tahtsin öelda, mina olen tänulik. Uskuge mind. Te päästsite mu. See võmmivärk, see oli õnnetus, eks ole? Lihtsalt ebaõnn. Teil ei vedanud. Olukord oli meeleheitlik, ma saan sellest aru. Me ei räägi kellelegi.”
„Ma ei vaja teie abi,” vastasin ma. „Ma üksnes tahan teist lahti saada.”
„Aga mina tahan koju,” ütles nooruk. „Me aitaksime teineteist.”
Suure maanteeni jäi sõita veel neli minutit.
„Kus see kodu on?” pärisin.
„Abbotis.”
„Millises Abbotis?”
„Abbotis, Maine’is,” ütles mu reisija. „Rannikul. Kennebunkporti ja Portlandi vahel.”
„Me sõidame vales suunas.”
„Te saate suurel maanteel põhja poole keerata.”
„Sinna on üle kolmesaja kilomeetri.”
„Me anname teile raha. Piisavalt, et teie vaev saaks tasutud.”
„Ma võiksin teid Bostoni juures välja lasta,” ütlesin ma. „Sealt peaks Portlandi buss käima.”
Nooruk raputas raevukalt pead, otsekui oleksid tal krambid.
„Mitte mingil juhul,” vastas ta. „Ma ei taha bussiga sõita. Ma ei taha üksi olla. Igal juhul mitte praegu. Ma vajan kaitset. Need tüübid võivad endiselt kusagil passida.”
„Need tüübid on surnud,” ütlesin ma. „Nagu too kuradi võmmgi.”
„Neil võivad olla partnerid.”
See oli järjekordne kentsakas sõna. Mu reisija oli väike ja kõhn ja hirmul. Veresoon tema kaelas tuksles üles-alla. Ta lükkas mõlema käega oma juuksed peast eemale ja pöördus tuuleklaasi poole, näitamaks mulle oma vasakut kõrva. Seda ei olnud. Oli ainult mügar haavaarmi kõva kudet. See nägi välja nagu tükike toorest pastat. Nagu taignast õis.
„See lõigati ära ja saadeti postiga meile koju,” ütles ta. „Tol esimesel korral.”
„Millal?”
„Ma olin siis viisteist.”
„Teie isa ei maksnud neile.”
„Mitte piisavalt kiiresti.”
Ma ei öelnud midagi. Richard Beck lihtsalt istus, näitas mulle oma armi, oli šokis ja hirmul ning hingas nagu mingi masin.
„Kas teiega on kõik korras?” küsisin ma.
„Viige mind koju,” vastas ta. See kõlas nagu palve. „Ma ei taha praegu üksi olla.”
Suur maantee oli kaheminutise teekonna kaugusel.
„Palun,” lausus nooruk. „Aidake mind.”
„Raisk,” ütlesin ma juba kolmandat korda.
„Palun. Me saame teineteist aidata. Te peate peitu minema.”
„Me ei saa enam selle kaubikuga sõita,” sõnasin ma. „Selle kirjeldust on raadio kaudu kindlasti kogu osariigis levitatud.”
Nooruk vaatas mind ainiti, silmis lootus. Suure maanteeni jäi sõita veel minut.
„Peame endale auto leidma,” ütlesin ma.
„Kust?”
„Ükskõik kust. Autosid on igal pool.”
Suurele maanteele viivast mitmetasandilisest ristmikust lõuna ja lääne pool lösutas hiiglaslik kaubakeskus. Ma juba nägin seda kauguses. Kõrged kollakaspruunid akendeta ehitised ja eredad neoonsildid. Ehitiste ümber olid hiigelsuured parkimisplatsid, pooleldi autosid täis. Ma keerasin kaubakeskuse territooriumile ja tegin tiiru ümber terve kompleksi. See oli suur nagu linn. Kõikjal inimesed. See ajas mu närvi. Jõudsin ringiga tagasi ja sõitsin keskuse alale sisse, võttes prügiautode reast möödudes suuna ühe suure kaubamaja taha.
„Kuhu me läheme?” küsis Richard.
„Personali parklasse,” vastasin. „Kliendid tulevad kaubakeskusse ja lahkuvad siit kogu päeva vältel. Nad on ettearvamatud. Aga töötajad püsivad kogu aeg paigal. Siin on ohutum.”
Richard vaatas mulle otsa ja ma nägin, et ta ei saa aru. Juhtisin kaubiku sinna, kus akendeta seina äärde oli pargitud kaheksa autot. Ühe tuhmi ja umbes kolm aastat vana Nissan Maxima kõrval oli vaba koht. See sobis mulle. Parkla oli teistest eemal, vaikne ja privaatne. Sõitsin vabast kohast veidi mööda ning tagurdasin siis kaubiku sinna. Tagauste ja seina vahele ei jäänud peaaegu üldse ruumi.
„Seda katkist akent peab varjama,” laususin.
Nooruk ei öelnud midagi. Surusin mõlemad tühjad Coltid oma mantli taskutesse ja libistasin end kaubikust välja. Katsusin Maxima uksi.
„Otsige jupp traati,” ütlesin ma. „Jämedat elektrikaablit või mõni riidepuu.”
„Kas te tahate selle auto ärandada?’”
Ma noogutasin. Kuid ei öelnud midagi.
„Kas see on tark tegu?”
„Kui teie oleksite kogemata võmmi maha lasknud, siis arvaksite küll nii.”
Nooruk oli hetke üpris mõttelageda näoga, kuid ärkas siis ellu ja läks luurekäigule. Ma poetasin mõlema Anaconda trumlite sisu endale pihku ja viskasin kaksteist tühja padrunikesta ühte prügikasti. Mu reisija naasis, käes prügihunnikust leitud umbes meetripikkune jupp elektritraati. Ma kiskusin sellelt isolatsiooni hammastega maha, väänasin traadi otsa konksuks ning lükkasin konksu Maxima kummist aknatihendi tagant läbi.
„Teie valvake,” ütlesin ma.
Nooruk sammus eemale ja seiras parkimisplatsi, mina aga surusin traadi autosse, liigutasin seda üles-alla, siis sain ukselingi konksu taha, tõmbasin, ja uks läks kenasti lahti. Viskasin traadi prügihunnikusse tagasi, kummardusin alla roolisamba juurde ja tõmbasin sellelt plastkatte ära. Sorisin juhtmetes, kuni leidsin kaks vajalikku ja lükkasin need kokku. Starter kiunatas, mootor turtsus korraks, võttis vedu ja hakkas siis ühtlaselt tööle. Noormehe nägu väljendas nõutavat üllatust.
„Valesti veedetud noorus,” sõnasin ma.
„Kas see on tark tegu?” küsis ta uuesti.
Ma noogutasin: „Nii tark, kui üldse olla saab. Sellest autost ei tunta puudust enne kella kuut õhtul, võib-olla alles kell kaheksa. Siis, kui kaubamaja kinni pannakse. Teie olete selleks ajaks ammu kodus.”
Nooruk hoidis oma kätt hetke reisijapoolsel uksel, väristas end siis kentsakalt ja istus masinasse. Mina lükkasin juhiistme tahapoole, kohendasin peeglit ja tagurdasin parkimiskohalt välja. Sõitsin rahulikult läbi kaubakeskuse parkimisplatsi. Umbes saja meetri kaugusel tiirutas aeglaselt politseiauto. Ma parkisin uuesti esimesele ettejuhtunud kohale ja istusin töötava mootoriga Nissanis, kuni võmmi masin minema sõitis. Seejärel kiirustasin parkla väljapääsu poole, tegin mitmetasandilisel ringristmikul nõutava tiiru ning kaks minutit hiljem olime
