ja kadus kuhugi maja sügavusse. Ka mina pöördusin, aga tolle ülikonnas tüübi poole. Oletasin, et tema ongi Duke.
„Millal ma oma relvad tagasi saan?” pärisin.
Mees ei vastanud. Näitas üksnes käega trepi poole ja kõndis mul kannul. Siis järgmise trepi poole, ja nii jõudsime kolmandale korrusele. Duke saatis mu ühe ukseni ja tõukas selle lahti. Ma astusin uksest sisse ja leidsin eest lihtsa neljakandilise toa, mille seinu katsid tammepaneelid. Mööbel toas oli vana ja raske. Voodi, riidekapp, laud ja tool. Põrandat kattis idamaine vaip. See nägi välja õhuke ja kulunud. Võib-olla oli tegu millegi iidse ja hindamatuga. Duke möödus minust, kõndis üle vaiba ja näitas, kus asub tualettruum. Ta meenutas mulle hotelli jooksupoissi. Möödus minust taas ja suundus ukse poole.
„Õhtust süüakse kell kaheksa,” ütles ta. Rohkem ei midagi.
Siis ta väljus ja sulges enda järel ukse. Mingit heli ma ei kuulnud, kuid kui ma ust katsusin, oli see väljastpoolt lukus. Ukse siseküljel lukuauku ei olnud. Ma sammusin akna juurde ja vaatasin läbi selle välja. Asusin maja tagumises osas ja siit paistis ainult ookean. Aken avanes otse itta ning minu ja Euroopa vahel polnud mitte midagi. Vaatasin alla. Viisteist meetrit madalamal olid suured kivid ja nende ümber vahutavad lained. Tundus, et on alanud tõus.
Ma kõndisin tagasi ukse juurde, panin kõrva vastu ust ja kuulatasin teraselt. Aga ei kuulnud midagi. Uurisin silmadega väga hoolikalt, sentimeeterhaaval läbi lae, seinakarniisid ja mööbli. Ei midagi kahtlast. Kaameraid ei olnud. Mikrofonid mulle huvi ei pakkunud. Ma ei kavatsenud müra teha. Istusin voodile ja võtsin parema kinga jalast. Keerasin selle teistpidi ning sikutasin küüntega kontsast välja tihvti. Pöörasin kummist kontsa nagu väikest ust, siis keerasin kinga õigetpidi ja raputasin seda. Kontsast kukkus voodile väike must neljakandiline plastist vidin ja põrkas korraks üles. See oli juhtmeta elektrooniline sidevahend. Ei midagi keerulist. Ostetud tavalisest poest, kuid ümber programmeeritud, nii et sellega sai saata e-kirju ainult ühele aadressile. Umbes suure piipari mõõtu. Sel oli väike, imepisikeste klahvidega klaviatuur. Lülitasin toite sisse ja tippisin lühikese sõnumi. Siis vajutasin klahvile Saada kohe.
Sõnumis seisis: olen sees.
KAKS
Tegelikult olin ma selleks hetkeks sees olnud juba tervelt üksteist päeva, alates tollest rõskest, vihmast läikivast laupäevaõhtust Bostoni linnas, mil ma nägin, kuidas surnud mees läks üle kõnnitee ja istus autosse. See polnud meelepett. Ka mitte kõhedust tekitav sarnasus. Ei teisik ega teine kaksikutest või vend või sugulane. See oli mees, kes oli surnud juba kümmekond aastat tagasi. Selles polnud vähimatki kahtlust. Valgustrikid võis rahumeeli kõrvale jätta. Mees nägi just paraja hulga aastaid vanem välja ja tema armid pärinesid neistsamadest haavadest, mille kätte ta oli surnud.
Ma kõndisin mööda Huntington Avenued ja mul jäi minna veel poolteist kilomeetrit baarini, mille nime ma olin kuulnud. Aeg oli hiline. Filharmooniast hakkas väljuma inimesi. Ma olin liiga tõrges, et massi vältimiseks teisele poole tänavat minna. Sõelusin end sellest lihtsalt läbi. Hästi riides ja lõhnastatud inimesi oli palju, suurem osa neist vanad. Kõnnitee ääres seisid külg-külje kõrvale pargitud autod ja taksod. Nende mootorid töötasid ja kojamehed tuuleklaasidel tegid ebaühtlaste ajavahemike järel häälekaid liigutusi. Ma nägin, kuidas too mees minust vasakule jäävast fuajeest välja astus. Tal oli seljas paks kašmiirvillast mantel ning ta kandis salli ja kindaid. Peakatet tal polnud. Mees oli umbes viiekümneaastane. Me oleksime peaaegu kokku põrganud. Ma jäin seisma. Ka tema jäi seisma. Ta vaatas otse minu poole. Oli tekkinud üks neist tavalistest ummikseisudest rahvast täis kõnniteel, mil mõlemad kõhklevad, hakkavad siis üheaegselt liikuma ning jäävad seejärel jälle seisma. Algul jäi mulle mulje, et ta ei tundnud mind ära. Siis tõmbus tema nägu korraks pilve. Sellest ei saanud veel midagi järeldada. Mina jäin paigale ning tema sammus minu eest läbi ja puges kõnnitee ääres ootava musta Cadillac DeVille’i tagaistmele. Seisin seal ja vaatasin, kuidas autojuht masina liiklusse suunas ja minema sõitis. Kuulsin kummide sisinat märjal sillutisel.
Auto number jäi mulle meelde. Ma ei olnud paanikas. Mul polnud mingeid kahtlusi. Olin valmis uskuma seda, mida ma nägin oma silmaga. Kümme aastat ajalugu oli muutunud ühe sekundiga olematuks. See mees oli elus. Mis tähendas, et ma olen silmitsi tohutu probleemiga.
Taas algas kõik otsast, täna oli esimene päev. Tolle baari unustasin ma kohe. Läksin joonelt tagasi oma hotelli ja hakkasin helistama pooleldi juba ununenud numbritele mu sõjaväepolitseiniku päevilt. Vajasin kedagi, keda ma tunnen ja võin usaldada, kuid mu teenistusest lahkumisest oli selleks hetkeks möödas juba kuus aastat, praegu oli laupäeva õhtu ja aeg hiline, nii et ma polnud ülearu optimistlik. Lõpuks leppisin inimesega, kes väitis, et on minust kuulnud, millel võis, kuid ei pruukinud olla lõpptulemuse suhtes tähtsust. See oli Powelli-nimeline aseohvitser.
„Mul oleks vaja, et te jälitaksite üht registreerimisnumbrit,” ütlesin talle. „Lihtsalt vastutuleku korras.”
Powell teadis, kes ma olen, mistõttu ta ei hakanud mulle kurtma, et ei saa mind aidata. Edastasin talle masina kirjelduse. Ütlesin, et olen üsna kindel, et tegu on erasõiduki, mitte firmaautoga. Ta võttis mu telefoninumbri ja lubas hommikul – see tähendab siis teise päeva hommikul − tagasi helistada.
Powell ei helistanud mulle tagasi. Selle asemel rääkis ta mu sisse. Minu meelest oleks asjaolusid arvestades igaüks nii talitanud. Teine päev oli pühapäev ja mina juba varakult jalul. Tellisin endale toateenindusest hommikusöögi ning istusin ja ootasin seda kõnet. Selle asemel koputati uksele. Veidi pärast kella kümmet. Ma piilusin läbi uksesilma ja nägin kaht inimest, kes seisid, küljed tihedalt vastamisi, et nad oleksid läätses hästi nähtavad. Üks mees, teine naine. Tumedad joped. Mantleid ei olnud. Mehel oli käes diplomaadikohver. Kummalgi olid mingid ametitõendid, mida nad hoidsid kõrgel ja kaldu, et neid koridorivalguses näha oleks.
„FBI,” hüüdis mees, just nii kõvasti, et ma seda läbi ukse kuuleksin.
Sellises olukorras ei õnnestu kuidagi teeselda, et sind ei ole toas. Ma olin ise piisavalt sageli nende koridoris ootavate inimeste rollis olnud. Üks jääb paigale ja teine läheb alla, et kutsuda juhataja, kellel on varuvõti. Ja nii ma siis keerasingi ukse lukust lahti ja astusin kõrvale, et nad sisse lasta.
Hetke olid nad väga valvsad. Ent nähes, et ma pole relvastatud ning ei näe maniaki moodi välja, lasid nad end lõdvemaks. Nad ulatasid mulle oma ametitõendid ja kuni ma neid uurisin, käisid viisakalt toas ringi. Ametitõendi ülaservas oli kiri USA Justiits ministeerium. All seisis Uimastitevastase võitluse amet. Keskel olid igasugu pitsatid ja allkirjad ja vesimärgid. Lisaks fotod ja trükitud nimed. Mees oli Steven Eliot, ühe l-iga, nagu tol möödaniku luuletajal. Aprill on julmim kuu1. Pagan võtaks, just nii see oli. Foto oli sellel kujutatavaga üpris sarnane. Välimuse järgi võis Steve Eliot olla kusagil kolmekümne ja neljakümne vahel, ta oli jässakas, tumedat verd, pisut kiilanev. Tema naeratus oli sõbralik juba fotol, mehe enda palgel aga veelgi sõbralikum. Naise nimeks oli trükitud Susan Duffy. Tema oli Steve Eliotist pisut noorem. Ja ühtlasi ka pisut pikem. Susan oli kahvatu, sale ja väga veetlev ning tema soeng oli foto tegemise ajaga võrreldes muutunud.
„Laske käia,” ütlesin ma. „Otsige tuba läbi. Sellest on möödas juba tükk aega, kui mul oli midagi sellist, mida tasus teie eest peita.”
Ma andsin ametitõendid neile tagasi ning nad torkasid need oma sisetaskutesse, avades seejuures oma jopehõlmu just nii palju, et ma nende relvi näeksin. Relvad olid neil kenades õlakabuurides. Tundsin ära Glock 17 ribidega käepideme Elioti kaenla all. Duffyl oli Glock 19, mis on põhimõtteliselt sama asi, ainult pisut väiksem. Püstol oli tihedalt vastu tema paremat rinda. Ilmselt oli ta
Thomas Seams Eliot, „Ahermaa ja teisi luuletusi”, Hortus Litterarum 1999. Tõlkinud P.-E. Rummo. (
