vajus müür järsu nurga all madalaks ja kadus siis merre, toetudes seal tohututele kiviplokkidele rajatud vundamendile. Kiviplokkidel rohetas adru. Täpselt müüri keskel oli rauast värav. See oli kinni.
„Kohal,” ütles Richard Beck. „Siin ma elangi.”
Tee viis otse värava juurde. Ja muutus teisel pool väravat pikaks sirgeks sissesõiduteeks. Sissesõidutee lõpus seisis hall kivimaja. Siit vaadates tundus, nagu oleks ta seal sõrme teises otsas ookeanist üles kerkinud. Kohe värava taga asus ühekordne vahimaja. Samas stiilis ja samast materjalist nagu too elamu, ainult väiksem ja madalam. Vahimajal oli müüriga sama vundament. Ma võtsin hoo maha ja peatasin auto värava ees.
„Laske signaali,” ütles Richard Beck.
Maxima turvapadja kaanel oli tilluke signaalpasuna kujutis. Ma vajutasin sellele ühe sõrmega ja kostis viisakas piip. Panin tähele, et turvakaamera värava küljes kaldus allapoole ja seiras ümbrust. Oli tunne, nagu mind jälgiks väike klaassilm. Tükk aega ei juhtunud midagi, siis avanes vahimaja uks. Sellest astus välja tumedas ülikonnas mees. Ülikond oli ilmselgelt pärit pikkadele ja kogukatele mõeldud poest ja oli ilmselt suurim, mida seal kunagi müüdud, kuid jäi sellegipoolest rõiva kandjale õlgadest väga kitsaks ja käistest lühikeseks. Too sell oli minust palju suurem, paigutudes sellega kindlalt ebardite kategooriasse. Ta oli hiiglane. Hiid kõndis oma väravapoole juurde ja põrnitses läbi selle välja. Mind uuris ta väga pikalt, noorukit seevastu lühikest aega. Seejärel keeras värava lukust lahti ja tõmbas pärani.
„Sõitke otsejoones majani,” ütles Richard. „Ärge siin seisma jääge. See sell ei meeldi mulle eriti.”
Ma sõitsin läbi värava. Ei peatunud. Kuid ma sõitsin aeglaselt ja vaatasin ringi. Esimene asi, mis tuleb kuhugi sattudes endale selgeks teha, on see, kuidas sealt minema saab. Müür meist mõlemal pool suubus otse murdlainetesse. Ülehüppamiseks oli see liiga kõrge ja müüri peal oleva okastraadi tõttu ei tasunud mõelda ka ronimisele. Müüri taga oli umbes kolmekümne meetri laiune lage ala. Nagu eikellegimaa. Või miiniväli. Turvatuled olid paigutatud nii, et kogu ala oleks valgustatav. Mingit muud väljapääsu peale värava ei olnud. Hiiglane sulges selle meie taga. Ma nägin teda peeglist.
Teekond majani oli pikk. Hall ookean kolmes küljes. Maja oli vana kivikolakas. Vahest mõne ookeanikapteni kodu, pärit ajast, mil inimesed endale vaalade tapmisega korraliku varanduse kokku ajasid. Kõik siin oli kivist, nii keerulised helmesvööd ja karniisid kui ka kaarduvad hooneosad. Ehitise põhja poole jäävad pinnad olid kaetud halli samblikuga. Mujal võis näha rohelisi laike. Maja oli kolmekordne. Sel oli kümneid korstnaid. Katusejoon oli äärmiselt liigendatud. Igal pool torkasid silma ehisviilud koos nende juurde kuuluvate lühikeste räästarennidega ja jämedad malmtorud vihmavee ärajuhtimiseks. Peauks oli tammepuust ning seda ehtisid raudlatid ja naastud. Sissesõidutee läks üle laiaks tõllaringiks. Ma sõitsin sellel vastupäeva ning jäin seisma täpselt peaukse ette. Uks avanes ja välja astus järjekordne tumedas ülikonnas mees. Ta oli umbes minusuurune, niisiis tunduvalt väiksem kui tüüp vahimajast. Kuid see ei teinud teda mulle põrmugi meeldivamaks. Tal oli kivistunud ilme ja tühi pilk. Mees avas Maxima kaassõitjapoolse ukse nii, nagu oleks ta just seda autot oodanud, ja ma arvan, et ehk ootaski, vahimaja kolge helistas talle kindlasti ette.
„Ehk ootaksite siin?” ütles Richard mulle.
Ta libistas end Maximast välja ja sammus maja süngesse sisemusse, ülikonnas mees aga sulges tema järel tammepuust ukse ja jäi otse selle ette valvama. Minu poole ta ei vaadanud, aga ma teadsin, et asun kusagil tema vaateväljas. Lahutasin roolisamba all asuvad juhtmed, mootor suri välja ning ma jäin ootama.
Oodata tuli üpris kaua, arvatavasti ligi nelikümmend minutit. Kuna mootor ei töötanud, läks autos külmaks. Masin kõikus kergelt ümber maja tuhisevas meretuules. Ma vahtisin läbi tuuleklaasi otse enda ette. Istusin näoga kirde poole ning õhk oli jäiselt külm ja selge. Ma nägin vasakul pool kaarjalt maja poole kulgevat rannajoont. Kaugel eemal, umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel paistis õhus mingi ähmane pruun pilveke. Arvatavasti Portlandist pärit saaste. Linna ennast polnud neeme tagant näha.
Siis avanes tammepuust uks taas, valvur astus viisakalt kõrvale ja uksest väljus naine. See naine oli Richard Becki ema. Siin polnud kahtlustki. Kohe kindlasti mitte. Tal oli samasugune habras keha ja kahvatu jume. Samasugused pikad sõrmed. Naine kandis teksaseid ja paksu kalurikampsunit. Tuul sasis tema juukseid ning ta oli umbes viiekümneaastane. Ta näis olevat väsinud ja pinges. Umbes kahe meetri kaugusel autost jäi ta seisma, otsekui mulle mõista andes, et oleks viisakam, kui ma masinast väljuksin ja talle vastu läheksin. Ning mina avasingi ukse ja libistasin end välja. Olin istumisest kange ja krambis. Astusin paar sammu ja naine sirutas mulle oma käe. Ma võtsin selle vastu. Käsi oli jääkülm, kondine ja sooniline.
„Poeg rääkis mulle, mis juhtus,” ütles naine. Tal oli madal hääl ja see kähises pisut, otsekui suitsetaks ta palju või oleks äsja nutnud. „Ma isegi ei ürita väljendada oma tänu selle eest, et te teda aitasite.”
„Kas temaga on kõik korras?” küsisin ma.
Naine grimassitas, otsekui ei teaks ta seda isegi. „Ta heitis natukeseks pikali.”
Ma noogutasin. Lasksin naise käest lahti. See vajus tal tagasi küljele. Tekkis lühike kohmetu paus.
„Mu nimi on Elizabeth Beck,” lausus naine seejärel.
„Jack Reacher,” kostsin vastuseks.
„Poeg rääkis mulle teie täbarast olukorrast,” ütles naine.
Kui armas mittemidagiütlev väljend. Ma ei kostnud selle peale midagi.
„Mu mees tuleb õhtul koju,” teatas Richardi ema. „Tema teab, mida peab tegema.”
Ma noogutasin. Tekkis järjekordne kohmetu paus. Ma ootasin.
„Kas te ei tahaks sisse tulla?” küsis naine.
Ta pöördus ja sammus tagasi vestibüüli. Ma järgnesin talle. Astusin uksest sisse ja samal ajal kostis piiks. Vaatasin terasemalt ja nägin, et sisemise piida külge oli kinnitatud metallidetektor.
„Kas oleksite nii lahke?” Naine tegi minu suunas mingi totra andekspaluva liigutuse ja andis siis tollele suurele koledale ülikonnas tüübile käega märku. Too astus minu juurde ja valmistus mind läbi patsutama.
Ma ütlesin talle: „Kaks revolvrit. Tühjad. Kummaski mantlitaskus.”
Tüüp tõmbas mõlemad relvad kerge, õppinud liigutusega välja, millest ma järeldasin, et ta on elus palju inimesi läbi patsutanud. Ta asetas revolvrid ukse kõrval olevale lauale, kükitas, kobas mu sääri, tõusis siis püsti ja katsus läbi mu käsivarred, piha, rinna ning selja. Ta oli väga põhjalik ja mitte just pehme käega.
„Andke andeks,” lausus Elizabeth Beck.
Ülikonnas tüüp läks eemale ning taas tekkis kohmetu vaikus.
„Kas te tahate midagi?” küsis Elizabeth Beck.
Oli palju asju, mida ma tahtnuks. Ent ma üksnes raputasin pead.
„Ma olen veidi väsinud,” vastasin. „Pikk päev. Ma vist tukastaksin pisut.”
Naine naeratas korraks, otsekui oleks kuuldu talle meeldinud, otsekui olnuks tal hea meel, et tema juures uinakut tegev päris oma võmmitapja vabastab ta vajadusest olla seltskondlik.
„Muidugi,” vastas ta. „Duke näitab
