Nägin kabuhirmu tema näol. See nägu oli vapustusest täiesti kaame ja läbi määrdunud tuuleklaasi oli näha, kuidas tema suu avanes hääletuks karjeks. Juht lülitas käigu sisse, mootor möiratas, kummid vilistasid ja seejärel tuli pikap otse minu suunas.
See oli Toyota. TOYOTA märk mootorivõrel kängururaudade taga oli selgelt näha. Pikapil oli kõrgendatud vedrustus ja ma nägin ees suurt musta diferentsiaali. See oli jalgpalli mõõtu. Neljarattavedu. Suured jämedad kummid. Mõlgid ja kahvatud värvilaigud kerel, mida polnud pestud sestpeale, kui pikap tehasest välja sõitis. Nüüd tuli see otse minu suunas.
Mulle jäi otsustamiseks vähem kui sekund.
Kergitasin oma mantlihõlma ja tõmbasin Colti välja. Sihtisin väga hoolikalt ja tegin ühe lasu Toyota mootorivõre pihta. Suur revolver minu käes sülitas tuld, paukus valjult ja lõi tagasi. Jäme .44 kaliibriga kuul lõi radiaatori tükkideks. Ma tulistasin veel kord, nüüd vasaku esikummi pihta. See lõhkes kenasti, paisates laiali musta kummipuru. Läbi õhu vihises meetrite kaupa katkise rehvi ribasid. Pikap tegi kaarja pöörde, nii et selle juht jäi küljega minu poole. Meie vahemaa oli kümme meetrit. Ma läksin oma kaubiku taha peitu, lõin tagauksed pauguga kinni, siis astusin kõnniteele ning tulistasin taas, nüüd vasakut tagakummi. Tulemus sama. Kõikjal kummipuru. Pikap prantsatas järsu nurga all vasakpoolsetele velgedele. Juht avas omapoolse ukse, veeres asfaldile ning ajas end ühele põlvele. Relv oli tal vales käes. Ta tõstis selle ümber ja mina ootasin, kuni olin üsna kindel, et ta sihib sellega mind. Siis surusin ma vasaku käega oma parema käe küünarvarre vastu Colti kahekilost raskust, sihtisin hoolega figuuri keskele, nagu mind kunagi ammu oli õpetatud, ja vajutasin päästikule. Pikapijuhi rind otsekui plahvatas verepilve õhku paisates. Kõhn nooruk kabiinis oli täiesti tardunud. Üksnes jälgis toimuvat vapustatult ja õudusega. Ent too teine mees oli jõudnud välja ning tahtis ümber pikapi esiotsa minu poole tormata. Tema relv suundus minule. Ma pöördusin vasakule, ootasin hetke ja toetasin oma küünarvart. Sihtisin teda rindu. Tulistasin. Sama tulemus. Ta kukkus keset punast udu poritiiva taha selili.
Nüüd hakkas kõhn nooruk kabiinis end liigutama. Ma tormasin temani ja tõmbasin ta üle esimese selli laiba välja. Jooksin temaga tagasi oma kaubiku juurde. Ta komberdas, olles šokis ja segaduses. Ma lükkasin ta kaassõitjaistmele, lõin ukse tema taga kinni, sibasin kiiresti ümber kaubiku teisele poole ja lähenesin juhiuksele. Nägin silmanurgast, et otse minu suunas tuleb veel kolmaski mees. Too surus käe oma pintsakutaskusse. Pikk turske sell. Tumedad riided. Surusin relva tugevamini pihku ja tulistasin ning nägin tema rinda tugeva punase purskega lõhkevat samal hetkel, kui ma mõistsin, et see oli too Caprice’iga kohale sõitnud vana võmm. Ta torkas käe taskusse muidugi selleks, et sealt oma ametimärki võtta. Ametimärk kujutas endast kuldset kilpi kulunud nahkvutlaris ning see lendas tema käest nüüd kõrgele üles, keerles õhus ja langes siis plaksuga otse mu kaubiku ees kõnnitee servale.
Aeg tardus.
Ma põrnitsesin juhmilt võmmi. Ta lebas selili rentslis. Tema rind oli täiesti puruks ja punane. Ei verevoolu ega tukslemist. Mitte mingit märki, et süda lööb. Tema särgis oli suur narmendavate servadega auk. Võmm lebas täiesti liikumatult. Tema pea oli viltu ja põsk otse vastu asfalti. Käsivarred olid tal välja sirutatud ja ma nägin kahvatuid veene tema kätel. Ma sain selgelt aru, et maantee on must, rohi erkroheline ja taevas eresinine. Kuulsin noortes lehtedes sahistavat tuult, taustaks revolvrilaskude raksatused, mis kajasid mul ikka veel kõrvus. Nägin, kuidas kõhn nooruk jõllitas läbi mu kaubiku tuuleklaasi mahalastud võmmi ja vaatas see-järel mind. Nägin kolledži turvameeste autot, mis meist vasakul väravast välja sõitis. See liikus aeglasemalt kui pidanuks. Äsja oli tehtud kümneid laske. Võib-olla murdsid turvamehed pead selle üle, kus nende pädevuspiirkond algab ja kus see lõpeb. Võib-olla nad kartsid. Ma nägin nende kahvaturoosasid nägusid tuuleklaasi taga. Nende pilk oli suunatud mulle. Turvameeste auto kiirus oli umbes kakskümmend viis kilomeetrit tunnis. Masin roomas otse minu poole. Heitsin pilgu rentslis lebavale kuldsele kilbile. Metall oli märgi eluaegsest kasutamisest siledaks kulunud. Ma vaatasin oma kaubikut. See seisis liikumatult paigal. Üks tarkus, mille ma omandasin juba väga ammu, on see, et inimest maha lasta on väga lihtne. Aga pole vähimatki võimalust seda mahalaskmist olematuks teha.
Ma kuulsin kolledži autot aeglaselt minu poole veeremas. Kuulsin, kuidas selle kummid asfaldil kivikesi murendavad. Kõik muu oli täiesti vaikne. Siis hakkas aeg uuesti tiksuma ja üks hääl minu peas kisendas jookse jookse jookse, ning seda ma tegin. Ronisin kärmelt kaubikusse, viskasin revolvri istme keskele, panin mootori tööle ja tegin nii järsu tagasipöörde, et tõusime korraks kahele rattale. Kõhn nooruk paiskus kaubikus sinna-tänna nagu kott. Ma tõmbasin rooli otseks, vajutasin gaasi põhja ja sööstsin lõuna poole. Kaubiku peegli vaateväli oli piiratud, kuid ma nägin, et kolledži turvamehed lülitasid oma masinal katusevilkuri sisse ja asusid mulle sappa. Nooruk minu kõrval oli täiesti vait. Tema suu oli lahti vajunud. Ta oli hõivatud istmel püsimisega. Mina püüdsin võimalikult ruttu kiiruse üles saada. Liiklus oli õnneks hõre. Oli varane hommik unises Uus-Inglismaa linnas. Ma pressisin kaubiku kiiruse umbes saja kümnele kilomeetrile tunnis ja surusin käed nii kõvasti roolile, et sõrmenukid tõmbusid valgeks, ning vahtisin siis üksnes ees olevat maanteed, otsekui poleks ma tahtnud näha, mis mul selja taga on.
„Kui kaugel nad on?” küsisin noormehelt.
Ta ei vastanud. Oli šokis ja lõtv ning oma istmenurgas, minust nii kaugel kui võimalik, kokku vajunud. Vaatas ainiti kaubiku lage. Parema käe oli ta toetanud vastu ust. Kahvatu nahk, pikad sõrmed.
„Taga, kui kaugel?” küsisin ma uuesti. Mootor möirgas valjult.
„Te tapsite võmmi,” ütles noorsand. „Kas teate, et too vanem mees oli võmm?”
„Tean.”
„Te lasksite ta maha.”
„Õnnetu juhus,” vastasin. „Kui kaugel taga need teised on?”
„Ta näitas teile oma ametimärki.”
„Kui kaugel taga need teised on?”
Nooruk liigutas end, pöördus ja langetas pea veidi madalamale, et ta saaks väikestest tagaakendest välja vaadata.
„Kolmkümmend meetrit,” ütles ta. Ta rääkis vaevukuuldavalt, oli hirmul. „Päris lähedal. Üks küünitab aknast välja, tal on relv.”
Otsekui märguande peale kuulsin ma läbi mootori möirgamise ja kummide vihina käsirelva kauget pauku. Haarasin oma kõrvalistmelt Colti. Ja lasksin selle jälle käest. Revolver oli tühi. Ma olin juba kuus korda tulistanud. Radiaator, kaks kummi, kaks meest. Ja üks võmm.
„Kindalaekas,” ütlesin ma.
„Te peaksite seisma jääma,” vastas nooruk. „Neile selgitama. Te aitasite mind. See oli eksitus.” Ta ei vaadanud minu poole. Üksnes jõllitas tagaakendest välja.
„Ma tapsin võmmi,” ütlesin ma. Mu toon oli täiesti erapooletu. „See on kõik, mida nad teavad. Ja muu neile korda ei lähe. Neid ei huvita, kuidas ja miks.”
Nooruk ei kostnud midagi.
„Kindalaekas,” ütlesin ma uuesti.
Nooruk pöördus taas ja urgitses kindalaeka oma kohmetute sõrmedega lahti. Seal sees oli teine Anaconda. Täpselt samasugune. Läikiv roostevaba teras, trummel laetud. Võtsin relva noormehe käest endale. Keerasin omapoolse akna täiesti alla. Külm õhk tungis vihurina sisse. Ja tõi kaasa päris meie taga tulistava püstoli heli; lasti kiiresti ja pidevalt.
„Raisk,” ütlesin ma.
Nooruk
