papa arvamust palju rohkem. See muutis mind siiski uudishimulikuks – erinevus papa ja venna suhtumises temasse – ja mind paneb imestama, mis perekonda nii lõhestanud on. Ma olen kindel, et papa teab, aga ma ei arvanud, et ta mulle eriti palju räägib.“ Ta naeratas vanatädile laialt. „Samas ma teadsin, et sina räägiksid mulle kõik!“
„Mida sa Hadleyst arvasid?“ kõlas vastuseks ootamatu küsimus.
Maggiele tuli küsimus üllatusena ja ta leidis end oma pahameeleks punastamast. „Ma arvan, et see on ilmselge, et ta oli minu arvates veetlev.“
Vanatädi kergitas kulme, üleannetu sädelus silmades. „Kuna mulle ei meenu, et sa kunagi mõne härrasmehe kohta pärinud oleksid, siis seda ma olin juba arvanud. Suurepärane! Sellest on juba kuus aastat, kui sa Robbie kaotasid. Seda on enam kui piisavalt, et sa eluga edasi läheksid.“
„Ära seda mõtle, tädi Lilly!“ protesteeris Maggie kätt tõstes. „Ma ei otsi endale uut abikaasat!“
„Miks mitte? Sa oled ikka veel noor ja kütkestav ja sul oleks ammugi aeg saada üle oma pettumusest Sir Francise pärast. Ja leinast.“
Maggie oli kunagi lootnud, et Sir Francis aitab tal ehk leinast üle saada – ja vaata, kui katastroofiliselt see lõppenud oli. Mõlemad episoodid olid tema jaoks ikka veel liiga valusad, et neid arutada, seega eiras ta küsimust ja ütles hoopis: „Minu arvates oli Giles Hadley… paeluv, muud midagi. Tema mõjuvad sinised silmad vaataksid kui sügavale sinu sisse. Teda iseloomustab rahutu energia, tajutav viha pealispinna all hiilimas, rääkimata tema üsna radikaalsetest poliitilistest vaadetest, nii palju kui ma aru saan. Ta erineb kindlasti kõigist teistest härrasmeestest, keda ma tundnud olen! Ja jah, ta on minu arvates… veetlev. Aga ma ei kavatse midagi rumalat teha.“
Vanatädi vaatas teda kaalutlevalt. „Sa oled nüüd lesk. Ma pole rumaluse poolt, aga diskreetseks jäädes võid sa teha kõike, mida tahad – abiellu või mitte.“
„Praegu tahaksin ma vaid tema olukorrast rohkem teada. On üsna ilmselge, et poolvend vihkab teda. Mitte, et ma temast George’iga rääkinud oleksin, aga kunagi kui opositsioon jutuks tuleb, ei jäta ta võimalust kasutamata, et oma poolvenda salvata. Ma kahtlustan, et suur osa tema tusasusest tuleneb teadmisest, et vikont on pärija, kuigi George on vend, keda nende isa eelistab. Aga miks, tädi Lilly? Mis selle perekonna vahele mõra lõi?“
„See on vana ja üsna huvitav skandaal.“
„Mille kohta sa kõiki üksikasju tead, ma olen selles kindel.“
„Muidugi.“ Vanatädi naeratas. „Mis muud eelist on nii pikal elul ühiskonna keskmes?“
„Noh – mis siis juhtus?“
„See sai alguse aastate eest, kohe pärast seda, kui praegune krahv pärijaks sai. Tema ja ta parim sõber kurameerisid sama naisega – Giles Hadley emaga. Naine armastas sõpra, mitte noort krahvi, aga sõber oli noorem poeg, kel polnud tiitlit ega sissetulekut, ja Randall Hadleyl, kes oli juba lord Telbridge, olid mõlemad. Sõber kavatses minna Indiasse varandust teenima, ent tütarlapse perekond, kes oli suurtes rahalistes raskustes, ei lasknud tal oodata võimalust, et mees võiks ühel päeval rikkurina naasta. Mõistetav tõesti – mees võis sama hästi ka palavikku surra või mõnes kohalikus sõjas tapetud saada. Nad survestasid tüdrukut Telbridge’iga abielluma, mida ta ka tegi kümme päeva pärast seda, kui sõber oli Indiasse läinud.“
„Vaene daam,“ ütles Maggie, mõeldes, kui kohutav see oleks olnud, kui perekondlikud kohustused oleksid sundinud teda abielluma kellegi teisega peale Robbie. „Ja edasi?“
„Kõik oli hästi, kuni aastaid pärast pulmi sai Telbridge kuidagi teada, et ta naine ja tema sõber olid kahekesi jahimajakesse jäänud ööl enne seda, kui mees Indiasse läks. Kui krahv peale käis, ei eitanud ta naine, et nad olid armastajad olnud – ja et ta ei saanud seega krahvile täie kindlusega väita, et poeg, kelle ta üheksa kuud pärast pulmi ilmale tõi, oli tõesti krahvi oma. Armukadedusest ja vihast pöörasena lahutas krahv end naisest ja jättis ta toetusest ilma – fondidest, majutusest, isegi poja koolitamisest. Ta abiellus uuesti üsna varsti pärast seda, kui lordid lahutuse kinnitasid, ja on pärast seda suunanud kogu oma rikkuse ja kiindumuse teise naise pojale. Nii palju kui mina tean, pole Telbridge vikonti aastaid näinud. Kuid ükski vimm maailmas ei muuda tõsiasja, et kuna Giles Hadley sündis pärast seda, kui Telbridge tema emaga abiellus, ja teda peeti aastaid krahvi pojaks, siis on ta selle kõige seaduslik pärija, millest Telbridge teda praegu ilma jätab.“
Maggie raputas pead. „Vaene poiss! Mõni ime, et ta keeldub oma viisakustiitlit kasutamast. Aga sinu sõnade põhjal kasvas ta üles ilma igasuguste vahenditeta. Ma eeldaksin, et ta on mõni tola või jõhkard, aga ta tundub küllaltki kultuurne. Kas tema ema perekond aitas neid?“
Lesk naeratas mõrult. „Kuigi ilmselgelt pani lahutus nad piinlikku positsiooni, olen ma alati uskunud, et veri peaks vere eest hoolitsema. Tüdruku vanemad aga – mõeldes kahtlemata rahalisele õnnistusele, mis krahv neile abielludes võimaldanud oli – ütlesid tütrest lahti. Poisist oleks võinud metslane kasvada, kui tema tädi poleks mõned aastad hiljem, pärast abiellumist, sekkunud ja veennud oma abikaasat poissi sponseerima ja kasvatama nii nagu tema seisusele kohane.“
„Lord Newville?“ küsis Maggie. „Papa ütles mulle, et ta oli härra Hadley oma tiiva alla võtnud.“
„Üsnagi. Newville’id hoolitsesid ema ja poja eest, rahastasid Hadley õpinguid ja sponseerisid teda parlamenti kandideerimisel. Pärast isa tõttu kogetut pole ime, et Hadleyst sai radikaal, kes on pühendunud aristokraatia võimu piiramisele.“
„Mis tema emast sai?“
„Kõike arvesse võttes oli ta rahul, elades pojaga maaelu eraldatuses. Ma arvan, et ta lootis, et ühel päeval tuleb armastatu ta juurde tagasi. Aga nagu välja tuli, oli perekonnal selle koha pealt õigus, kui mitte muus osas. Mees suri Indias mitu aastat pärast naisest lahutust ja naine ei elanud temast kuigi palju kauem.“
„Nüüd, kui Telbridge’i vanim poeg on endale nime teinud, ja teades, et temast saab ühel päeval pärija, kas Telbridge’il poleks aeg oma pärijaga rahu sobitada?“
Lesk raputas pead. „Randall Hadley on alati olnud uhke ja järeleandmatu mees. Ma arvan, et ta abiellus Hadley emaga, kuna tundis pigem rahuldust sõbralt naise üle löömisest kui kiindumust daami enda vastu, ja ta ei suutnud taluda mõtet, et tema naist oli keegi teine puudutanud. Vaid tänu Hadley tädi kainele mõistusele pole krahvkonna pärija täielik metslane.“
„Nii et isa ja poja leppimiseks pole siis erilist võimalust?“
„Ma ei panustaks sellele,“ vastas lesk. „Krahv on liiga kangekaelne; tema teine poeg on, nii palju kui ma kuulnud olen, pärija suhtes nii armukade ja põlglik, et kasutab iga võimalust, et isale temast halba rääkida. Mis vikonti puudutab, siis tema jääb pärijaks vaatamata sellele, kas nad ära lepivad või mitte. Ma eeldan, et ta pole eriti huvitatud lähenemisest mehele, kes tema ja ta ema saatuse hoolde jättis. Telbridge pole aastate jooksul kindlasti midagi teinud selleks, et ärgitada poega – kui vikont on tema poeg – lepitust otsima.“
„Võib-olla,“ ütles Maggie ohates. „Aga see on ikkagi kurb.“
„Peretülid on igipõlised. Loe piiblit,“ soovitas lesk.
„See ei muuda neid vähem kahetsusväärseks.“
„Tõesti. Siiski, kui sa kavatsed… Giles Hadleyt lähemalt tundma õppida – mina teeksin seda ettevaatlikult.“
