style="font-size:15px;"> Sasha astus tema juurde ja vaatas koos Rileyga välja. „Ma olen tänulik, et sa ei küsi, aga ma vastan niikuinii. Ma ei tea. Ma ei ole midagi tundnud, veel mitte.“
„Me alles jõudsime siia. Meil peaks olema veidi aega end sisse seada, enne kui ta jälle meid ründab.“
„Sawyer ütles, et Nerezza võitles temaga nihke ajal kõvasti – ja sa võisid näha, kui kõvasti. Kuid ta ütles ka, et Nerezza nõrgenes ja vananes, enne kui ta temast lahti laskis.“
Riley noogutas ja rüüpas kohvi. „See on arusaadav. Me panime selle halli triibu ta juustesse, need kortsud ta näole, kui me Korful tema tagumiku kuumaks kütsime. Võibolla tuleb meil nüüd tegemist vana kronuga, kes suudab seekord vaevalt oma lööki välja töötada. Aga ei,“ lisas ta, „tegelikult ma seda ei usu.“
„Meil on kaks tähte ja me lõime teda kaks korda. Me leiame ka kolmanda.“
„Optimism on hea.“
Sasha vaatas Riley poole. „Kas sa ei ole optimistlik?“
„Ma ei hakkaks positiivset mõtlemist maha tegema. See on hea tööriist – nii kaua, kui sa oled valmis seda toetama.“ Riley viipas käega. „Meil on seal väljas ruumi treenimiseks. Ees metsapoolses küljes rohkem, aga seda on mõlemas küljes. Peaksime sinna panema korraliku lasketiiru. Siis on veel mets. Sealt, kus ma eelmisel öösel läbi jooksin, peaks seda olema vähemalt viis-kuus aakrit. Vaikne, privaatne. See on Iirimaa, seega teeme arvatavasti tubli osa treeningust vihmas.“
Kui Sasha midagi ei öelnud, heitis Riley talle pilgu. „Ja me alles jõudsime siia. Meie kõik peame hinge tõmbama. Ma olen kannustatud,“ tunnistas ta. „Suur verine lahing, täiskuu, see lennutav nihe.“
„Oli see hundi kujul reisides teistsugune?“
„Omal moel põnev ja pentsik, vähemalt esialgu, sest ma paranesin lendamise ajal ega saanud tõeliselt keskenduda. Maandumine oli kiire ja tugev ning põrutas mu tagasi.“
„Ma kuulsin sind.“
„Siis pidin selle maha jooksma. Enamasti meeldib mulle teada oma jooksumaad enne kuu tõusmist, nii et saan otsustada, kus on ohutu joosta. Kuid ma pidin selle välja töötama. Õnneks, nagu ma ütlesin, on siin terveid aakreid privaatset metsa. Sa said konksu otsa suure võlukala, Sash.“
„Sina aitasid.“
„Mina? Ma ei mäleta, et oleksin sinu eest mingeid peibutisi välja visanud.“
„Sa olid mu sõber. Esimene sõber, kes mul iial on olnud ja kes teadis, mis ma olen, mis mul on, ning aktsepteeris mind sellisena, nagu ma olen. Sa andsid mulle nõu, sa kuulasid, sa hoolisid. Ja see kõik aitas mul olla piisavalt tark ja tugev, et, nojah, need peibutised ise välja visata.“
„Heldeke, sa oled mulle võlgu.“
Sasha naeris ja embas Rileyt ühe käsivarrega. „Ma olen. Maksan sulle osaliselt tagasi, tehes hommikusöögi. Kuna me oleme Iirimaal, lähen kaasa Brani täieliku iiri spetsialiteediga.“
„Võtan selle vastu. Tahan kõigepealt duši all käia. Mul ei olnud pärast seda sõda võimalust.“
„Ära kiirusta. Ma tahan esiteks jalutada ja ümber maja käia. Eile õhtul nägin ma vaevalt midagi.“
„Kas Bran mängib klaverit?“
„Ma ei tea. Miks sa küsid?“
„Tal on üks väga ilus asi. Viini tiibklaver üheksateistkümnenda sajandi keskpaigast.“
„Kas sa tead kõike?“
„Üsna palju. Samuti on tal tšello, viiulid, vioolad, flöödid ja erakordne kollektsioon bodhran-trumme. Ta peab neist midagi mängima.“
„See ei ole kunagi jutuks tulnud, nii et ma pean küsima. Kas sa mängid midagi?“
„Muidugi klaverit, kuigi sellest on olnud juba mõnda aega. Ja tal on seal mängudega puhkeala, mis lööb pahviks. Ja üks väike raamatukogukatedraal.“
„Arvan, et sa oled majast näinud rohkem kui mina.“
„Mul ei olnud seksi.“
„Selles ongi asi.“
Sasha pöördus, kui Annika – voogavad juuksed, voogav kleit, paljad jalad – sisse tuli.
„Riley!“ Otsekui oleks möödunud aastaid, sööstis Annika tema juurde ja heitis käsivarred Rileyle ümber.
„Jah, tere hommikust ka sulle.“
„Me olime mures. Doyle ütles, et me ei muretseks, sest sa tuled tagasi. Kuid me muretsesime. Nüüd sa oled siin! Tere hommikust.“
„Kuidas sa saad selliselt nii vara välja näha? Ilma kohvita?“
„Mulle ei meeldi kohv. Kuid mulle meeldivad hommikud. Sawyer puhkab veidi kauem, aga ta tunneb end palju paremini. Ta tundis end piisavalt puhanuna, et minuga seksida, ja ma olin väga õrn.“
„Seks.“ Riley raputas pead. „Alati on see seks. Räägi mulle rohkem – ei, räägi mulle rohkem pärast seda, kui ma olen duši all käinud.“
„Mulle meeldib mõnikord olla üleval – peal,“ parandas Annika. „Peal, kui see peaks olema aeglane ja õrn. Siis ma saan palju orgasme.“
„Õige jah.“ Riley hingas välja. „See võib olla pikem dušš, kui esialgu planeeritud.“
Kui Sasha naeris ja Riley välja ruttas, ilmus Annika näole hämmeldunud naeratus. „Ma ei saa aru. Kas ta peab puhtamaks saama?“
„Ei, ta mõtles… Ma selgitan, aga ma vajan rohkem kohvi.“
Järgmine parim asi kuuma duši kõrval oli kuum toit. Selleks ajaks, kui Sasha Annika abiga hommikusöögi kokku pani, oli meeskond kööki kogunenud.
Riley haistis lõhna – peekon! – ja kuulis häältesegu, kui ta trepist tagasi alla läks.
„Ma hoian siin üht autot,“ ütles Bran. „Me mahume sinna kõik, kuigi mitte mugavalt.“
„Mul on mu mootorratas,“ pistis Doyle vahele. „Ja ma saan ühe tagaistmele võtta.“
„Tõsi küll. Ma võin korraldada mikrobussi juhuks, kui tahame või peame minema mistahes kaugusele ühe sõidukiga. Ja seal ta on,“ lisas Bran, kui Riley sisse astus. „Sasha räägib, et sa oled paranenud ja puhanud. Kas sa leidsid ruumi, mis sulle sobib?“
„Jah, tänan. Võtsin suure kirjutuslauaga toa metsapoolses küljes. On see alles maja, iirlane,“ ütles Riley, valades endale veel kohvi.
„On küll. Mõtlesin, milleks väikest ehitada? Ja kui mu perekond on siin, täitub see piisavalt kiiresti. Peaksime sööma, siis näitan kõigile seda kohta.“
„Seda söömise osa ma kuulen.“ Sawyer tõmbas vaagna munade ja praekartulitega soojendusahjust välja, laskis kellelgi teisel haarata lihavaagna ja röstleivavirna.
Vihmase akna alla lükatud söögilaud näitas Annika
