style="font-size:15px;"> «Minu nutikas tüdruk,» laususin. «Ma ei tea, kus ma ilma sinuta oleksin.» Vaatasin batüskoopi. «Ja ikkagi…» lisasin kahtlevalt.
«Mida?» küsis tema.
«Noh, see sell Admiraliteedist, Winters, rääkis nelja-viie tonnilisest rõhust, mis tähendab eeldatavasti nelja-viie miili sügavust kohta.» Pöördusin kaptenmajori poole. «Kui sügav meie sihtkohas on?» uurisin temalt.
«Seda kutsutakse Caymani süvikuks ja see jääb Jamaica ja Kuuba vahele,» vastas tema. «Mõnes kohas on sügavam kui viis tuhat.»
«Aga…» alustasin ma, kulm kortsus.
«Sülda, kallis,» täpsustas Phyllis. «Kolmkümmend tuhat jalga.»
«Ahaa,» sõnasin ma. «See teeb siis, ee, umbes viis ja pool miili?»«Jah,»kinnitaskaptenmajor.
«Ahaa,» ütlesin ma jälle.
Ohvitser jätkas oma kõnepidaja toonil.
«See,» selgitas ta kokku kogunenud kuulajatele, «on praegu meie visuaalse vaatluse piir. Kuid…» Ta peatus, et viibata üsna mustkunstniku kombel madruste salgale, ja jälgis, kuidas nad tõmbasid katte teiselt sarnaselt, kuid väiksemalt keralt.
«..siin,» jätkas ta, «on uus seadeldis, millega loodame vaatlusi läbi viia kaks korda sügavamal kui batüskoobiga võimalik, võibolla isegi veel sügavamal. See on täiesti automaatne. Lisaks rõhu, temperatuuri, hoovuste ja muu sellise mõõtmisele ning andmete pinnale saatmisele on see varustatud viie väikese telekaameraga, millest neli salvestavad kogu horisontaalset vaatevälja ning üks vaatab vertikaalselt kera alla.»
«Seda instrumenti,» jätkas teine hääl, mis esimest väga usutavalt matkis, «kutsume me teletoobiks.»
Pilkamine kaptenmajori sugust meest ei heidutanud. Ta jätkas loenguga. Aga instrument oli juba ristitud ja pidi jääma teletoobiks.
Kolm saabumisele järgnevat päeva kulusid mõlema instrumendi katsetamiseks ja seadistamiseks. Ühel katsel lubati meil Phyllisega kitsas batüskoobis kolmesaja jala sügavusele sukelduda, «et kogeda, kuidas tundub». Me tegime proovi ega kadestanud sugugi neid, kes pidid sügavamale minema. Kui kogu varustus oli põhjalikult üle vaadatud, määrati tõelise sukeldumise ajaks neljanda päeva hommik.
Peagi pärast päikesetõusu kogunesime oma alusel puhkava batüskoobi ümber. Wiseman ja Trant, kaks mereväe tehnikut, kes pidid alla minema, pugesid läbi kitsa avause sisse. Sügavikuks tarvilikud soojad riided ulatati neile järele, sest neid kandes poleks nad iial läbi mahtunud. Riietele järgnesid toidupakid ja vaakumpudelid kuuma joogiga. Nad tegid läbi viimase kontrolli, teatasid valmisolekust. Ümmargune korgitaoline katteluuk tõsteti kraanaga lähemale, keerati aeglaselt oma pesasse ja neediti kõvasti kinni. Batüskoop vinnati üle parda ja jäi sinna kergelt kõikudes rippuma. Üks pilootidest lülitas oma käsikaamera sisse ja ekraanile ilmusime meie, seadeldise seest nähtuna.
«Hästi,» ütles hääl kõlarist, «laske nad alla.»
Vints hakkas keerlema. Batüskoop laskus ja lained riivasid seda. Peagi oli see merepinna alla kadunud.
Laskumine kestis kaua ja ma ei hakka seda põhjalikult kirjeldama. Laeval ekraanilt nähtuna oli see võhiku jaoks ausalt öeldes üsna igav. Näib, et meres jaotub elu hästi defineeritud kihtidesse. Tihedamalt asustatud tasanditel kubiseb vesi planktonist, mis meenutab pidevat tolmukeerist ja varjab kõike peale eriti lähedale tulnud mereelukate. Mujal, kus planktonit söögiks ei leidu, on seetõttu ka vähe kalu. Lisaks väga piiratud ja üksluisele pildile pimedast tühjusest paneb kergelt kõikuva ja pöörleva kaamera pidev tähelepanelik jälgimine pea ringi käima. Nii mina kui Phyllis hoidsime suure osa laskumise ajast silmad kinni, kuulates kõlarist kostvat telefoniühendust, et midagi põnevat märkamata ei jääks. Aeg-ajalt lipsasime tekile suitsu tegema.
Selleks tööks poleks saanud valida paremat päeva. Palav päike kõrvetas laevatekki, mida vahetevahel jahutava veega üle uhuti. Lipp rippus lõdvalt ja lõi harva lehvima. Tasane meri ulatus taevakuplini, kus sõudis ainult üks madal pilv: põhja pool, võib-olla Kuuba kohal. Ainsateks häälteks olid laevasöökla kõlarite summutatud pomin, vintsi vaikne sumin ja tekimadruse harvad hüüud, mis kuulutasid süldade hulka.
Sööklas istujad rääkisid vähe – nad jätsid sõna sukeldujatele sügaval laeva all.
Komandör küsis aeg-ajalt:
«Teie seal all, kõik korras?»
Ja kaks häält vastasid korraga:
«Just nii, sir!»
Korra küsis keegi:
«Kas Beebe'il oli elektrilise soojendusega ülikond?»
Keegi ei osanud vastata.
«Müts maha tema ees, kui ei olnud,» lausus kõneleja.
Komandör hoidis mõõdikutel ja ekraanil teraselt silma peal.
«Läheneme poolele miilile. Kontroll,» lausus ta.
Hääl sügavikust hakkas lugema:
«Nelisada kolmkümmend kaheksa… Nelisada kolmkümmend üheksa… Nüüd! Pool miili, sir.»
Vints keerles edasi. Seal polnud kuigi palju näha. Vahetevahel vilksatasid läbi kalaparved, mis kiirustasid hämusse kaduma. Hääl kurtis:
«Kohe, kui kaamera ühe akna alla viin, tuleb mõni neetult tore kala teise akna taha sisse vaatama.»
«Viissada sülda. Te möödute Beebe'ist,» lausus komandör.
«Hüvasti, Beebe,» vastas hääl. «Aga kõik on endiselt üsna samasugune.»
Sama hääl jätkas peagi:
«Siin on rohkem elu. Palju kalmaare, suuri ja väikeseid. Te ilmselt näete neid. Ja siinpool veel midagi, mis luusib valguse serval. Midagi suurt. Ma ei saa täpselt… Võib-olla hiidkalmaar… Ei! Jumal! See ei saa olla vaal! Mitte nii sügaval!»
«Ebatõenäoline, aga mitte võimatu,» tähendas komandör.
«Noh, sel juhul… oh, pööras niikuinii minekule. Jessas! Küll me, imetajad, jõuame ikka igale poole, mis?»
Nagu ette nähtud, saabus hetk, kui komandör teatas:
«Te möödute Bartonist.» Ja ta lisas ootamatult tooni muutes: «Edasi sõltub kõik teist, poisid. Kindel, et olete seal rahul? Kui teid miski häirib, siis öelge vaid.»
«Pole midagi, sir. Kõik töötab korralikult. Läheme edasi.»
Ülevalt tekilt kostis vintsi ühtlast undamist.
«Läheneme ühele miilile,» teatas komandör. Kui see oli vastu võetud, uuris ta: «Kuidas te end nüüd tunnete?»
«Peame kenasti vastu. Meri on rahulik. Lainetust pole.»
Kaks meest pidasid allpool nõu.
«Me läheme edasi, sir. Järgmiseid selliseid olusid tuleks mitu nädalat oodata.»
«Hästi – kui te olete kindlad.»
«Oleme,
