majaka idaküljele, otse majakavahi korteri ukse kõrvale oli üks endine majakavaht paigutanud tugeva kivist pingi ja sellel istus Viggo Larssen, üksi ja täiesti liikumatult.
Tulin neemele alles septembris ja esimestel päevadel ei andnud ma ennast näole.
Aga isegi kõige jahedamatel päevadel võisin näha teda õues istumas. Seal ta istus liikumatult karges mereõhus, enne kui ta tõusis, et teha oma tunnine jalutuskäik piki randa kuni Bavnebjergi klindini ja tagasi.
Sellest korrast, kui ma teda viimati nägin, oli ta muidugi vanemaks jäänud, ta tundus ka pikem (ja kõhnem). Kohtasin teda toona Søborgi kalmistul, kui ta oli viieteistkümneaastane ja mina alles laps. See kohtumine oli olnud lühike, hajevil, ja möödunud tema leina tähe all; see koht polnud just mõeldud kellegagi kohtumiseks.
Kõige rohkem tekitas minus imestust tema liikumatus. Ta ei pööranud isegi pead, liigutas vaevalt jalga või kättki ning istus tundide kaupa tuletorni ääres, vahtides merele, mõnikord oli tal pingil enda kõrval pudel veini või veiniklaas.
Mul oli kombeks inimeste mõtteid aimata, teinekord ette näha, veel enne kui nad midagi ütlesid või end liigutasid, aga Viggo Larsseni puhul ma seda ei suutnud; kui üle tema pea liikus kas või üksainus mõttemull, ei suutnud ma seda läbi näha, ükskõik kui palju ma ka ei üritanud.
Selleks ajaks olin varitsenud teda märkamatult vaevalt nädala ja see ei olnud mulle mingi märkimisväärne kunst. Kui elu oli mulle midagi õpetanud, siis oli see kannatlikkus, selline kannatlikkus, mida mu kasuema oli omal ajal pidanud piirituks ja julmaks, vaat et haiglasekski.
Kuuendal päeval – see oli siis päev, kui oktoobripäike rippus madalal neeme kohal jääkülma sügavsinise taeva taustal – tegin otsuse, hingasin sügavalt sisse ning tõusin püsti oma põõsastikust, mis kattis tuletorniäärset nõlvakut Hiiglase Jalajälje kõrval.
Ebalesin enne oma esimest sammu, kui mul tuli nähtavale astuda, muidugi, sest oli väga tähtis, et see kohtumine õnnestuks. Ta nägi mind alles siis, kui ma olin peaaegu pingini jõudnud.
„Tere,” ütlesin ma, kasutades seda formaalset tervitusviisi, mida kõik tunnevad ja millega keegi sügavamaid tundeid ei seosta. Taanlaste puhul kostab see sõna kuidagi eriti kõlatult ja vaoshoitult ning annab seega oma lühiduses märku nii kohalolust kui ka distantsist.
Tervitus kutsus temas esile pisukese võpatuse, kuid ta ei vastanud. Kostis ainult tuulevihinat, mis sasis Meremoori metsa puude latvu.
„Minu nimi on Malin …” Mu plaan polnud kuigi vägev, aga see oli ainus, mis mul oli, ja minu jaoks tähendas see teadaanne sõpruse pakkumist, mida polnud minu elus ette tulnud sellest ajast peale, kui ma olin veel väike.
Ta jäi kivist pingile liikumatult istuma ega teinud teist nägugi, et sellelt tõusta. Kumbki meist ei sirutanud tervituseks kätt.
Sel päeval ei oleks ma julgenud küll kihla vedada, et ma üldse temaga lähedasemaks saan. Ta arvas ilmselt, et meie kohtumine on juhus, ja tol sügispäeval, vaevalt kolm kuud enne leskproua kadumist pidigi kõik niimoodi minema. Ma teadsin muidugi juba tema nime ja mingil kummalisel viisil ta teadis seda, arvan ma, ilma et ma osanuksin öelda, miks …
… praegu – nagu tookordki – kõlab see nimi mulle veidi naljakalt, justkui oleks nimes esineva kahe g ja kahe s-iga midagi segi aetud: Viggo Larssen, 59 aastat vana, deemonitest vaevatud, nendega ei saanud teda keegi aidata; kolinud hiljuti ühest Kopenhaageni lagunevast korterist tõenäoliselt oma elu lõpppunkti.
Istusin pingile tema kõrvale.
Igaks juhuks sättisin end külma kivipingi servale, ent oleks piisanud keskmise tugevusega tuulepuhangust, et mind üle selle ääre lükata.
Isegi pooleteise meetri kauguselt ilma silmsideta aimasin üksindust, mis oli teda alati ümbritsenud; ta silmist paistis kurbus, mis mind liigutas, kuid neis polnud vähimatki meelepaha märki.
Temast vasakul lebas pingil raamat, see oli mulle lähemal kui talle ja see oli muidugi asi, millel mu pilk oli peatunud ning millega seoses ma olin söandanud pelgupaigast välja astuda.
Viggo Larssen oli istunud ja seda lugenud, enne kui ta selle aeglaselt ja ettevaatlikult oma kivist pingile pani, justkui oleks see tehtud mingist materjalist, mis vähimagi müksu korral koost pudeneb. Raamat polnud paksem kui mõni mu koolipõlve vihik ja see oli ka esimene kord, kui ta võttis oma pingil ette midagi muud peale kaugusesse ja taevasse vahtimise ning veini trimpamise. Kaaned olid rohelist värvi ja nüüd, lähemalt vaadates, paistsid need olevat nahast. Köide oli kena, kuigi aeg oli seda pisut räsinud, sellelt paistsid heledamad ja tumedamad laigud, justkui olnuksid kaaned kaitsnud seda sadu aastaid niiskuse eest.
Pealkirja esikaanel polnud.
Tundsin vastupandamatut soovi köide kätte võtta ja ma arvan, et ta aimas mu huvi, kuna ta võttis aarde minu kõrvalt ära ja pani selle pingile endast paremale, minust ja minu vaateväljast nii kaugele kui võimalik. Sellest polnud mul midagi, kannatlikkuses olin meister ja pealegi oli mul ka teisi meetodeid. Kiirustamine oli küll viimane asi, millega läheneda niisugusele inimesele nagu Viggo Larssen.
„Olen sinu uus naaber,” ütlesin ma. See polnud päris tõsi, kuna ma olin luuranud ta järele juba peaaegu terve nädala, aga ma ei arvanud, et väline maailm tema huvi äratab. See lihtsalt ei huvitanud teda. Ta ei tahtnud uuest naabrist midagi teada. Päevad, nädalad ja kuud ei huvitanud teda.
„Elan selles punases majas järsakul, seal üleval metsas,” ütlesin ma. Ta ei vastanud, aga mulle tundus, et ta noogutas vaevumärgatavalt. Selles olukorras olnuks see tohutu edusamm ja seega oli ilmselt tegemist ettekujutusega.
Siis tegin ma väikese, kuid ilmse vea: „See on ilus raamat.”
Samal sekundil pidanuksin keelde hammustama. Olin liiga kiiresti edenenud, lisaks täiesti valel ajal. Nõrk säde tema silmis, juhul kui see oli seal üldse olnud, oli kustunud ja ta tõmbus jälle iseendasse.
Jäin paariks minutiks veel vaikides istuma, enne kui ma tõusin ja head aega ütlesin. Kumbki meist ei sirutanud hüvastijätuks kätt.
Vähemalt ei palunud ta ise mul lahkuda ja ega ma meie esimesest kohtumisest enamat oodanudki. Tal polnud vähimatki põhjust ühtegi teist elavat hinge oma eluruumidesse kutsuda, ei oma välimistesse ega sisemistesse eluruumidesse, ei heledatesse ega pimedatesse, ja ma teadsin paremini kui keegi teine, et ta püüdnuks igaühe sinna sattumist iga hinna eest vältida.
Mainisin raamatut uuesti alles järgmisel nädalal, kui ma tema juurde läksin.
See oli jälle pingil meie vahel, justkui tahtnuks ta mind veidi narrida, aga seekord ta seda minust eemale ei nihutanud.
Tal olid jalas vanad pruunid Wrangleri kulukad ja üle puusade ulatuv roheline jope. See kattis ta keha reiteni nagu kilp, ainult pea paistis kaelusest välja.
Ütlesin: „Tõesti kenad kaaned,” ilma et oleksin pilku pingile pööranud.
Ta vasak silmanurk värahtas veidi, see, mis asus mulle lähemal, ja mulle tundus, et ta kohe pilgutab seda silma. Ent seda siiski ei juhtunud. Ta ei pööranud pilku ning jätkas oma meelissuunas vaatamist – horisondi poole, merele.
„Kust see pärit on?” Rohkem ei julgenud ma küsida.
Ta kohendas pisut asendit ning tema selg ja turi ei toetunudki enam vastu tuletorni müüri. Oli näha, kui hirmsat siseheitlust ta pidas, et suuta käsi enda süles absoluutselt
