tal ei olnud aimugi, kuidas.
Tavaliselt, kui peaaegu kakssada õpilast seinaäärsete kappide juurde kogunes, valitses hoopis teistsugune helitase. Kuid eelmisel neljapäeval oli alanud suvevaheaeg ja Lise-Lotte Gonzáles oli vaikses koolimajas üksi. Õppeaasta viimastel nädalatel oli omajagu administratiivset tööd lohisema jäänud ja ta otsustas veeta nii palju aega kui vaja, et asjadega ühele poole saada, et pärast seda rahuliku südamega puhkusele minna. Eile oli ta mõne tunni oma kabinetis viibinud, siis ahvatles ilus ilm ta õue, aga täna oli ta otsustanud vähemalt kella neljani kohal olla.
Tegelikult ei olnud tal raske puhkust nädala või kahe võrra edasi lükata. Oli mõnus keskendunult tööd teha, ilma et telefonid heliseksid, kolleegid pea ukse vahelt sisse pistaksid ja postkast kiiresti täis saaks.
Kella kahe ajal otsustas ta väljateenitud pausi teha. Ta väljus tühjast õpetajate toast, lülitas veekeetja sisse ja tegi endale tassi lahustuvat kohvi. Ta tuhnis kapisahtlites ja leidis purgi vanu mandliküpsiseid. Need pidid kõlbama.
Pärast väikest kohvipausi otsustas ta majas tiiru teha. Talle meeldis oma kooli äsja remonditud ruumides ringi käia.
Niimoodi ta sellest mõtles.
Nagu oma koolist.
Mida see muidugi ei olnud. Hildingi kool oli Donnersgruppeni kontserni viimasena avatud erakool, kus töötasid 6.–9. klassid.
Neil oli hästi läinud.
Tuntav uute õpilaste juurdevool, hea maine, kõik õpetajad olid pädevad ja riiklikes tasemetöödes saavutatud tulemused kaugelt üle keskmise. Seepärast arvas Lise-Lotte, et kontserni juhtkond pole otsust teda direktoriks valida hetkekski kahetsenud.
Ta keeras ümber nurga ja läks edasi koridori, kus asusid peamiselt loodusainete klassid. Lise-Lotte seisatas. Üks lasuurvärviga valgeks võõbatud ustest – mis olid, uskumatu küll, terve poolaasta niimoodi vastu pidanud, et neid ei olnud täis soditud – oli paokil. Need oleksid pidanud lukus olema, sest sealsetes klassides oli kemikaale, happeid, gaasiballoone ning muud hinnalist ja ohtlikku kraami.
Ta pidi just ukse sulgema ja lukku keerama, kui kiire pilgu klassi viskas.
Mis seal on?
Ta lükkas ukse pärani. Jah, ta oli õigesti näinud. Nutitahvlist vasakul istus palja ülakehaga kuju, selg klassi poole.
„Hallo!”
Ei mingit vastust. Lise-Lotte astus klassi.
„Hallo, kuidas läheb?”
Endiselt ei mingit vastust. Miski ei viidanud sellele, et too isik teda üldse kuulis. Kas ta on mingi aine mõju all? Otsustades selle järgi, kuidas ta toolil istus, näis, et ta on teadvuseta või vähemalt sügavas unes.
Lise-Lotte läks pinkide vahel ligemale; toolid olid korralikult laudadele pandud, jalad ülespoole, ja ootasid kaheksa nädala pärast algavat esimest poolaastat.
„Kuidas läheb? Kas sa kuuled mind?”
Nüüd nägi ta, et istuja on noor mees. Heas vormis. Tätoveeritud. Aga mis tal peas on? Luutsinapäeva tähepoisi torbikmüts või mis see on? Ja mis tal selja peal on? Lise-Lotte lootis, et kui mees on mingi aine mõju all või teadvuseta, siis pole ta seda ainet keemiaklassist saanud. See ei näeks hea välja, kui mõni kohalik nooruk oleks tema kooli sisse murdnud ja seal uimasteid tarvitanud või ennast ära mürgitanud.
Lise-Lotte seisatas jälle ja kibrutas hämmastunult laupa. Nüüd nägi ta, mis mehe selja peal on.
Kaks paberilehte.
A4 formaadis.
Sinna oli midagi kirjutatud. Vereplekid kohtades, kus suured klambrid palja naha küljes kinni olid. Kui Lise-Lotte viimase sammu astus ja mehe nägu vaatama kummardus, aimas ta kõige hullemat.
Kui pärani silmad poleks talle öelnud, et noormees on surnud, siis väike ümmargune auk laubal ei jätnud kahtlustele mingit ruumi.
Vanja istus Torkeli kabinetis diivanil ja ootas.
Ta oli kas liiga vara tulnud või jäi Torkel hiljaks.
Arvatavasti esimene variant. Torkeli punktuaalsus oli tuntud. Vanja tajus, et on närvis, kuid ei taibanud, miks. Tõde Sebastiani kohta oli Torkelil juba teada. Vanja oli talle sellest rääkinud, kui Torkel helistas ja tema enesetunde järele päris. Ta ei teadnud, miks Vanja haiguslehel on. Küllap arvas, et tal on gripp või midagi seesugust, mis üle läheb. Muidugi oli Torkel olnud jahmunud, ent samal ajal mõistev, öelnud, et võtku Vanja endale nii palju aega kui tarvis, ja kui Vanjal on vaja kellegagi rääkida, siis ta teab, kus Torkel on.
Nüüd Vanjal oligi.
Tal ei olnud kedagi teist ja ta oli aru saanud, et omal käel ei jõua ta kusagile.
Läbi ukseklaasi nägi ta Torkelit tulemas. Vanja tõusis, et ennast koguda. Kirus iseennast tolle vaistliku liigutuse pärast. Ta räägib ju Torkeliga. Oma sõbra ja mentoriga, viimased sündmused ei olnud seda asjaolu muutnud.
Kõik läheb hästi.
Torkel on tema poolt.
Miks ta siis käitub nagu direktori juurde kutsutud esimese klassi juntsu?
Kui Torkel oli kabinetist mõne meetri kaugusel, märkas ta Vanjat, naeratas talle sõbralikult ja tõstis tervituseks käe, kuid Vanja arvas tema pilgus teatavat muret nägevat. Talle turgatas pähe, et võib-olla on Torkel kokkusaamise eel sama närvis kui temagi.
Ta ei teadnud, miks Vanja seal on.
Kas Torkel arvab, et jääb Vanjast ilma?
Kas jääb? Miks ta tegelikult Torkeli kabinetis on?
Ta ei teadnud isegi. Ta oli kontrolli kaotanud. See ei olnud tema moodi. Sellepärast ta närvis oligi.
„Tere, Vanja. Tore sind näha,” sõnas Torkel sisse astudes ja embas Vanjat. „Kuidas sul läinud on?”
„Kehvasti.” Vanja tundis äkki, kui kena on kuulda seda küsimust inimeselt, kes vastusest hoolib. Temast hoolib. „Ma ei saa asju päriselt klappima.”
„Saan aru,” kostis Torkel vaikselt ja hoidis tal õlgadest kinni. „See on sulle liig olnud.”
„Jah, nii võib öelda küll…”
Torkel naeratas talle kergelt, pigistas natuke kõvemini tema õlgu, enne kui ühte külastajatele mõeldud tugitooli istus. Ta andis Vanjale peanoogutusega märku enda vastu diivanile istuda.
„Ma nägin eile korraks Sebastiani,” lausus ta ennast sirgu ajades. „Temagi pole siia eriti nägu näidanud,” jätkas Torkel.
„Kas sa ütlesid talle, et sa tead?” küsis Vanja.
Torkel raputas pead. Mida Vanja temast õieti arvab? Ta oli palunud Torkelil mitte rääkida. Ta ju teab, et Torkel ei petaks kunagi niimoodi kellegi usaldust.
„Mis me siis nüüd teeme?” jätkas Torkel, kummardus, toetas küünarnukid põlvedele ja pani sõrmeotsad vastamisi. „Kuidas sina tahad? Sina otsustad.”
Vanja vaatas tema siirastesse sõbralikesse
