rohkem kui erimeelsus – seal oli olnud üsna suur skandaal, nagu Maggie teadis, kuigi ta polnud üksikasju kuulnud. Teda ei üllatanud eriti, et Hadley teda valgustada ei püüdnud.
Enne kui Maggie jõudis mõne turvalisema teemaga algust teha, kiirustas tuppa tema nõo abi, John Proctor. „Leedi Margaret, kas teiega on kõik korras?“ hüüdis ta. „Me oleme Armsburniga teid kõikjalt otsinud! Kui ma kuulsin kähmlusest väljakul ega suutnud teid leida…“ Ta hingas värisedes välja. „Ma tean, Michael võtaks mu pea selle eest maha, et ma teid üksi jätsin, kui oleksite viga saanud või kas või kartnud! Palun, andestage mulle!“
„Pole midagi andestada,“ vastas Maggie. Peale tema saabumise, mis kahtlemata tähendas lõppu meelelahutusele selle haarava härrasmehega. „Härra Hadley hoolitses minu eest hästi.“
Kaks meest kummardasid teineteisele. „Hadley, me jääme teile suuresti võlgu leedi Margareti valvamise eest,“ ütles Proctor.
„Rõõm oli minu poolel,“ vastas Hadley. „Ma soovitan teil siiski tulevikus oma kauni abilise eest paremini hoolitseda. Kui ma ta taas üksi ringi uitamast leian, võin ta ehk endale jätta.“
Hadley sõnad ja võluv naeratus, mille mees neid sõnu lausudes talle suunas, paiskasid väikese naudingukõdi Maggie kehasse. Tühi rüütellikkus, kinnitas Maggie endale, püüdes selle mõjuga võidelda.
Enne, kui ta jõudis hakata kindlaks tegema, kui siiras see kompliment olla võiks, võttis Proctor ta käevangu ja peaaegu sikutas ta toolilt püsti. „Kas ma võin teid nüüd tagasi saata, leedi Margaret? Teie nõbu on väga mures.“
„Ma ei tahaks Michaelile muret valmistada, muidugi.“ Naine pöördus kahetsusega oma päästja poole. „Ma nautisin väga meie vestlust, härra Hadley. Hoolimata erinevatest vaadetest loodan ma, et saame seda kunagi tulevikus jätkata.“
„Te ei saaks seda rohkem soovida kui mina! Kena päeva, leedi Margaret,“ ütles Hadley ja kummardus ta käe kohale.
Kui mehe sõrmed Maggie omadest haarasid, hakkas naise süda pekslema ja ta tundis kuumahoogu. Tal kulus hetk, enne kui talle meenus oma käsi mehe haardest vabastada.
„Kena päeva teilegi, härra Hadley,“ ütles ta nõrgalt, tundes endal teravalt mehe pilku, kui nad välja läksid.
Ta tahaks Hadleyga veel kohtuda, mõtles ta, kui nõo abiline teda läbi kõrtsitoa juhatas. Kuigi oleks parem, kui ta seda ei teeks. Ta tõmbus kössi, kui talle meenusid ettevaatamatud sõnad, mis ta oli Hadley poolvenna kohta öelnud. Meest, kes oli piisavalt lummav, et panna teda unustama kasvatust ja suuremat osa kainest meelest, oli parem vältida.
Aga oh, kuidas see mees ta meeli ja tundeid ergutas!
„Ma loodan, et te polnud Hadleyga liiga sõbralik,“ ütles Proctor, kui oli Maggie kaarikusse aidanud.
„Mis ajast olen mina liiga „sõbralik“ meestega, keda ma vaevalt tunnen, John?“ vastas naine teravalt.
Proctor tõstis vaigistavalt käe. „Palun ärge solvuge, leedi Margaret! Ma tean, et pole minu asi teie käitumist kahtluse alla seada. Aga Michael – ja teie isa – on teid minu pilgu alla usaldanud. Ma palun teil Hadleyst kaugemale hoida. Ta on ohtlik mees.“
„Ohtlik – kuidas? Te ei usu ometi kogu seda jama Hellionide kohta! Isa ütles, et ta imetleb härra Hadleyt.“
„Tema enda poolvend keeldub end temaga seostamast ja oma isast on ta täielikult võõrdunud. Ta vaated on ekstreemsed isegi radikaali kohta: ta annaks hääleõiguse igale mehele Inglismaal, kõrgeimast lordist kuni inimrämpsuni Londoni slummides. Ma olen kuulnud, et ta on isegi kogu lordide koja kaotamise poolt!“
„Šokeeriv, seda kindlasti,“ tunnistas Maggie, tundes ärevust, kui mehe seisukohtade radikaalne loomus kinnitust leidis – kui Proctori sõnad tõele vastasid. „Aga papa on alati eelistanud avatud arvamuste vahetamist, isegi kui kaks osapoolt ei jõua täieliku üksmeeleni. Ma kahtlen, et satuksin ohtu vaid temaga rääkides.“
„Võib-olla. Aga mehel, kel on nii äärmuslikud poliitilised vaated, võivad olla ka sama äärmuslikud sotsiaalsed arusaamad – ta võib soosida vaba armastust ja abielu kaotamist, ehk. Ma ei usaldaks daami tema seltskonda, kindlasti mitte üksi privaatsesse tuppa.“
Kas Hadley uskus vabasse armastusse? Mõni ime, et ta nii nurjatu paistis! Ulakas mõte paiskas sädeme Maggie ikka veel pulbitsevatesse meeltesse. Oh, ta võiks tõesti kujutleda end temaga vabaks saamas!
Ta raputas pead, et peletada tugev – ja mõttetu – mõte. Tal polnud tulevikuks kavas midagi erootilisemat kui papa õhtusöökide läbiviimine – ja ehk valijatele õhusuudluse saatmine.
Maggie pöördus uuesti Proctori poole ja ütles: „Rahvast täis võõrastemajas, kus kõrtsituppa viiv uks on lahti? See on vaevalt sobiv koht, kus kedagi kohatustele võrgutada. Kuigi mul poleks midagi selle vastu, et temaga vaba armastuse ja abielu kaotamise üle arutleda,“ lisas ta Proctori ilmet jälgides.
Mehe õudust täis pilku nähes hakkas ta naerma. „Rahunege, John, ma narrin! Kuigi see on teile paras, kui püüate minuvanust naist käitumise koha pealt noomida. Kuidas häälte kogumine läks? Kas Michaelil on enda arvates Reynoldsi vastu piisavalt hääli?“
Rohkem polnud Proctorit vaja julgustada, et ta laskuks üksikasjalikku selgitusse selle kohta, kuidas kampaania mujal linnas oli kulgenud.
Tavaliselt oleks Maggie vaimustatud tähelepanuga kuulanud. Täna aga uitasid ta mõtted aina ühele teatud erksate siniste silmade ja võrgutava naeratusega härrale, kes pani teda end ihaldusväärse naisena tundma pärast seda, kui… pärast läbikukkumist Sir Francisega.
See mälestus peaks panema kiired pidurid sellele põgenevale veetlusekaarikule. Ta meenutas Hadley viimaseid sõnu ja tõmbas kulmu kortsu.
Muidugi oli see olnud viisakus. Mida muud see võinuks olla? Lõppude lõpuks olid nad vaevalt kohtunud. Ja nägus nagu Hadley oli, oli ta kindlasti kogenud meelitamise peenes kunstis ja daamide veenmises, kes peaksid paremini teadma, et Hadley jätab mulje, et peab neid ihaldusväärsemaks, kui tegelikult pidas.
Maggie ohkas. Tundus, et ta võttis aeglaselt õppust.
Ja ometi… ta polnud ette kujutanud sädet, mis nende vahel lõkkele lõi. Tal võib küll olla vähe kogemusi, ent ta mäletas veel seda võluvat aega, kui tema armastus lapsepõlve kaaslase Robbie vastu oli muutunud millekski enamaks, ihaks, mis sõpruse ja õrnuse endasse mähkis. Ah, puudutuse lummav ilu, kirele allumise põnevus, omamise ekstaas.
Kuidas ta seda taga igatses!
Ei, ta ei kujutanud ette füüsilist reaktsiooni, mida ta tundnud oli. Aga kas ta oli Hadley arvates tõesti ihaldusväärne? Kuna afäär oleks liiga ohtlik, et seda kaaluda, kas oli siis mõtet sellega kaugemale minna?
Kaine mõistus käskis vältida meest, kes võiks teda sel viisil ahvatleda. Aga elu oli kindlasti mõeldud kogemiseks, mitte enese ettevaatlikkusega piiramiseks. Elu pakutud naudingutest tuleks ahnelt kinni haarata, enne kui need käest napsatakse – Robbie kaotamine oli talle ka seda õpetanud.
Ta oli kahekümne seitsme aastane, lesk, kes polnud nõus uuesti abielludes oma südant taas ohtu seadma, ja tal ei pruukinud tulla enam palju ahvatlevaid võimalusi.
Kui Hadley võrgutav loomus kõrvale jätta, oli ta põnev mees, vaadete ja väärtustega, mille üle Maggie huviga arutleks. Arvestades mitte just meelitavaid
