Keelatud ööd vikondiga. Julia Justiss

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Keelatud ööd vikondiga - Julia Justiss страница 2

Keelatud ööd vikondiga - Julia Justiss Harlequin. Ajalooline romaan

Скачать книгу

„Ehk õnnestub meil näpata mõni isegi oh-kui-meisterliku leedi Margareti isa käest.“

      David naeris. „Ma olen kuulnud, et tema kohad on üsna kindlad. Aga minugi poolest, proovi.“

      Giles jõi õlle lõpuni. „Ma ehk teengi seda.“

      Esimene peatükk

      Kuu aega hiljem naeratas leedi Margaret Roberts rahvahulgale oma kohalt avatud kaarikus valimiskampaania tribüüni ees Chellinghami kaubalinnas. „Te tulete homme kõik valima, kas pole? Ma oleksin väga tänulik, kui te hääletaksite minu nõo, härra Armsburni poolt! Ma kinnitan, et ta annab endast parima, et teie huve parlamendis teenida.“

      „Kui ta lubab teid siia tagasi saata iga kord, kui tal on häält vaja, siis kuulub see talle!“ teatas üks mees kaariku kõrvalt.

      „Oojaa, minu oma ka, nii kauni naeratuse eest,“ karjus mees tema kõrval.

      „Tänan teid, härra,“ vastas leedi Margaret ja puhus igaühele õhusuudluse. Rahvahulga heakskiitev möire pani teda naerma ja veel üht suudlust teele saatma.

      Ah, kuidas ta seda armastas! Sagiva rahvahulga erutus, kerkiv ootusärevus valimispäeval, kui hääled olid antud, teades, et võitja saab koha parlamendis ja aitab rahva saatust kujundada. Mõte sellest, et ta võib oma väikesel moel osaleda ajaloo kujundamisel, tõi põnevuse, mis iial ei tuhmunud.

      Abikaasa Robbie kaotamise kibedast valust saadik oli isa võõrustajaks ja poliitiliseks abistajaks olemine ta elu peamine rõõm, ainus püüdlus, mis viis mõtted leinalt kõrvale.

      Tema elu armastus võis küll läinud olla, aga tähtis töö oli siiski vaja teha. Või vähemalt nii ta endale oma üksildases voodis kinnitas.

      Ta kiskus end mõtisklustest lahti ja tõstis pilgu – ning kohtas silmapaari, mis oli nii kütkestav, et ta ahmis vaistlikult õhku. Sügavsinised silmad – nagu kuuvalguses sätendav lasuriit, mõtles leedi Margaret hämmeldunult – hoidsid teda oma lummuses ja nende tõmme nii tugev, et ta tundis, nagu oleks teda mehele füüsiliselt lähemale sikutatud.

      Ja siis ta taipas, et need olidki lähemal. Selle jalustrabava silmapaari omanik rajas rahvahulgas tema kaariku poole teed. Seda taibates hakkas leedi Margareti süda kiiremini lööma ja äkiline ootusärevus särises ta närvides.

      Need kütkestavad silmad, nagu ta märkas, kui mees aeglaselt lähenes, asetsesid tugeval, saledal näol, mida iseloomustasid sihikindel nina, terav lõug ja laiad kulmud, mille kohal kähardus luksuslik sinakasmust juuksepahmakas. Härrasmees oli nii pikk, et ta tumerohelise jakiga kaetud õlad jäid nähtavaks, kui ta endale rahva seas teed rajas.

      Just siis, kui ta jõudis nii lähedale, et leedi Margaret ta sensuaalseid huuli märkas, naeratas mees teadvalt, paisates aistingutevärina üle naise naha.

      Kuidas see mees teda küll end nii alasti pani tundma, kui ta ometi täielikult riides oli?

      Ja siis seisis mees tema ees, naeratades ikka veel, kui ta oma käe välja sirutas.

      „Kuidas ma saaksin mitte soovida nii kauni daami kätt suruda?“ küsis ta, sügav hääl leedi Margareti kõrvus hellitusena võbelemas. Ja kuigi leedi tavaliselt vältis füüsilist kontakti, kui nii paljud ta ümber tunglesid, leidis ta end kätt välja sirutamast.

      Mehe haare oli tugev ja kindel, nagu ta arvanud oligi. Aistingulained tantsisklesid mööda ta käsivart üles, kui ta sõrmed kokku surus, ja hetke jooksul suutis vaevalt hingata. Kui ta melodramaatilisusele kaldunuks, võinuks ta minestada.

      Leedi Margaret hingas sügavalt sisse ja raputas pead, püüdes meelerahu taastada. „Ma loodan, et olete sama sõbralik küsimuses, mis puudutab härra Armsburnile hääle andmist?“ küsis ta ja oli rõõmus, et ta hääl kõlas rahulikuna, kui ta tunded sellest ometi nii kaugel olid.

      Mehe naeratus hääbus. „Ma ei tahaks sugugi daami suhtes vastutulematu olla, aga ma kardan, et olen siin härra Reynoldsi toetuseks.“

      „Radikaalne härra Reynolds? Oh taevas!“ hüüatas leedi Margaret, pettumus suurem kui see oleks pidanud olema. „Ma kardan, et meie poliitika läheb sel juhul vastuollu, härra…“

      Enne kui härrasmees vastata jõudis, valgus trahterist tänavale hulk mehi. „Tasuta õlu, vabad mehed, vaba hääl!“ laulsid nad end väljakule surudes. Nurgast sööstis ettepoole grupp mehi, kes kandsid leedi Margareti nõo toetajate rohelisi käesidemeid. „Toorid toovad õigluse!“ karjusid nad ja surusid end vaba hääle toetajate vastu. Mitu rabelevat meest kukkus leedi Margareti hobuse vastu, mistõttu ruun tagajalgadele tõusis ja rakmetega võitlema hakkas. Leedi Margaret hakkas ärevalt ratsmeid sikutama, aga paanikas loom võitles vastu.

      Härrasmees hüppas ettepoole, et päitsetest haarata, ja aitas närvilise hobuse tagasi jalgele rahustada. „Te peaksite siit lahkuma juhuks, kui olukord inetuks muutub,“ soovitas ta. Ta vabastas kepiga vehkides tee ning juhtis hobuse ja kaariku läbi rüseleva rahva kõrvaltänavale.

      „Farmer’s Lane’il on vaikne võõrastemaja,“ ütles ta, kui nad ümber nurga keerasid. „Ma juhatan teid turvaliselt sinna ja otsin siis teie nõo üles.“

      Leedi Margaret avas huuled ja tahtis talle kinnitada, et saab üksi hakkama, kuid tegelikult olid rahva äkiline vimm, karjumine ja rüselemine, mis ikka veel väljakult kostis, teda rohkem häirinud, kui ta tunnistada oleks soovinud. „Ma hindaksin seda väga,“ ütles ta selle asemel.

      Nad jõudsid mõne hetke pärast võõrastemajja, härrasmees saatis hobuse ja kaariku tallimehega minema ja pakkus leedile hoonesse sisenemiseks oma kätt. „Privaatne tuba leedi Margaretile ning veidi juustu ja õlut,“ ütles ta kõrtsipidajale, kes neid tervitama ruttas.

      „Kohe, härra, mu leedi!“ ütles peremees ja juhatas nad saginat täis kõrtsitoast kaugemale jäävasse privaatsesse tuppa.

      Kui leedi Margaret sinna uudishimulike pilkude eest varjule jõudis, kummardus härrasmees. „Te olete leedi Margaret, kas pole?“

      „Jah. Aga ma ei usu, et me oleksime varem kohtunud? Ma olen kindel, et mäletaksin teid.“ Ükski alla üheksakümneaastane naine, kel silmad peas ja kes oskab meessugu hinnata, poleks saanud selle mehega kohtuda ja ta seejärel unustada.

      „Me pole ametlikult kohtunud – viga, mille ma rõõmuga parandan. Kuid Chellinghami linn on kaua markii Witlow’ käsutada olnud, seega, milline muu kena daam võiks tema kandidaadile valimispropagandat teha, kui mitte tema tütar, paljukiidetud leedi Margaret?“

      „Oh, taevas! See jätab minust üsna… kurikuulsa mulje.“

      Mees raputas pead. „Imetletud ja austatud – isegi vastaste seas. Ma ei usu, et väljas aset leidev tüli päris vägivallaks paisub, aga „tasuta õlle“ ja valimiste puhul ei saa iial kindel olla. Lubage mulle, et püsite siin, kuni teie nõbu teile järele saab tulla. Kuigi ma pean paratamatult mõtlema, et mees, kelle heaks töötab nii kaunis abiline, peaks tema eest paremini hoolitsema.“

      „Kuidas ma saaksin teid lahkuse eest tänada – ja seda vastaskandidaadi toetaja vastu?“ küsis leedi Margaret. „Kas te lubaksite mul vähemalt teile klaasi õlut pakkuda? Ma ei tahaks seda tunnistada, aga ma tunneksin end paremini, kui mul oleks seltsiline, kuni ma… närve rahustan.“

      See võis küll antud olukorras liialdamine olla – aga kordki polnud Maggiel midagi selle vastu, et kasutada ära härrasmehe ilmselget rüütellikkust,

Скачать книгу