treeningust ja tublidusest hoolimata raskusi nende varjamisega.
Siis kehitas ta õlgu ja ütles oma esimesed sõnad: „See on lihtsalt üks päevik … vana päevik Hispaania kodusõja aegadest.” Tema vasak silm oli pilkunud tugevasti sõna „vana” välja öeldes ja ma mõtlesin, et kui ta vähegi närvis on, annavad lapsepõlvest pärit tõmblused endast jälle märku. Need leidsid ta üles, nagu poleks kunagi ära olnudki.
„See pole midagi,” lisas ta, rõhutades kergelt viimast sõna.
Pöörasin pead ja vaatasin talle otsa. Mu uudishimu oli pidanud ronima lausa mu keeleotsale, kust lahkus mullina, kus oli üksainus, kuid ülimalt nõudlik küsimärk ja mitte midagi muud. Juba lapsena olin õppinud, et selline vaikimise viis, teatud sõnatu karje on parim vahend täiskasvanute suletud ruumi avamiseks. Korraks värahtas tema vasak silm ja silmaalune põsk natuke tugevamalt. Võinuksin tema pärast seal lausa nutma puhkeda, ainuüksi selle detaili tõttu, ent see oleks muidugi rikkunud võimaluse, mille ma just olin saanud.
Ta tõusis püsti ja pistis raamatu kiire liigutusega jope hõlma alla põuetaskusse, mis oli just selle köite mahutamiseks parasjagu suur. „See räägib ajast … kaua aega tagasi,” kostis ta. See võis tähendada kõike ja üldse mitte midagi.
Heitsin pilgu üle mere. Sellest polnud midagi. Minu kannatlikkus oli piiritu. Ma ei teadnud, miks talle see roheline köide meeldib, ja ma ei teadnud ka seda, kes selle on kirjutanud, aga ma olin kindel, et mul ei tasu alahinnata selle tähtsust ei talle ega ka ülesande suhtes, mida ma olin siia tuletorni juurde üldse lahendama tulnud.
Tõusin samuti püsti ja läksin läbi metsa tagasi. Poolenisti lausa libisesin Hiiglase Jalajälje lohku, kus too poolik kasetüvi seisis ainukese tunnistajana ajast, kui siin oli olnud elu. Jätkasin teekonda Meremoori maja ja pudeda põhjapoolse järsaku poole.
Kui ta ise ei ava ust salajasse kambrisse, kus ta hoiab oma kallihinnalist aaret, tuleb mul leida sinna teine tee ja minu uudishimu rajab endale nagu alati teed üle tõkete, mida mu teele võib sattuda.
Tolleks päevaks, kui leskproua kadus, oli meie esimesest kohtumisest ja temapoolsest vaiksest tõrjumisest peaaegu kolm kuud möödas. Olin elanud neemel pool talve ja ma ei olnud talle lähemale jõudnud.
Minu maja seisis ikka veel püsti ning nagises ja krigises justkui demonstreerimaks, et enne möödapääsmatut kuristikku vajumist on seal veel elu sees. Leidsin elutoast ühe eenduva madala palgi alt väikeselt riiulilt vana raamatu, millel oli kuldtähtedega aastaarv 1878 ning kus oli ühelt ammu surnud poeedilt üks vana lugu, mida tundsid kõik Røsnæsi neeme elanikud. Legendi järgi sai kuningas Valdemar II poeg siin neemel 1231. aastal jahi käigus juhusliku noole läbi surma, misjärel kuningas vihastas meeletult ja andis korralduse põletada neemelt kogu mets ja üldse kõik puud maani maha; ükski tüvi, isegi mitte ükski känd, rääkimata väikseimastki oksanääpsust, ei tohtinud enam kunagi sellele neetud maalapile oma varju heita.
Seal, kus kuningapoeg
neememetsa mättal
langes surmanoolest
küti kõvervibust,
saand taani lapsed
nüüd kurvastusest üle
ning Rosnæsi pihlakate taga
taas päikse poole naervad.
See luuletus tundus mulle mõnevõrra pompöösne ja ma polnud kunagi arvanud, et lapsed peaksid oma vanemate tegude üle naerma. Vastupidi. Lapsed naeravad põhjustel, mida nende vanemad ei tunne; tihti on selleks nähtamatus, kuna lapsed elavad maailmas, mida nende vanemad ei näe.
Panin raamatu riiulisse tagasi. Küllap see langeb merre koos majaga, kui õige ag käes.
Sel ööl oli mul tunne, et mind jälgivad metsa poolt tundmatud silmad, aga kui ma avasin ukse ja kuulatasin märkide järele, mille jätnuks võõras oma kohalolust, kuulsin ma ainult puulatvu sasivat tuult ja muidugi randa rammivaid tormilaineid. Meremoori majja elama asumise hetkest alates olin mitu korda näinud rebast tihedas põõsastikus hiilimas, aga sellisel kellaajal oli isegi rebane kindlasti oma kaitsvas urus.
Sulgesin ukse pimedusele, kuid ei lukustanud seda; mitte ükski deemon ei saa segada mu plaani, mis oli toonud mu siia neemele, siia metsa, siia majja ja siia selle tuletorni juurde.
Ajasin oma längus õlgades lihased pingule ja raputasin hirmu endast eemale. Selle informatsiooniga, mis mul õnnestus varahommikul raadiost kuulda ja mis täitis kiiresti kõik meediakanalid, ei muutunud minu ülesanne sugugi vähem huvitavaks, vastupidi.
Rünnak muidu haavamatu Koopakaru klanni vastu.
Komissar pöördus Number Kahe poole ja mõlemad mehed nägid välja, nagu nad kuulataksid sõnu, mida polnud veel välja öeldud, kuid mis rippusid juba nende peade kohal ja mis oleksid ehk õige tõlgenduse korral lahendanud nende ees seisva mõistatuse.
Nad olid korraks oma iPhone’id helitule režiimile pannud ja kui nad need uuesti tööle panid, hakkasid need järjepanu nõudlikult helisema, millest võis välja lugeda ühtainust: nende ees seisis nende elu raskeim juhtum.
Juba see, et rahva armastatud Grand Old Lady võis kaduda tunnikeseks, oli tähelepanu äratav fakt. Kui kadumisest oli möödas kaks tundi, siis oli see juba šokeeriv, ja poole ööpäevaga oli sündmusest saanud sensatsioon.
„Mitte midagi … olulist.”
Number Kaks raputas pead. Kriminalistid polnud vana kummutit läbi kammides midagi leidnud ja ega nad olnud sealt midagi õieti oodanudki.
Kuid siiski.
Katteplaadi siseküljele oli liimitud kuupäeva ja aastaarvuga kolletunud sedel. Nüüd lebas see läbipaistvas kilekotis kriminaalkomissari ees laual, täiesti tavaline sedel ja teisalt siiski ka mitte.
„Miks peaks keegi küll …” Komissar jäi vait ja vahtis sedelile kirjutatud kirjarida.
Number Kaks teadis küll, kuidas küsimus peaks jätkuma, kuid oli vait.
„Ühesõnaga, testamendil pole … ja selle asemel on seal hoopis üks kolletunud sedel, millel siis on kuupäev ja aastaarv, mis …”
„… ei anna mingit mõtet kokku.” Seekord lõpetas Number Kaks ülemuse mõttelõnga.
„Kuupäev, mis …”
„… on üle neljakümne aasta vana, kuigi analüüs näitas, et …”
„… see oli kirjutatud üsna hiljuti … sinise pastapliiatsiga.”
Viimane infokild jäi kuidagi põhjendamatuna õhku rippuma.
Kriminaalkomissar hoidis seda imelikku leidu sõrmede vahel valguse käes, justkui võiksid füüsiline kontakt ja esimesed päikesekiired anda mingi vastuse.
„Miks kirjutab keegi igivana kuupäeva ja kleebib selle sinna leskproua kummuti külge?” küsis ta.
Siis jätkas ta veelgi vaiksemal hääletoonil: „Selle juures on midagi erilist …”, aga jäi jälle tasa, just nagu oleks see veidi imelik sõna vähemalt tema huulil blokeerinud vormimisjärgus mõtte.
„Jah, võib-olla on kõik inimesed erilised,” ütles Number Kaks, kes oli täheldanud ebatavalist vaikimist mehe puhul,
