Keelatud ööd vikondiga. Julia Justiss

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Keelatud ööd vikondiga - Julia Justiss страница 5

Keelatud ööd vikondiga - Julia Justiss Harlequin. Ajalooline romaan

Скачать книгу

viha, eriti siis, kui ta oma poolvenda mainis.

      Või oli see ehk vaid kirg, mis temas pulbitses? Selle meenutamine täitis naise keerlevate aistingutega ja kaarik tundus äkki liiga kuum.

      Jah, ta kohtub Hadleyga veel, otsustas Maggie. Isa sõnul käis Hadley sageli alamkojas. Populaarne nagu ta oli, valitakse ta kahtlemata järgmisse parlamenti. Kui Maggie läheks daamide rõdule, kui istungid on juunis taas alanud, kuuleks ta kindlasti Hadleyt kõnelemas.

      Enne kui ta aga rohkem mehe vaadete kohta kuulab, peaks ta mehe enda kohta enamat teada saama. Kui Hadley on tõesti ohtlik, oleks parem ette teada, kui suurt ohtu ta endast täpsemalt kujutada võib.

      Aga kellelt küsida? Papa, kes jälestas kuulujutte, ei räägi talle ilmselt enamat kui vaid miinimumi Hadley tausta kohta.

      Kuid siis meenus talle inimene, kes jagaks temaga rõõmuga iga üksikasja, mida ta teada võiks tahta. Ta otsustas, et kohe, kui on Londonisse naasnud, läheb ta külla oma vanatädile Lillyle.

      Toolil lebades lõpetas Giles aegamisi koduõlut, mis oli just nii täiuslik nagu reklaamitud. Nii et ta oli siis kohtunud tuntud leedi Margaretiga – ja leidnud ta just nii nutika ja veelgi kaunima olevat, kuid David oli tema kohta rääkinud.

      Giles pidi tunnistama, et oli lootnud naist näha. Kui neli sõpra olid koostanud nimekirja linnade kohta, kus kampaaniat teha, oli ta just selle valinud, sest oli teada fakt, et seda paika kontrollis leedi Margareti isa – ja oli ka teada, et leedi tegi isa kandidaatidele sageli kampaaniat. Olles kuulnud võimalust, et leedi Margaret võib George’iga abielluda, ja Davie kirjeldust tema kohta, oli ta huviga oodanud naisega kohtumist.

      Kui ta oli leedi Margareti kaarikule lähenenud, oli talle muljet avaldanud naise kütkestav naeratus ja kergus rahvaga suhtlemisel, see, kuidas ta oli ilmselgelt nendega lobisemist nautinud ja kui entusiastlikult inimesed talle vastanud olid.

      Ja siis oli ta kohanud leedi pilku.

      Giles raputas lõbustatult pead. Nende vahel oli välgatanud mingisugune kummalist laadi energia, mis oli ta sõna otseses mõttes järsult peatanud. Vaatamata inimeste trügimisele, läbisegi kostvatele häältele, kapjade trampimisele ja mööduvate kaarikute lõginale oli tal olnud naeruväärne tunne, nagu ei eksisteeriks maailmas peale nende kahe mitte midagi.

      Ta ei mäletanud, et oleks lähemale kõndinud, ent äkki oli ta leedi Margareti kõrval, suutmata naeratust tagasi hoida, tundes kihku teda puudutada – kuigi tal oli lubatud vaid leedi kätt suruda.

      Talle meenus vaevalt, mida ta oli leedi Margaretile öelnud nende vestluse ajal võõrastemajas, ja ta võis vaid loota, et see polnud täielik jaburdus. Talle meenus nende vestlusest vaid kaks väljapaistvat mõtet: leedi Margareti isa kiitis teda ja leedi ei kavatsenud George’iga abielluda.

      Kergendus, mida ta viimase osas tundis, oli kindlasti liialdatud.

      Talle ei meenunud, et oleks kunagi mõne daamiga nii võimsat ja vahetut sidet tundnud – ja tal polnud sellele ühtegi selgitust. Leedi Margaret polnud traditsioonilises mõttes iludus. Ta juuksed olid kastanpruunid, mitte kuldsed, ta oli pigem keskmisest pikem, nägu piklik, mitte ovaalne, lopsakate huulte ja kaunikujulise ninaga, mida katsid tedretähnid. Aga millegi tõttu nendes erksates rohelistes silmades oli löönud lõkkele füüsiline kirg, mis läks otse Gilesi kubemesse ja tõmbas teda selle naise poole nagu janust meest jaheda selge oja poole.

      Kuigi Giles oli liiga kibedalt teadlik ema saatusest, et kunagi elumeheks hakata, oli ta vaevalt kogenematu, ta oli nautinud omajagu diskreetseid suhteid, kuid olnud alati ettevaatlik, et daami kaitsta. Ta polnud mõni äsja ülikooli lõpetanud roheline noormees, kellelt kütkestav daam võiks jalad alt lüüa.

      Ta ei osanud lühidalt öelda, mis teda leedi Margareti juures nii põhjalikult rabanud oli.

      Ta teadis, et otsib naise uuesti üles, kui ka vaid selleks, et näha, kas ootamatu reaktsioon ka teist korda ilmneb. Või juhtub nii, et lähemal tutvusel ei tundu leedi Margareti veetlus enam sugugi märkimisväärsem kui iga teise kauni ja intelligentse daami oma.

      Ta peatus hetkeks, kortsutades kulmu. Kuigi leedi Margaret oli rõhutatult suhet eitanud, pidi ajalehtede hinnang tema ja George’i võimaliku abiellumise kohta millelgi põhinema – väga võimalik, et poolvenna sõnadel. Tähtsasse poliitilisse perekonda abiellumine oleks just üks neist asjust, mida George näeks mõistliku sammuna karjääriredelil valitsusjuhi ametikoha poole, mida ta ihkas.

      Auhinnakana, mida ta vahetuskaubana oma kanalasse panna soovib. Giles meenutas itsitades neid sõnu. Leedi Margaret vääris kindlasti enamat.

      Kui suhtlemine naisega, keda George ehk enda omaks pidas, põhjustab probleeme, siis olgu nii. Selle võluva daami jahtimine sõltub vaid tema – ja naise – soovidest.

      Teine peatükk

      Nädal aega hiljem juhatas ülemteener leedi Margareti eesmisse külalistuppa Grosvenor Square’il asuvas linnamajas, kus elas tema vanatädi, lesestunud krahvinna Sayleford. „Ma palusin tuua meile kehakinnituseks kannutäie teed ja taldriku küpsiseid,“ teatas vanatädi, kui oli põsele suudluse saanud. „Sea end kenasti sisse ja räägi mulle kõik Chellinghami kampaania kohta.“

      Nagu vanatädi hästi teadis, eelistas Maggie vestlusteemana tavaliselt valimisi. Ja kuigi ta oli pea lõhkemas uudishimust Giles Hadley kohta, ei tahtnud ta lasta tekkida küsimustel – millele tal vastuseid polnud –, millega tädi Lilly teda kindlasti pommitaks, kui ta lükkaks poliitika teemal vestlemise edasi selleks, et härrasmehe kohta pärida.

      Seega, kuigi ta tundis rabavalt vähe huvi Chellinghami tulemuste edastamise kohta, kirjeldas ta kohusetundlikult ja lühidalt, mis kampaania ajal toimunud oli.

      „Rõõm kuulda, et Armsburn koha säilitas,“ ütles vanatädi. „Minu allikad, kel parlamendis tutvusi, kõnelevad, et Grey valitsuse üks peamisi eesmärke on elimineerida väikelinnad nagu Chellingham, mida kontrollivad kohalikud maaomanikud.“

      „Jah, ja ma kardan, et see on üsna kindel, et selline seadus vastu võetakse. Maakond oli tulvil sütitavat ilukõnet! Isegi muidu rahulikus Chellinghamis oli ärevust tekitav… segadus.“

      „Segadus?“ kordas vanatädi kulmu kortsutades. „Mida sa sellega mõtled? Sa polnud ometi ohus!“

      „Ei, tegelikult mitte. Oh, tänaval, minu kaariku kõrval, oli kähmlus kahe rivaalitseva osapoole vahel, kellest mõned oli tarbinud rohkem õlut, kui neile hea oleks olnud,“ tunnistas ta. „Igal juhul päästis mind kiiresti kõige võluvam härrasmees.“

      Vanatädi kulmud tõmbusid veelgi enam kortsu. „Kus Michael ja Proctor olid? Ma oleksin arvanud, et nemad su päästavad, kui see vajalikuks peaks osutuma.“

      „Nad olid ühes teises kogunemiskohas, kui see vahejuhtum aset leidis.“

      „Sinu isa ei rõõmusta seda kuuldes.“

      „Ei, aga midagi halba ei juhtunud, nii et sa ei tohi talle rääkida.“

      Vanatädi silmitses teda pika hetke, enne kui noogutas. „Hea küll, kui sa seda soovid. Kes see „võluv härrasmees“ siis oli, kes sind kaitses, kui su lähedased ei suutnud oma kohust täita?“

      „Üks parlamendiliige – opositsioonist tegelikult.“ Ta püüdis kõlada võimalikult ükskõiksena ja ütles: „Härra Giles Hadley.“

      Vanatädi silmad läksid pärani. „Giles Hadley

Скачать книгу