olin ma juhuse läbi üsna varase staadiumi tunnistajaks – peaaegu kõige alguses, sest ma pole leidnud ühtki viidet sarnastele juhtumitele, mis oleks varasemad kui kaks kapteni mainitud sündmust. Isegi nüüd, aastaid hiljem, pole mul tõendeid, et see fenomen oli asjaga seotud – ehkki sisimas olen kindel, et nii see kõik algas. Olgu sellele algusele viimaks järgnev lõpp milline tahes, ma ei taha sellele liiga palju mõelda ja eelistaksin ka sellest mitte und näha, kui unenäod vaid mu tahtele alluksid.
See algas nii märkamatult. Kui see oleks olnud ilmsem… Ja ikkagi on raske öelda, mida me saanuks teha, isegi kui oleksime ohtu märganud. Märkamine ja ennetamine on ikkagi kaks ise asja. Tuumaenergia potentsiaalset ohtu märkasime küllalt ruttu, aga ei suutnud ikka eriti midagi ette võtta.
Kui me oleksime kohe rünnanud… Noh, võib-olla. Aga kuni oht oli kindlalt juurdunud, ei saanudki me teada, et peaksime üldse ründama – ja siis oli juba hilja.
Aga pole mõtet oma vajakajäämiste üle halada. Minu eesmärk on anda võimalikult hea lühiülevaade sellest, kuidas praegune olukord tekkis – ja see algas tõesti väga korrapäratult…
Guinevere saabus Southamptoni sadamasse õigeaegselt ja edasiste veidrate fenomenideta. Ega me rohkem midagi oodanudki, aga see juhtum oli meeldejääv, peaaegu sama hea, kui võiks kunagi kauges tulevikus öelda: «Kui me su vanaemaga mesinädalatel käisime, nägime meremadu.» Olgu, mitte päris. Mesinädalad olid ikkagi imelised, paremad kui ma oodata oskasin, ja ka Phyllis ütles umbes nii, kui me reelingule nõjatusime ning all käivat saginat jälgisime.
«Ainult et,» lisas ta, «ma ei näe, miks me ei võiks aeg-ajalt veel paari sama head korraldada.»
Me läksime maale, sõitsime oma uhiuude koju Chelseas ja kui ma järgmise esmaspäeva hommikul EBC kontorisse läksin, sain teada, et mind oli minu äraolekul Tulekera-Watsoniks ristitud. Loomulikult minu reportaaži pärast. Nad tõid mulle paksu kausta pabereid ja ütlesid, et kuna mina selle põhjustasin, pidin nüüd midagi ette võtma.
Maailmas on vist palju inimesi, kes janunevad pidevalt hämmelduse järele ja veel enam, tunnevad kohe hingesugulust kõigiga, kes on vähegi sarnast hämmeldust väljendanud. Ma ütlen «vähegi», sest neid kirju lugedes sai mulle selgeks, et seda saab klassifitseerida. Hämmeldusel on mitu astet. Üks mu sõber, kes pidas kõne kõhedast kogemusest, valati üle levitatsiooni, telepaatiat, materialiseerumist ja usu läbi tervenemist kirjeldavate kirjadega. Mina olin sattunud teistsugusele soonele. Enamik mu korrespondente arvasid, et tulekerade nägemine pidi äratama huvi mitte ainult lendavate taldrikute, vaid ka konnasadude, salapärase tuhavihma, igasuguste taevaste tulede ja merekoletiste vastu. Pärast kirjade läbi vaatamist jäi sõelale pool tosinat, mis võisid ehk viidata millelegi meie tulekerade sarnasele. Olin üsna kindel, et üks neist, mis viitas hiljutisele kogemusele Filipiinide lähedal, kinnitas Guinevere'i kapteni juttu. Ka teised näisid uurimist väärivat, eriti üks üsna ettevaatlik sõnum, mille autor kutsus mind La Plume d'Ori, kus tasub alati lõunat süüa.
Nädal hiljem läksin temaga kohtuma. Mu võõrustaja osutus minust kaks-kolm aastat vanemaks meheks, kes tellis neli klaasi Tio Pepet ja alustas ülestunnistusega, et kirjutas mulle valenime all ning oli tegelikult kuningliku õhuväe piloot.
«Keeruline lugu, mõistate,» seletas ta. «Praegu arvatakse, et ma nägin mingisugust hallutsinatsiooni, aga kui leitakse piisavalt tõendeid näitamaks, et see polnud hallutsinatsioon, tehakse asjast peaaegu kindlasti ametisaladus. Ebamugav, saate aru.»
Nõustusin selle hinnanguga.
«Ikkagi,» jätkas ta, «üks asi paneb mind muretsema ja kui te kogute tõendeid, tahaksin, et seda teaksite – ehkki võib-olla ei maksa seda otseselt kasutada. Tähendab, ma ei taha, et mind vaibale kutsutakse. Ei usu, et mõni määrus keelaks oma hallutsinatsioone arutada, aga ei või iial teada.»
Noogutasin mõistvalt. Ta jutustas edasi:
«See oli umbes kolme kuu eest. Lendasin tavalises patrullis, paarsada miili Formosast ida pool…»
«Ma ei teadnud, et me…» alustasin ma.
«Paljudest asjadest ei räägita avalikult, kuigi need pole iseenesest salajased,» tähendas tema. «Igatahes, seal ma siis olin. Radar märkas neid asjandusi, kui nad olid veel minu taga nägemisulatusest väljas, aga nad lähenesid kiiresti lääne poolt.»
Piloot otsustas asja uurida ja tõusis nende teed ära lõikama. Radar näitas lennukeid jätkuvalt otsekursil tema taga ja kohal. Ta üritas nendega ühendust võtta, aga ei saanud vastust. Kui ta neist kõrgemale tõusis, ilmusid nad nähtavale, kolm punast laiku, isegi päevavalguses üsna eredad – ja need lähenesid kiiresti, kuigi ta ise lendas peaaegu viiesajaga. Ta üritas veel kord raadio kaudu, aga edutult. Need lihtsalt liikusid edasi ja jõudsid visalt lähemale.
«Noh,» lausus piloot, «ma olin seal patrullis. Ütlesin baasile, et tegu on täiesti tundmatut tüüpi lennukitega – kui need üldse olid lennukid – ja kuna nad polnud nõus rääkima, pakkusin, et avan tule. Kas seda, või siis lasen neil lihtsalt minna – ja sel juhul polnud ju üldse mõtet patrullida. Baas nõustus üsna ettevaatlikult.
Üritasin veel kord ühendust võtta, aga nad ei teinud mind ega mu signaale märkamagi. Kui nad lähemale jõudsid, hakkasin kahtlema, kas nad olid üldse lennukid. Just sellised, nagu te raadios ütlesite: roosakas hämu tumepunasema keskmega, minu poolest oleks võinud olla tillukesed punased päikesed. Igatahes, mida paremini ma neid nägin, seda vähem nad mulle meeldisid, nii et ma lülitasin relvad radarijuhtimisele ja lasin nad endast ette.
Minust möödudes pidi neil küll seitsesada või rohkemgi sees olema. Paar hetke hiljem lukustas radar kõige eesmise ja relvad avasid tule.
Mingit viivitust polnud. See asjandus lendas õhku peaaegu samal hetkel, kui ma tulistasin. Ja oh sa poiss, kus alles lendas! See paisus korraga üüratuks, muutus punasest roosaks ja siis valgeks, paari punase tähniga siin-seal. Siis tabas mu lennukit lööklaine ja võib-olla ka osa rusudest. Kaotasin päris mitu sekundit ja ilmselt oli mul palju õnne, sest toibudes taipasin, et kukun kiiresti alla. Miski oli kolmveerandi tüürpoordi tiivast minema viinud ja teise tiiva otsa lõhkunud. Mõtlesin, et on aeg katapultistet proovida ja minu suureks üllatuseks see isegi töötas.»
Ta tegi mõtliku pausi. Siis lisas:
«Ma ei tea, kui palju see teile annab, peale kinnituse, aga paar asja siiski on. Esiteks, nad võivad liikuda palju kiiremini kui need, mida teie nägite. Ja veel, mis need ka poleks, nad on väga haavatavad.»
Arutasime kogu asja üksikasjalikult läbi, aga need olid enamvähem ainsad üksikasjad, mida ta mulle andis – lisaks sellele, et kerad ei lagunenud tabamusest tükkideks, vaid plahvatasid üleni, mis oleks ehk pidanud rohkem ütlema, kui tollal tundus.
Järgmised paar nädalat sain veel pisut kirju, mis eriti ei aidanud, aga siis hakkas paistma, et kogu lugu läheb Loch Nessi koletise teed. Kõik asjaga seotu saadeti mulle, sest EBC oli üldiselt otsustanud, et tulekerade värk oli minu lapsuke. Mitu observatooriumi tunnistasid hämmeldust väikeste kiiresti liikuvate punaste kehade üle, aga valisid väga hoolikalt sõnu. Ükski leht sellest ei kirjutanud, sest toimetajate arvates meenutas kogu lugu liiga palju lendavate taldrikute teemat ja lugejad tahtsid pisut uudsemat meelelahutust. Sellegipoolest hakkas tasapisi killukesi kogunema, aga kulus peaaegu kaks aastat, enne kui need avalikkuse tõsisema tähelepanu pälvisid.
Seekord lendas neid korraga kolmteist. Kõigepealt märkas neid radarijaam Põhja-Soomes, kus nende kiiruseks määrati hinnanguliselt tuhat viissada miili tunnis ja kursiks edelakaar. Nende teates öeldi lihtsalt «tundmatud lennukid». Rootslased märkasid neid üle oma
