või mitme,» vastas tema. «Jooned märgivad mõistagi ainult neid, millest on piisavalt informatsiooni, et kurss määrata. Mida te sellest arvate?»
«Noh,» ütlesin ausalt, «kõigepealt näen nüüd, et neid pidi olema pagana palju rohkem, kui ma ette kujutasin. Ja teiseks ma mõtlen, miks kirevase päralt nad niimoodi gruppidesse kogunevad.»
«Ah!» lausus ta. «Nüüd astuge pisut eemale. Kissitage silmi, jälgige valgust ja varju.»
Tegin nagu kästud ja sain temast aru.
«Tulipunktid,» laususin ma.
Ta noogutas. «Viis suuremat ja veel mitu väiksemat. Kõige tihedam grupp jääb Kuubast loodesse, teine Kookosesaartest kuussada miili lõuna poole ja ka Filipiinide, Jaapani ja Aleuutide lähedal on üsna tihedad grupeeringud. Ma ei hakkagi väitma, et tiheduse proportsioonid on õiged – tegelikult olen vastupidises päris kindel. Näiteks on näha, et päris paljud kursid ristuvad Falklandi saartest kirdes, aga sinna jääb ainult kolm punast täppi. Tõenäoliselt tähendab see lihtsalt, et sealkandis on väga vähe inimesi, kes võiksid kerasid näha. Kas jäi veel midagi silma?»
Raputasin pead, mõistmata, kuhu ta tüüris. Ta tõi välja batümeetrilise kaardi ja laotas selle esimese kõrvale. Jäin seda silmitsema.
«Kõik kogumid on sügavates kohtades?» pakkusin.
«Täpselt. Meil on vähe teateid laskumistest seal, kus vee sügavus jääb alla nelja tuhande sülla, ja vähem kui kahe tuhande sügavusel pole ühtegi.»
Mõtlesin järele, aga ei jõudnud kuhugi.
«Noh, ja siis?» pärisin.
«Täpselt,» lausus ta jälle. «Mis siis?»
Mõtisklesime selle üle pisut.
«Kõik on laskumised,» tähendas ta. «Pole ühtki teadet pinnale tõusmisest.»
Ta tõi tähtsamatest piirkondadest suurema mõõtkavaga kaardid. Kui olime neid natuke aega vaadelnud, küsisin: «Kas te oskate arvata, mida see kõik tähendab… Või ei saaks te mulle öelda?»
«Vastuseks esimesele küsimusele, meil on ainult hulk teooriaid, millest ükski pole erinevatel põhjustel rahuldav. Seega pole teiseks küsimuseks põhjust.»
«Aga venelased?»
«Nad pole asjaga seotud. Tegelikult on nad palju rohkem mures kui meie. Kahtlustavad, et kapitalistid mürgitavad nende emapiima. Nad ei saa lahti kinnisideest, et me oleme kuidagi selle taga ja nad ei suuda aru saada, mida me plaanitseme. Aga nii meie kui nemad oleme täiesti kindlad, et need asjad pole looduslikud ega ka juhuslikud.»
«Ja te teaksite, kui seda teeks mõni teine riik?»
«Kindlasti, selles pole kahtlustki.»
Silmitsesime jälle vaikides kaarte.
«Mulle tsiteeritakse pidevalt,» rääkisin talle, «mida kuulus Holmes mu nimekaimule ütles, aga nüüd on siis minu kord: «Kui võimatu on kõrvale jäetud, siis see, mis üle jääb, olgu see kuitahes ebatõenäoline, peab olema tõsi.» Tähendab, kui seda ei tee ükski maine riik, siis…?»
«Sellised seletused ei meeldi mulle,» lausus ta.
«Sellised seletused ei meeldiks kellelegi,» nõustusin. «Aga ikkagi,» jätkasin siis, «tundub kuidagi pingutatud väita, et miski on meresügavuses hoopis omaette evolutsiooni läbi teinud ja ühtäkki arenenud tehnoloogiaga lagedale tulnud. See tundub ainsa järelejäänud võimalusena.»
«Ja isegi pisut väheusutavamana kui see teine,» märkis ta.
«Sel juhul peame mõne võimaluse võimatu pähe maha kandma. Merepõhi oleks hea peidukoht, kui tehnilised raskused ületada,» sõnasin ma.
«Kahtlemata,» oli ta nõus, «aga üks neist tehnilistest raskustest on neis paigus juhtumisi nelja- või viietonnine rõhk ruuttolli kohta.»
«Hm. Võib-olla peaksime veel järele mõtlema,» tunnistasin ma. «Ja teine ilmselge küsimus on, mida nad teevad.»
«Jah,» lausus tema.
«Tähendab, teil pole aimugi?»
«Nad tulevad,» ütles Winters. «Võib-olla lähevad. Aga peaasjalikult tulevad. See on enam-vähem kõik.»
Langetasin pilgu kaartidele, joonte rägastikule ja punaste punktide kogumitele.
«Kas te võtate midagi ette? Või ei tohiks küsida?»
«Oh, sellepärast te siin oletegi. Tahtsin just selleni jõuda,» kinnitas ta mulle. «Me proovime lähemalt uurida. Praegu ei taheta sellest otseülekannet teha ega seda üldse avalikustada, aga see tuleks salvestada, ka meie jaoks. Kui teie omad oleksid piisavalt huvitatud, et saata teid koos varustusega…»
«Kus see toimuks?» uurisin ma.
Ta joonistas kaardile sõrmega ringi.
«Ee… Mu naine armastab kirglikult troopilist päikesepaistet, eriti Lääne-India oma,» sõnasin ma.
«Mulle nagu meenuks, et teie naine on päris häid dokumentaalfilmide stsenaariume kirjutanud,» märkis tema.
«Ja EBC kahetseks kibedalt, kui nad selle maha magaksid,» mõtisklesin ma.
Alles siis, kui viimane vile oli antud ja maa ammu silmist kadunud, lubati meil näha suurt eset, mis seisis ahtris just selle jaoks ehitatud spetsiaalsel alusel. Kui tehniliste operatsioonide eest vastutav kaptenmajor andis käsu katteriide maha võtta, algas tõeline esitlustseremoonia. Aga saladuse paljastumine jättis soovida: see oli lihtsalt umbes kümnejalase läbimõõduga metallkera. Mitmel pool paistsid ümmargused illuminaatorisarnased aknad, kõige peal aga kerkis väljaulatuv osa, mis moodustas tohutu sanga. Kui kaptenmajor oli seadeldist mõnda aega uhke emana silmitsenud, pöördus ta meie poole, nagu peaks loengut.
«Instrumenti, mida te enda ees näete,» seletas ta dramaatiliselt, «nimetatakse batüskoobiks.» Ta jättis meile aega seda hinnata.
«Kas mitte Beebe…?» sosistasin ma Phyllisele.
«Ei,» ütles tema. «See oli batüsfäär.»
«Aa,» tegin mina.
«See on valmistatud selliselt,» jätkas kaptenmajor, «et panna vastu kuni kahetonnisele survele ruuttolli kohta, mis teeb teoreetiliseks maksimumsügavuseks tuhat viissada sülda. Praktikas ei kavatse me laskuda sügavamale kui tuhat kakssada sülda, jättes ohutuse huvides varuks 720 naela ruuttolli kohta. Isegi sellega arvestades ületame märkimisväärselt dr Beebe’i saavutuse, kes laskus pisut üle viiesaja sülla sügavusele, ning Bartoni, kes jõudis seitsmesaja viiekümne sülla peale…» Ta jätkas mõnda aega samas vaimus, nii et mul järg käest kadus. Kui ta oli tükk aega seletanud, kaebasin Phyllisele:
«Ma ei suuda süldades mõelda. Kui palju see jalgades teeb?»
Ta uuris oma märkmeid.
«Nad kavatsevad laskuda seitsme tuhande kahesaja jala sügavusele, aga võiksid minna üheksa tuhande jalani.»
«Mõlemal juhul pagana palju jalgu,» tähendasin
