sellega.“
Doyle läks üle tugeva puitpõranda ja sikutas kergelt Annika sassis juukseid.
Annika pöördus ja läks otse tema käte vahele. „Ma uskusin. Ma uskusin, kuid kartsin nii väga. Kartsin, et Nerezza võtab ta kaasa.“
„Ta ei võtnud. Teravsilm on targem. Ta viis Nerezza sõidule ja nüüd oleme meie kõik siin.“
„Mul on nii suur armastus.“ Nüüd ohates, nõjatas Annika pea Doyle’i rinnale ja vaatas Sawyerile silma. „Mul on nii suur armastus.“
„Sellel on põhjus, miks me siin oleme,“ ütles Sawyer. „Ka mina usun seda.“
„Ta vajab tervenemiseks veidi aega,“ teatas Bran. „Veidi toitu, und.“
„Ja õlut,“ lisas Sawyer.
„See on ütlematagi selge. Ja nüüd sina.“ Bran pöördus Sasha poole.
„Ma ei näe seda veiniklaasi.“
„Ma tegelen sellega.“ Doyle surus suudluse Annika laubale ja suunas ta tagasi pliidi poole. „Tee süüa.“
„Ma teen. See tuleb väga hea.“
Kuni Doyle veini valas, keeras Bran Sasha püksisääre üles ning tõi kuuldavale vandesõnade rea, nähes punaste äärtega küünistejälgi mööda tema säärt alla jooksmas. „Muhud ja kriimustused, eks ole?“
„Ausõna, ma ei mõistnud.“ Sasha võttis veini, mida Doyle pakkus, ja rüüpas kiire lonksu. „Ja nüüd, kui ma tean, valutab see palju rohkem.“
Bran võttis temalt klaasi ja lisas paar tilka pudelikesest oma meditsiinikohvris.
„Joo aeglaselt ja hinga aeglaselt,“ käskis Bran. „Selle puhastamine hakkab kõrvetama.“
Sasha jõi aeglaselt, hingas aeglaselt ja kui kõrvetus – tosin vihast vapsikut – tabas, haaras Doyle’i käe.
„Mul on kahju, ghrá. Mul on kahju. Ainult veel üks minut. Siin on infektsioon.“
„Temaga on kombes. Sinuga on kombes.“ Doyle meelitas ta pilgu oma silmadesse, samal ajal kui Sawyer tema selga silitas. „Kuradima äge köök, mis sul nüüd on, Blondie. Keegi, kes oskab süüa teha nagu sina, peaks viskama hundirattaid.“
„Jah. See meeldib mulle… oh jumal küll… okei, mulle meeldivad need kapid. Mitte ainult fakt, et neid on umbes aaker, vaid kõik need tinaklaasist esiküljed. Ja aknad. Need peaksid andma suurepärast valgust.“
„Ta peab veel jooma,“ ütles Bran kokkusurutud hammaste vahelt. „Sawyer.“
„Joo see ära.“ Sawyer hoidis klaasi tema huultel. „Meil tuleb söögitegemise võistlus, sinul ja minul – ja Annil,“ lisas ta.
„Väljakutse vastu võetud.“ Siis laskis Sasha pika väriseva hingeõhu välja. „Jumal tänatud,“ ütles ta, kui Bran kattis haavad jaheda rahustava palsamiga.
„Sa pidasid vastu.“ Doyle tegi talle õlapatsutuse.
„Sinu kord,“ ütles Sasha Branile.
„Anna endale üks minut – ja mulle samuti.“ Bran istus ta kõrvale. „Siis tegeleme teineteisega. Ja kui oleme lõpetanud ja sööme, kujutan ette, et Sawyeril on lugu rääkida.“
„Uskuge mind,“ kinnitas Sawyer. „See on võidulugu.“
Köögis oli pikk pinkidega laud ja laias aknanišis seisid toolid. Nad istusid koos sööma Annika valmistatud einet, lisaks pruun leivapäts, värske või ning õlu ja vein. Ja Sawyeri jutustus.
„Kui ma üles läksin – muide, põrgulik enesetunne,“ ütles Sawyer Branile, „võitles Nerezza, et saada kontrolli alla toda kolmepäist koera, kellel ta istus.“
„Seesama, keda sa tulistasid kõigisse kolme peasse,“ osutas Sasha.
„Kolm kolmest.“ Sawyer moodustas oma sõrmedest relva ja ütles: „Põmm. Ja Nerezza oli keskendunud Branile.“
„Lööd välja võluri, lööd välja ka meie maagia.“ Doyle sõi isukalt kana. „See ei ole hea, Annika.“
„Oh!“
„See on paganama hea.“
Annika naeris ja niheles õnnelikult pingil oma kohal, samal ajal kui Doyle toitu juurde võttis. Seejärel nõjatas ta pea Sawyeri õlale. „Sa olid väga vapper.“
„Ma ei mõelnud sellest – selles trikk seisnebki. Nerezza pidas teid kõiki silmas, püüdes seda elukat kontrolli alla saada. Ta ei näinud mind tulemas.“
Alla vaadates painutas ta oma kätt, mis oli nüüd täiesti paranenud. „Haarasin sel nõial juustest kinni – need lendlesid käepäraselt ringi. Siis ta nägi mind tulemas ja see hirmutas teda. Võisin seda näha – me peame seda teadma. Tabasin ta ootamatult ja nägin ta hirmu. See ei kestnud kaua, kuid oli olemas.“
„Me haavasime teda ka varem Korful.“ Bran noogutas, tumedad silmad pingsad. „Me lõime ta tagasi, saime tuletähe ja haavasime teda. Ta peakski kartma.“
„Tal oli seekord soomusrüü, seega ei ole ta idioot. Ja tal on põrgulik löök. Sul on su välk,“ ütles ta Branile, „ja temal on enda oma.“ Sawyer hõõrus oma rinda, taastades mälus kergesti selle põletava löögi. „Polnud muud teha, kui kinni hoida. Ta mõtles, et on mu kätte saanud, ja pean ütlema, et võibolla minutiks mõtlesin, et tal on õigus. Kuid ta oleks mu kätte saanud kohas, kus meid ei olnud, sest ma olin nihet juba alustanud. See muutus metsikuks, tõeliselt metsikuks, aga see oli minu asi, eks ole? Nihke tegemine on minu asi. Ma tean, kuidas selle jõuga toime tulla, aga tema ei teadnud. Mitte nii kiire ja tugevaga. Ta hakkas muutuma.“
„Muutuma?“ küsis Sasha.
„Ma hoidsin teda juustest. Kõigist neist lendlevaist mustadest juustest. Ja nihke ajal hakkas värv nendest kaduma. Ja tema nägu tegi Dorian Grayd.“
„Ta vananes.“
Sawyer noogutas Sashale. „Aastate kaupa. Sekundiks mõtlesin, et see oli mu ettekujutus ning fakt, et tuul ja valgus põletas mu silmi, aga ta nägu hakkas kokku vajuma ja ta vananes otse mu silme ees. Ta vananes ja tema välgunooled vaevalt puudutasid mind. Ta oli nõrgenemas ja ma lasksin ta lahti. Ta peaaegu tõmbas mu endaga kaasa – nii palju jõudu oli talle veel jäänud. Ent ma tõmbusin eemale ja ta kukkus. Ma ei tea, kuhu põrgusse, aga ta kukkus. Ma ei saanud aimu, sest olin ta selleks ajaks silmist kaotanud. Ja ma pidin tõepoolest tagasi jõudma.“
Ta pööras pead ja suudles Annikat. „Ma pidin tõepoolest tagasi jõudma.“
Sasha pigistas ta käsivart. „Kas see võis ta hävitada?“
„Ma ei tea, kuid ma paiskasin ta alla ja see kukkumine jätab niikuinii jälje.“
„Legendile vastavalt on see mõõk, mis talle lõpu teeb.“ Bran kehitas õlgu. „Ja legendid teatakse olevat ekslikud. Nii või teisiti, hoolimata haavadest ja verevalumitest“ – ta vakatas, et saata Sashale kõnekas pilk – „haavasime teda rohkem kui tema meid. Kui ta on veel olemas, kulub tal paranemiseks aega
