vaevu märgatavad. Kaks Iiri jaama teatasid, et nad lendasid neist otse üle, edelasuunast pisut lääne poole. Lõunapoolsem jaam märkis kiiruseks kaheksasada ja väitis, et objektid on «selgelt nähtavad». 65. põhjakraadil asunud meteoroloogialaev edastas kirjelduse, mis klappis täpselt varasemate tulekeradega, ning arvutas kiiruseks peaaegu 500 miili tunnis. Pärast seda neid enam ei nähtud.
See konkreetne lend jõudis lehtede esikülgedele mitte ainult tänu paljudele vaatlejatele, kes selle suunda jälgisid, vaid pigem kursi implikatsioonide tõttu. Aga hoolimata vihjetest ja ka otsesematest väidetest valitses ida pool vaikus. Pärast kiirustatud ja mitte eriti veenvat selgitust, mis järgnes Venemaa esimesele tuumaplahvatusele, pidasid selle riigi juhid mugavaks teeselda sarnastes küsimustes vähemalt ajutist kurtust. Niisuguse poliitika eeliseks oli vähene vaimne pingutus, mis sisendas samas avalikkusele tunnet, et salapära pidi varjama mingisugust jõudu. Ja kuna need, kes olid Venemaa asjadega paremini kursis, ei kiirustanud oma seotust lähemalt selgitama, võis reserveeritud näitemäng hõlpsasti jätkuda.
Rootslased teatasid hoolikalt täpsustamata, et järgmine taoline sissetung nende õhuruumi kohtab vastupanu, olgu sissetungijaks kes tahes. Briti lehed vihjasid, et kuna üks teatud suurvõim kaitseb omaenda piire nii fanaatiliselt, peaks ta ka teistele samasuguseid meetmeid lubama. Ameerika meedia teatas, et USA kohale ilmunud Vene lennukitele tuleks tuli avada. Kreml näis uinuvat.
Korraga hakati tulekerasid rohkem märkama. Teateid tuli nii kaugelt, et olin sunnitud piirduma kõige metsikumate fantaasiate välja sorteerimisega, jättes ülejäänud põhjalikumaks kaalumiseks. Märkasin siiski, et mitmel korral mainiti tulekerade merre sukeldumist, mis klappisid mu oma kogemusega – isegi nii hästi, et ma ei saanud täiesti kindel olla, kas need polnud lihtsalt minu reportaažist inspireeritud. Ühesõnaga näis kokku kuhjuvat nii suur posu oletusi, luiskelugusid, anekdoote ja põhjalikke väljamõeldisi, et sain sellest kõigest väga vähe targemaks. Mulle jäi siiski silma üks kindel asi: mitte ainuski tunnistaja ei väitnud, nagu oleks näinud tulekerasid maale maandumas. Ja veel, mitte ühtki neist, mis laskusid vette, polnud märgatud kaldalt, ainult laevadelt või lennukitelt kaugel avamere kohal.
Paar nädalat tulvas jätkuvalt sisse teateid suurematest või väiksematest gruppidest. Skeptikud lõid kõhklema, ainult kõige kangekaelsemad väitsid veel, et tegu oli hallutsinatsioonidega. Ometi ei saanud me kerade kohta midagi uut teada. Pilte ei olnud. Väga sageli näis juhtuvat, et kui saakloom nähtavale ilmus, polnud nii-öelda relva käepärast. Aga siis kohtus üks parv tegelasega, kellel oli relv kaasas – sõna otseses mõttes.
Antud juhul oli selleks tegelaseks USA mereväe lennukikandja Tuskegee. Laev oli parajasti Puerto Ricos San Juani lähedal ankrus, kui sai Curacaost teate, et kaheksa tulekera eskaader liigub otse tema poole. Kaptenis tärkas õrn lootus, et nad tungivad loata riigi territooriumile, ja ta tegi ettevalmistusi. Tulekerad jäid endale truuks ja liikusid vankumatult sirgel kursil, mis pidi nad viima üle saare ja peaaegu täpselt üle laeva enda. Kapten jälgis nende lähenemist radarilt suure rahuloluga. Ta ootas, kuni sissetung oli tehniliselt vaieldamatu. Siis andis ta käsu tulistada kolmesekundiliste vahedega kuus juhitavat raketti ning läks tekile, et tumeda taeva taustal vaatemängu jälgida.
Ta vaatas läbi binokli, kuidas punastest täppidest kuus üksteise järel suurtes valgetes pahvakates lõhkesid.
«Noh, sellega on siis sedapsi,» tähendas ta rahulolevalt. «Nüüd on huvitav vaadata, kes kiunuma hakkab,» lisas ta, jälgides, kuidas kaks ülejäänud punast täppi põhja suunas kaugenesid.
Aga möödus mitu päeva ja keegi ei kiununud. Ka tulekerade raportid ei vähenenud sugugi.
Paljude arvates võis selline meisterlik vaikimispoliitika tähendada vaid üht ja asja hakati pidama sama hästi kui tõestatuks.
Järgmise nädala jooksul maksid oma jultumuse eest veel kaks tulekera, mis olid olnud nii ettevaatamatud, et eksisid Woomera eksperimentaaljaama laskeulatusse. Kodiaki lähedal lasi üks laev alla kolm üle Alaska lennanud kera.
Washington saatis Moskvale protestikirja korduvate sissetungide pärast, lõpetades kinnitusega, et kahetses väga mitut drastiliste meetmetega lahendatud juhtumit, mis põhjustasid kindlasti suurt kurbust lennukimeeskondade peredele, aga rõhutades, et selle eest ei vastutanud mitte lennukite allatulistajad, vaid need, kes andsid meeskondadele rahvusvahelisi kokkuleppeid rikkuvaid käske.
Kreml seedis seda paar päeva ja lükkas siis protesti tagasi. Moskva väljendas pahameelt katse üle määrida omaenda kuriteod kellegi teise kaela ja lisas, et Vene teadlaste poolt hiljuti rahu kaitseks välja töötatud relvad olid nõukogude territooriumi kohal üle kahekümne sellise lennuki hävitanud ning kohtlevad kõhklematult samamoodi kõiki teisi, mis tabatakse Venemaa järele luuramas…
Niisiis jäi olukord jätkuvalt lahendamata. Maailm väljaspool Venemaad jagunes laias laastus kaheks: neiks, kes uskusid iga Venemaa sõna, ja neiks, kes ei uskunud ühtegi. Esimesed ei kahelnud milleski, nende usk jäi vankumatuks. Teiste tõlgendus polnud nii kindel. Kas tuli siis järeldada, et kogu lugu oli vale? Või tähendas see, et kuigi venelased kuulutasid oma saagiks kakskümmend tulekera, olid nad tegelikult lõhanud umbes viis?
Rahutu õhkkond, mida teravdas pidev nootide vahetamine, venis kuude pikkuseks. Tulekerad olid vaieldamatult arvukamad kui varem, aga oli raske hinnata, kui palju arvukamad või aktiivsemad või sagedasemad. Aeg-ajalt hävitati erinevates maailma otsades veel paar tükki ja aeg-ajalt anti teada, et hulk kapitalistlikke tulekerasid said tunda karistust, mis ootab neid, kes tegelevad luurega ainsa tõelise rahvavabariigi territooriumil.
Rahva huvi tuleb toita, et see püsiks. Värske toiduseta hakkab see peagi kustuma. Need asjandused olid olemas, lendasid kiiresti läbi õhu ja plahvatasid, kui neid tabada, aga mis siis? Näis, et need ei tee midagi, vähemalt meie teada. Nad ei õigustanud kuidagi sensatsioonilist rolli, mis oli neile algul omistatud.
Tulekerade uudsus vähenes ja algas selgituste ajastu. Õige pea jõudsime tagasi esialgse Püha Elmo tulede teooria juurde, sest kõige laiapinnalisemat toetust leidis seletus, et tegu oli lihtsalt mingi uue loodusliku elektrinähtusega. Aja möödudes lõpetasid laevad ja baasid nende tulistamise ning lasid neil oma salapärast teekonda jätkata, märkides vaid üles kiiruse, aja ja suuna. Ühesõnaga, tulekerad valmistasid pettumuse.
Sellegipoolest kogunes kogu maailma admiraliteetidesse ja õhuvägede peakorteritesse hulk märkmeid ja raporteid. Kursid kanti kaartidele. Tasapisi hakkas moodustuma omamoodi muster.
EBC-s peeti mind ikka veel kõige tulekeradega seonduva loomulikuks sanitariks ja kuigi teema näis hetkel ammendunud olevat, jätkasin märkmete uuendamist juhuks, kui peaks tekkima mingi elavnemine. Samal ajal aitasin omal väikesel moel laiema plaani mõistmisele kaasa, andes võimudele edasi neid infokilde, mille vastu nad võinuks minu meelest huvi tunda.
Ühel päeval kutsuti mind Admiraliteeti, et tulemustest osa saaksin.
Mind võttis seal vastu kapten Winters, kes seletas, et kuigi see, mida mulle näidatakse, polnud päris ametlik saladus, oleks parem, kui ma seda veel avalikkuse ette ei tooks. Kui olin nõusoleku andnud, hakkas ta kaarte ja atlaseid välja kraamima.
Kõigepealt näitas ta mulle maailma kaarti, mida katsid peened jooned, igaühe juures tillukesed numbrid ja kuupäevad. Esmapilgul meenutas see ämblikuvõrku ja siin-seal paistsid väikeste punaste täppide kobarad, mis näisid võrgu pununud õnneämblikena.
Kapten Winters võttis suurendusklaasi ja hoidis seda Assooridest pisut kagu pool.
«Teie esimene panus,» sõnas ta.
Suurendusklaasi abil nägin ma üht punast täppi, mille kõrval oli number viis ja kuupäev, mil me Phyllisega Guinevere'i reelingule nõjatusime ning
