style="font-size:15px;"> „Armeedes armastakse uimasteid,” ütlesin ma. „Alati on armastatud. Morfiini, bensedriini. Saksa armee leiutas ecstasy. Söögiisu mahasurumiseks. Luure Keskagentuur töötas välja LSD ja katsetas seda USA armee peal. Sõjaväed marsivad edasi selle jõul, mis neil veenis voolab.”
„Kas uimasteid tarvitati lõbu pärast?”
„Noorsõduri keskmine vanus on kaheksateist aastat. Mis te ise arvate?”
„Kas see oli probleem?”
„Me ei teinud sellest suurt probleemi. Sõdur läheb puhkusele, suitsetab oma tüdruku magamistoas paar mahlast pläru, mis meil sellest. Meie meelest oli parem, et nad kimuvad kanepit, kui et tühjendavad paar kuuspakki. Kui nad meie silma alt ära on, siis olgu pigem uimas, mitte agressiivsed.”
Duffy heitis Eliotile pilgu ning too sikutas sõrmeküüsi kasutades fotod oma diplomaadist välja. Ta andis need mulle. Fotosid oli neli. Kõik need olid teralised ja neil kujutatav veidi ähmane. Ja kõigil neljal oli näha toosama Cadillac DeVille. Seda autot ma eelmisel õhtul nägingi. Ma tundsin selle ära numbri järgi. Fotod oli tehtud mingis garaažis. Masina pagasiluugi kõrval seisid kaks meest. Kahel fotol oli pagasiluuk kinni. Kahel fotol oli see üles tõstetud. Mehed vaatasid alla pagasiruumi, uurides midagi, mis seal sees oli. Mida nimelt, see jäi teadmata. Üks meestest nägi välja nagu mingi latiino jõuguliige. Teine oli vanem ülikonnas mees. Mulle olid mõlemad tundmatud.
Duffy jälgis ilmselt mu näoilmet.
„Mitte see mees, keda te nägite?” küsis ta.
„Ma pole öelnud, et ma kedagi nägin.”
„See latiino on mõjukas narkodiiler,” lausus Eliot. „Tegelikult on ta suuremas osas Los Angelese maakonnas kõige mõjukam narkodiiler. Loomulikult pole seda võimalik tõestada, kuid me teame temast kõik. Päris kindlasti teenib ta nädalas miljoneid dollareid. Elab nagu keiser. Aga ta sõitis kohale Portlandist Maine’is, et kohtuda tolle teise mehega.”
Ma näitasin sõrmega ühele fotodest. „Kas see on tehtud Portlandis?”
Duffy noogutas. „Ühes parkimismajas kesklinnas. Umbes üheksa nädalat tagasi. Ma ise tegin need fotod.”
„Ja kes see teine mees on?”
„Me ei tea päris täpselt. Me mõistagi tegime selle Cadillaci numbri kohta päringu. Registri järgi kuulub auto korporatsioonile nimega Bizarre Bazaar. Selle peakontor asub Portlandis Maine’is. Nii palju kui meile teada, alustas too korporatsioon tegutsemist tükk aega tagasi, vedades Lähis-Itta ja sealt siia kõiksugu veidrat kraami. Praegu on firma spetsialiseerunud idamaiste vaipade sisseveole. Meie andmeil kuulub korporatsioon mehele, kelle nimi on Zachary Beck. Me arvame, et tema ongi neil fotodel.”
„Mis tähendab, et ta on ääretult mõjukas,” sõnas Eliot. „Kui too LA sell on nõus võtma ette pika lennu itta, et temaga kohtuda, siis peab ta olema LA mehest paar pulka kõrgemal. Ja need, kes on sellest LA tüübist paar pulka kõrgemal, on juba stratosfääris, uskuge mind. Nii et Zachary Beck on tipus ja ta lollitab meid. Impordib vaipu, impordib uimasteid. Tal on naljasoont.”
„Kahju küll,” ütlesin ma. „Mina pole teda varem näinud.”
„Pole hullu,” teatas Duffy. „Meie jaoks ongi parem, kui see, keda te nägite, polnud tema. Tema on meile juba tuttav. Meile sobiks rohkem see, kui te oleksite näinud üht tema partnerit. Me üritame sel kombel temani jõuda.”
„Kas te otse temani ei pääse?”
Tekkis lühike vaikus. Mulle tundus, et see vaikus sisaldas teatud annuse kohmetust.
„Meil on mõned probleemid,” lausus Eliot.
„Jääb mulje, et teil on selle LA mehikese vastu süütõendeid. Ja teie valduses on fotod, millel ta seisab Beckiga kõrvuti.”
„Need fotod on seadusevastased,” sõnas Duffy. „Ma tegin vea.”
Taas vaikus.
„Too parkimismaja on eravalduses,” ütles Duffy seejärel. „See asub ühe kontorihoone all. Mul polnud pildistamiseks luba. Neljas konstitutsiooniparandus ei luba neid fotosid asitõenditena käsitleda.”
„Kas te valetada ei saa? Öelda, et te olite väljaspool parkimismaja?”
„Kujutatava ruumiline paiknemine välistab selle. Kaitse advokaat saab asjast kohe aru ja süüdistus variseb kokku.”
„Meil on vaja teada, keda te nägite,” ütles Eliot.
Ma ei vastanud talle.
„Meil on tõepoolest vaja seda teada,” lausus Duffy. Ta ütles seda sellise pehme häälega, mis paneb mehed kõrghoone katuselt alla hüppama. Aga tema toonis polnud midagi võltsi. Ei mingit teesklust. Tal endal polnud aimugi, kui kaunilt tema hääl kõlab. Tal oli tõepoolest vaja teada.
„Miks?” küsisin ma.
„Sest ma tahan selle asja heaks teha.”
„Kõik teevad vigu.”
„Me sättisime ühe agendi Beckile sappa,” sõnas Duffy. „Salaagendi. Ühe naise. Ta jäi kadunuks.”
Vaikus.
„Millal?” küsisin ma.
„Seitse nädalat tagasi.”
„Kas te otsisite teda?”
„Me ei tea, kust otsida. Ei tea, kus Beck liigub. Me ei tea sedagi, kus ta elab. Mingit registreeritud vara tal pole. Tema maja kuulub arvatavasti mõnele varifirmale. See on nõela otsimine heinakuhjast.”
„Kas te teda jälitanud ei ole?”
„Oleme üritanud. Tal on ihukaitsjad ja autojuhid. Nad on liiga head.”
„Kas Uimastitevastase võitluse ameti jaoks?”
„Meie jaoks. Me tegutseme omapäi. Justiitsministeerium hülgas selle operatsiooni pärast seda, kui ma vea tegin.”
„Kuigi üks agent on kadunud?”
„Seal ei teata, et agent kadunuks jäi. Me kanname ta aruandesse pärast seda, kui nad on meiega täielikult sidemed katkestanud. Teda pole kusagil kirjas.”
Ma vaatasin Duffyle otse silma.
„Kogu see uurimine on mitteametlik.”
„Ja kuidas te seda läbi viite?”
„Mina olen uurimisrühma juht. Pole kedagi, kes mind päevast päeva kontrolliks. Teen näo, et töötan millegi muu kallal. Aga tegelikult ei tööta. Ma uurin just seda asja.”
„Nii et seda, et too naine kadunuks jäi, ei tea mitte keegi?”
„Ainult meie uurimisrühm,” vastas Duffy. „Meid on seitse. Ja nüüd teie.”
Ma ei öelnud midagi.
„Me tulime otse siia,” sõnas Duffy. „Meil on vaja läbimurret. Miks me muidu pühapäeval
