ma. „Esiteks, kuidas te kavatsete ihukaitsjad maha võtta, ilma neile tegelikult viga tegemata? Ma eeldan, et asi ei ole nii mitteametlik.”
„Kiirus, šokk, üllatusmoment,” ütles Eliot. „Röövijatel on püstolkuulipildujad ja suur kogus paukpadruneid. Lisaks üks šokigranaat. Niipea kui poiss on autost väljas, viskame selle masinasse. Käib kõva pauk ja valgus sähvib. See lööb nad ainult uimaseks, muud midagi. Aga poiss arvab, et neist on järel hakkliha.”
„Hüva,” ütlesin ma. „Aga teiseks, kogu see värk on nagu mingisugune rollimäng, eks? Mina olen lihtsalt pealtnägija ja puhtjuhuslikult osutun selliseks inimeseks, kes on suuteline ta päästma. Millest järeldub, et ma olen tark ja füüsiliselt võimekas. Ent sel juhul miks ma ei võiks teda esimestele ettejuhtuvatele võmmidele üle ei anda? Või oodata, kuni võmmid ise meie juurde jõuavad? Miks ma ei sebi ringi ega kirjelda juhtunut ning ei tee kõiksugu avaldusi, mida pealtnägijad ikka teevad? Miks ma peaksin tahtma teda otse koju viia?”
Eliot pöördus Duffy poole.
„Sest ta on surmani kohkunud,” ütles too. „Ta tahab, et te oleksite koos temaga.”
„Aga miks ma peaksin nõusse jääma? Sellel, mida tema tahab, pole mingit tähtsust. Tähtis on see, mida minu loogika käsib mul teha. Sest meie sihtgrupp koosneb kahest inimesest. Need on Richard Beck ja Zachary Beck. Richard Beck algul ja Zachary Beck hiljem. Tema hindab asju tagantjärele. Me peame talle jätma sama veenva mulje.”
„Võib-olla palub poiss, et te ei läheks politseisse. Nagu eelmisel korral.”
„Aga miks ma peaksin teda kuulama? Kui mina oleksin härra Normaalne, siis mõtleksin ma esimese asjana politseile. Ma tahaksin toimida täpselt seaduste järgi.”
„Ta vaidleb teile vastu.”
„Ja mina ei tee sellest välja. Miks peaks üks tark ja füüsiliselt võimekas täiskasvanu kuulama mingit hullunud jõmpsikat? See on nõrk koht. Liiga palju vastutulelikkust, kõik on liiga eesmärgikindel ja liiga võlts. Liiga otsene. Zachary Beck näeb selle hetkega läbi.”
„Võib-olla te saate ta oma autosse ja teid hakatakse taga ajama.”
„Ma sõidaksin otsekohe politseijaoskonda.”
„Kurat,” ütles Duffy.
„See on hea plaan,” sõnasin ma. „Aga meil tuleb arvestada reaalsusega.”
Ma vaatasin jälle aknast välja. Seal oli kõik nii ere. Mulle hakkas silma palju rohelust. Puud, põõsad, kauged metsased künkanõlvad, noortest lehtedest laigulised. Ma nägin silmanurgast, et Eliot ja Duffy vahivad toa põrandat. Ja veel, et need viis meest istuvad liikumatult. Neist jäi mulje, et nad on tegijad. Kaks meest olid minust veidi nooremad, pikad ja heledapäised. Kaks olid umbes minuealised, lihtsa olekuga ja tavalised. Üks mees oli aga tunduvalt vanem, kühmus ja halli peaga. Ma mõtlesin kaua ja pingsalt. Inimrööv, päästmine, Becki maja. Ma pean Becki majja pääsema. Tõepoolest pean. Sest ma tahan Quinni üles leida. Tuleb valmistuda pikaks mänguks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
