me otsime ja leiame.“ Bran toetus vastu pingi seljatuge, tundes end rahulolevana ja koduselt. „Sealt, kuhu otsing on meid viinud.“
„Ma usun, et me leiame selle – jäätähe,“ ütles Annika. „Teised me leidsime. Kuid nüüd, kui me oleme nii lähedal, ei saa ma aru, mida me teeme siis, kui nad on meil käes.“
„Läheme sinna, kuhu meid juhitakse.“ Bran vaatas Sasha poole, kes valas otsekohe endale rohkem veini.
„Aga ei mingit survet,“ pomises Sasha.
„Usk,“ parandas Bran. „Kõik seisneb usus. Kuid täna õhtuks oleme kõik siin, oleme väljaspool ohtu ja söönud maitsva õhtueine.“
Rõõmus Annika naeratas. „Ma tegin piisavalt ka Riley jaoks, kui ta on liiga näljane, et hommikusöögini oodata. Tahan, et ta tuleks tagasi.“
„Ta tuleb juba õige varsti.“
„Ma tunnetan teda,“ teatas Sasha. „Ma tunnetan teda praegu. Ta ei ole kaugel, kuid ta ei ole veel valmis sisse tulema. Ta ei ole siiski kaugel.“
„Siis oleme kõik väljaspool ohtu, nagu ma ütlesin. Ja kuigi Sawyer näeb parem välja, vajab ta nüüd puhkust. Ma näitan teile magamistube ja te võite valida, mis teile sobib.“
Doyle’i jaoks polnud oluline, kus ta magab, seega valis ta huupi toa, kust avanes vaade pigem merele kui metsale. Voodi oma kõrgete keerdsammastega võinuks sobida kuningale, aga ta polnud valmis seda kasutama.
Ta avas merepoolsele laiale kiviterrassile viiva ukse ning laskis niiskel õhul, meremühal ja lainete purunemise helil vastu kallast uputada oma mõtted.
Rahutu, aimates mälestusi, mis võivad unenägudes tagasi tulvata, pani ta oma mõõga vööle ja läks välja öösse.
Kui tahes turvaliselt nad ka olid – ja ta uskus, et praeguseks olid –, ei tasunud patrullkäiku tegemata jätta ega valvsusevajadust ignoreerida.
Bran oli oma kodu ehitanud samale kohale, kus Doyle’i kodu oli seisnud, kuigi Brani oma oli kindlasti viis korda suurem. Doyle ei suutnud seda fakti ignoreerida ega saanud teeselda, et selleks pole põhjust.
Maja seisis kaljul, mille servale oli laotud kivimüür. Samuti oli siin aed, märkas Doyle, ning rosmariini, lavendli ja salvei lõhnad tõusid õhku oma kohalt köögiseina lähedal.
Ta läks kalju poole, lastes tuulel vuhiseda läbi oma juuste, jahutada oma nägu, samal ajal kui ta silmad, terased ja rohelised, uurisid mäslevat merd, udust taevast, täiskuud, mis nihkus ja purjetas hallide pilvesõrmede taga.
Täna öösel ei tule midagi ei merelt ega taevast, mõtles ta. Aga kui Sasha nägemused on tõesed – ja kuni praeguseni olid olnud –, leiavad nad viimase tähe siit, tema sünnimaalt. Nad leiavad selle ja nad leiavad mooduse Nerezzale lõpu tegemiseks.
Tema otsing, sajanditepikkune otsing on siis lõpetatud.
Mis edasi?
Mis edasi, mõtles ta jälle, kui sõdur temas alustas patrullimist.
Ühineda veel ühe armeega? Võidelda veel ühes sõjas? Ei, ei enam sõdu, mõtiskles ta edasi sammudes. Ta oli verest ja surmast kuni luuüdini tüdinud. Kui tahes väsinud elust pärast selle kolme sajandit ta võis ka olla, oli ta rohkem väsinud surma pealtnägemisest.
Ta võiks teha ükskõik mida, just nagu soovis – kui tal oleks aimu, mida ta tahtis. Leida koht, kus mõneks ajaks pidama jääda? Ehitada oma kodu? Tal oli selleks raha kõrvale pandud. Mees ei saa elada nii kaua, nagu ta oli elanud, ja olla ilma rahata, kui tal oli ajusid.
Kuid pidama jäämine? Milleks? Ta oli liikumises olnud nii kaua aega, et võis vaevalt mõista arusaama kuhugi juured ajada. Reisimine, oletas ta, kuigi jumal teab, et ta oli seda juba teinud rohkem kui ükskõik millise mehe jagu. Parem mõtelda järgmisest sammust ja jätta ülejäänu rahule.
Doyle tuli ümber majaesise ja vaatas üles. Ta võis näha ilusat tugevat häärberit, mida tema enda liha ja veri oli ehitanud. Näha, kuidas Bran seda oli kasutanud ja austanud, kui ta sellele midagi lisas, tehes selle enda omaks.
Hetkeks kuulis ta ammu vaikinud hääli. Ema, isa, õed, vennad. Nad oli töötanud sellel maal, elanud siin oma elu, andnud oma südame.
Saanud vanaks, jäänud haigeks, surnud. Ja tema oli kõik, kes neist oli jäänud.
See, just see oli talumatu kurbus.
„Jamps,“ pomises ta ja pöördus minekule.
Hunt jälgis teda, silmad kuu filtreeritud valguses helkimas.
Ta seisis väga vaikselt metsaserval, ilus ja metsik.
Doyle langetas käe, mis oli instinktiivselt sirutunud mõõga järele tupes tema seljal. Seisis, jälgides jälgijat, samal ajal kui tuul paisutas ta kuube.
„Nii et sa oled tagasi. Sa panid Sasha ja Annika muretsema. Sa saad minust täielikult aru,“ lisas ta, kui hunt ei teinud ainsatki liigutust. „Kui sa oled huvitatud, Sawyer paraneb ja puhkab. Sasha oli tõsisemalt haavatud, kui me teadsime. Ahah, see köitis su tähelepanu,“ märkis ta, kui hunt sörkis ettepoole. „Ka tema puhkab ja Bran hoolitses nende eest. Temaga on nüüd korras,“ lisas ta. „Üks neist värdjatest uuristas ta säärt ja infektsioon läks sisse, enne kui Bran selleni jõudis. Kuid Sashaga on nüüd korras.“
Ta jälgis, kuidas hunt end pööras ja maja oma elutarkade kuldpruunide silmadega uuris. „See koht on tube täis, piisavalt voodeid, kui meid oleks ka kaks korda rohkem. Oletan, et sa tahad nüüd sisse minna ja ise näha.“
Hunt kõndis lihtsalt suure eesukseni ja jäi ootama.
„Hea küll.“ Doyle astus sinna ja avas ukse.
Sees seisid Riley asjad korralikus virnas.
„Me ei viinud neid üles, sest keegi ei tahtnud sinu eest valida. Sul on palju, mille hulgast valida.“
Hunt läks edasi, peatus, et elutuba ja kaminas hõõguvat tuld uurida, liikus siis trepi juurde ja vaatas tagasi.
„Oletan, sa tahad, et ma su kuradima asjad sellest kuradima trepist nüüd üles tassiksin?“
Hunt hoidis silmi pilgutamata Doyle’i pilku.
„Nii et nüüd ma olen pakikandja,“ pomises Doyle ja võttis Riley koti. „Ülejäänu võid homme võtta.“ Ta hakkas trepist üles minema ja hunt pidas temaga sammu. „Bran ja Sasha on all tolles ümmarguses tornis. Sawyer ja Annika sealt esimene uks, toa aknad mere poole.“
Ta viipas trepimademe teise külge. „Mina olen siinpool, jälle vaatega mere poole.“
Hunt läks edasi Doyle’i toa suunas, seisatas lävel, astus veel ühe ja veel ühe sammu, keeras siis tagasi ja läks tuppa, mis oli akendega metsa poole. Siin oli avatud baldahhiiniga voodi, pikk kirjutuslaud ja malahhiidiga raamitud kamin.
Doyle viskas tema koti maha, valmistus taas välja astuma ja teda rahule jätma.
Kuid hunt läks kamina juurde, vaatas tema poole ja jälle tagasi.
„Mis? Kas ma peaksin nüüd sinu jaoks tule läitma? Kristus.“
Pidevalt
