tagasi hoida.
„Tore, et ta tagasi on,” jätkas Billy siiralt.
„Sa said eelmine kord ilma temata hästi hakkama,” ütles Vanja ja mõtles seda tõsiselt. „Ma ei tea, kas ma ütlesin seda.”
„Tänan, see kosutab hinge.”
Ta heitis Vanjale kiire tänuliku pilgu ja too noogutas julgustavalt. See oli tõsi. Viimasel ajal oli Billy tõepoolest arenenud. Kahju, et nad olid teineteisest eemale triivinud. Kunagi olid nad rohkem nagu vend ja õde, mitte kolleegid, ja kuigi nad olid enamiku omavahelisi asju ära klaarinud, ei olnud nad tagasiteed leidnud.
Ei leia arvatavasti kunagi.
Liiklus oli tihedamaks muutunud ja Billy pidi kiirust vähendama. „Ma pean küsima…” alustas Billy ja oma meelest nägi Vanja, kuidas ta jätkamiseks justkui hoogu võtab. „Mis tunne on Sebastiani äkitselt endale isaks saada? Küllap vist jõle imelik.”
Vanja naeris pisut väsinult.
„Ma ei suuda mõelda temast kui isast. Ta on lihtsalt kolleeg.”
Billy heitis talle põgusa mõistmatu pilgu.
„Kas sa tahad öelda, et kõik on täpselt nii nagu ennegi?”
„Loomulikult ei ole, aga… justkui peaks olema.” Vanja vakatas ja vaatas aknast mööda tuhisevat üha tasasemaks muutuvat maastikku. „Sellele tuleb aega anda. Ma ei saa kõigega korraga hakkama.”
„Aga sa jäid meeskonda, sa kohtud temaga, see on raske.”
„Ma kaalusin äraminekut.”
„Miks sa ümber mõtlesid?”
„See oli liiga lihtne. Liiga argpükslik. Mina niimoodi probleeme ei lahenda.”
Nad jäid vait. Billy keskendas pilgu rataste alt läbi tormavale teele. Vanja tahtis juhust kasutada ja edasi rääkida. Aga tal oli tööst ja omaenese muredest kõrini. Ka Billy elus olid toimunud suured muutused.
„Ja kuidas siis sinul läheb?” küsis ta, püüdes panna häälde nii palju rõõmsat energiat, kui vähegi suutis. „Kuidas värske abielumehe elu ka on?”
„Tore, ikka tore,” noogutas Billy ja naeratas. „Fantastiline.”
„Räägi Türgist,” palus Vanja ning sättis ennast mugavamalt istuma ja kuulama.
Billy hakkas rääkima, ent Vanja tähelepanu hajus üsna pea. Ta uuris Billyt. Nüüd, kui nad enam nii lähedased ei olnud, näis Billy olevat ühe asja unustanud.
Vanja oskas hästi ära tabada, millal inimesed valetavad.
See oli üks tema tugevaid külgi.
Ja Billy valetas.
Kõik ei olnud sugugi tore. Vanjal tekkis tunne, et kõik ei ole kaugeltki tore.
„Keera
