kõik seisime alles, moodustades ukse juures kena väikese kolmnurga. Eliotil oli ikka veel diplomaat käe otsas. Ma püüdsin ära arvata, kumb neist kahest on ülemus. Võib-olla mitte kumbki.
Võib-olla oli neil üks ja sama auaste. Ja üsna kõrge. Nad olid hästi riides, kuid nägid pisut väsinud välja. Vahest olid nad suurema osa ööst töötanud ja kusagilt siia kohale lennanud. Äkki Washingtonist.
„Kas me tohime istuda?” küsis Duffy.
„Loomulikult,” vastasin ma. Kuid odavas hotellitoas oli istuda keeruline. Toole oli ainult üks. Seegi oli lükatud väikese laua alla, mis paiknes seina ja televiisori aluseks oleva kapikese vahel. Duffy tõmbas tooli välja ja pööras ümber, nii et see jäi esiküljega voodi poole. Mina istusin voodile, üsna patjade juurde. Eliot sättis end jalutsisse ja asetas oma diplomaadi lapiti voodile. Ta naeratas mulle endiselt sõbralikult ja mina ei märganud selles naeratuses midagi võltsi. Duffy nägi toolil väga hea välja. Tooli kõrgus oli tema jaoks täpselt paras. Tema seelik oli lühike ning tal olid jalas tumedad nailonist sukkpüksid, mis paistsid painutatud põlvede kohal heledamad.
„Te olete Reacher, eks?” küsis Eliot.
Pöörasin pilgu Duffy jalgadelt kõrvale ja noogutasin. Mulle tundus, et seda võivad nad teada küll.
„See tuba on välja üüritud kellelegi Calhouni-nimelisele isikule,” sõnas Eliot. „Sularaha eest, ainult üheks ööks.”
„Harjumus,” vastasin ma.
„Kas lahkute täna?”
„Ma elan üks päev korraga.”
„Kes on Calhoun?”
„Ta oli John Quincy Adamsi asepresident,” kostsin ma. „Mulle tundus, et siinset piirkonda arvestades on see paslik nimi. Kunagi ammu kasutasin ma presidentide nimesid. Nüüd asepresidentide omi. Calhoun polnud tavaline asepresident. Ta astus tagasi, et kandideerida Senatisse.”
„Kas ta valiti?”
„Ma ei tea.”
„Milleks see varjunimi?”
„Harjumus,” ütlesin taas.
Susan Duffy vaatas mulle otse silma. Mitte sellepärast, et ta oleks mind hulluks pidanud. Pigem äratasin ma temas huvi. Ehk pidas ta silmavaatamist heaks ülekuulamisvõtteks. Siis, kui mina kunagi inimesi üle kuulasin, talitasin samamoodi. Küsitlemine tähendab üheksakümne protsendi ulatuses vastuste ärakuulamist.
„Me rääkisime ühe Powelli-nimelise sõjaväepolitseinikuga,” lausus Duffy. „Te palusite tal üht numbrimärki jälitada.”
Duffyl oli madal ja soe ning pisut kähisev hääl. Ma ei vastanud midagi.
„Meie arvutites on selle numbri tarvis kõiksugu lõksud ja püünised üles seatud,” ütles ta. „Niipea kui tema päring internetti jõudis, oli meil selle numbri kohta kõik teada. Me helistasime talle ja küsisime, miks see teda huvitab. Ta ütles, et täidab teie palvet.”
„Loodetavasti ütles ta seda vastumeelselt,” kostsin seepeale.
Duffy naeratas. „Powell kogus end kiiresti ja andis meile teie telefoninumbri, mis osutus valeks. Nii et vanade semude ustavuse pärast ei pea te muretsema.”
„Aga lõpuks saite temalt ikkagi õige numbri.”
„Me ähvardasime teda,” teatas Duffy.
„Sel juhul pole sõjaväepolitseinikud enam need kes minu ajal,” kostsin ma.
„Meie jaoks on see tähtis,” sõnas Eliot. „Ta sai sellest aru.”
„Nüüd olete teie meie jaoks tähtis,” ütles Duffy.
Pöörasin pilgu kõrvale. Ma olen olnud taolises olukorras nii tihti, et kõiki kordi ei jõuaks loetledagi, kuid hääletoon, millega ta seda ütles, tekitas minus siiski väikest võbelust. Mulle tuli mõte, et võib-olla tema ongi neist kahest ülemus. Ja pagana hea ülekuulaja.
„Tavaline inimene pärib ühe numbrimärgi kohta,” lausus Eliot. „Miks ta seda teeb? Võib-olla oli tal sellist numbrit kandva autoga väike kokkupõrge. Võib-olla kokkupõrke põhjustanud masin põgenes. Aga kas inimene pöördub sellepärast politsei poole? Ja te ise ütlesite äsja, et teil polegi autot.”
„Nii et vahest te nägite selles autos kedagi,” ütles Duffy.
Ta andis mulle aega rahulikult järele mõelda. See oli osavalt seatud loogikalõks. Kui autos olnud isik oli minu sõber, siis Duffy jaoks olin ma tõenäoliselt vaenlane. Kui aga too inimene oli mu vaenlane, siis oli Duffy valmis minu sõber olema.
„Kas te hommikust olete juba söönud?” pärisin.
„Jah,” vastas Duffy.
„Mina samuti,” kostsin seepeale.
„Me teame seda,” ütles ta. „Toateenindus, kolm kohevat pannkooki ühelt poolt kergelt praetud munaga. Pluss suur kannutäis musta kohvi. See telliti kolmveerand kaheksaks ja toodi kohale kell seitse nelikümmend neli, te tasusite sularahas ja andsite kelnerile kolm dollarit jootraha.”
„Aga kas hommikusöök maitses mulle?”
„Eks te ise tea.”
Eliot klõpsas oma diplomaadi lukud lahti ja tõstis kaane üles. Tõmbas kohvrist välja pataka kummiriba abil koos püsivaid pabereid. Paberilehed tundus olevat uued, kuid neil kujutatust oli raske aru saada. Fakside fotokoopiad, arvatavasti öösel tehtud.
„Teie teenistusleht,” ütles Eliot.
Nägin tema diplomaadis fotosid. Läikivaid, mustvalgeid, kakskümmend korda kakskümmend viis sentimeetrit. Mingi jälitusoperatsioon.
„Te olite kolmteist aastat sõjaväepolitseinik,” sõnas Eliot. „Saite lühikese ajaga nooremleitnandist majoriks. Pälvisite kiitusi ja autasusid. Teid hinnati. Te teenisite hästi. Väga hästi.”
„Tänan.”
„Tegelikult rohkem kui väga hästi. Paljudel juhtudel olite just teie see, kellele usaldati eriülesannete täitmine.”
„Nii see vist oli.”
„Aga teil lubati teenistusest lahkuda.”
„Mind koondati.”
„Koondati?” kordas Duffy.
„RIF2, koosseisude koondamine. Seal armastatakse kõigest lühendeid teha. Külm sõda lõppes, sõjalisi kulutusi kärbiti, armee muutus väiksemaks. Nii et neil polnud enam nii palju eriülesannete täitjaid vaja.”
„Armee on endiselt alles,” lausus Eliot. „Kõiki lahti ei lastud.”
„Ei.”
„Miks siis teid lasti?”
„Te ei saaks sellest aru.”
Eliot ei hakanud mulle vastu vaidlema.
„Te
RIF – Reduction in Force
