tema poole ja vastas: „Kui me kõik oleme erilised, oleks see juba normaalne, aga ma arvan kahjuks … ja panen tähele … et selles asjas on midagi, millega me varem kokku puutunud ei ole. Nõnda mulle tundub. Meil pole veel pooltki teada. Ja võib-olla üldse mitte midagi.”
Tema alluv ei vastanud ja seda oli rohkem kui küll.
Ta tundis täpipealt samamoodi.
Minu väike maja oli ilmselgelt kaua tühjalt seisnud, enne kui ma sinna sisse kolisin, ja kummalise nimega vana naine oli lasknud mul maja üle võtta, palumata midagi muud kui kolme kuu üüri ette.
Ma ei pidanud vastama mingitele uudishimulikele küsimustele ega näitama isikut tõendavaid dokumente, mul ei tulnud selgitada imelikku soovi, miks ma küll tahan elada pudedal järsakul, mis on iga hetk merre kukkumas; teda ei huvitanud, kust ma tulen või miks ma olin valinud just tema üürikuulutuse – pisitillukese sildi kruusatee lõpust turistidele mõeldud parkimisplatsi servalt: Üürida maja – kirjutatud vanainimese käega.
Olin seal esimene ja viimane üürnik.
Maja oli just parasjagu nii suur, et kaks metsahaldjat oleksid mahtunud seal luksuses elama, ja viltuvajunud aknaraamidelt mahakoorunud punane värv andis tunnistust sellest, et selle koha vastu polnud keegi juba aastakümneid huvi tundnud.
Möbleeritud oli maja vana laua ja mõne üksiku tooliga, mille puidusorti polnud võimalik kindlaks teha. Peente klassikaliste kummutite vahel üles kasvanud inimesele võis see olustik tunduda eemaletõukav, aga mina polnud selline.
Esimesel õhtul keerutasin end suurest heameelest kanna peal – lausa kolm korda – ja olin rahul sellega, mille ma olin leidnud. Istusin vana naise toolidel ja magasin tema voodis (see koosnes neljast pakust ja kuuest lauast, mis moodustasid voodipõhja), jõin vett kraanist, mis tihti ainult visises ja lõrises, ning luurasin tuletorni läheduses metsas, kuna seal oli mu reisi sihtmärk. Vahetevahel nägin kõverate puuokste vahelt punakaspruuni varju, mis tähendas, et rebane oli väljas nuuskimas nagu kõik tema esivanemadki omal ajal. Mul oli meeles lugu rebasest, kes rääkis ühe poisiga nähtamatusest ja sõprusest ühes minu lapsepõlvekodu raamatus, mille mu kasuema resoluutselt minema viskas, kuna talle ei meeldinud kunstlikud lood, mis võisid mõjutada saatusi, kelle ta enda juurde võttis ja keda ta kaitses kõige halva vastu, kuni nood olid ise võimelised eluga ängistumata hakkama saama.
Kui ma teist korda Ulstrupi poodi läksin, küsisin müüjalt vana naise, minu majaperenaise kohta. Ja-jaa, ütles ta, too pärinud tolle punase maja siis, kui ta vanemad surid. Tema vanemad ehitasid selle ning olid seal kogu elu elanud. Kummaline küll, aga kellelgi polnud aimugi, millest nood olid elatunud, kuid igatahes saab vana kööku vajunud naine pensioni ja elab Ulstrupis. Selleks et teda näha, tuleb mul ainult üle tänava kalmistule minna, sest seal istub ta nii tihti, et Ulstrupis polegi kedagi, kes oleks saanud oma vanemate haual käia temaga seal kokku sattumata.
Ja tõepoolest. Seal minu võõrustaja istuski, kägaras ja musta riietunult ühel väiksel kivist pingil müürinurgas, kahe suure ja musta värvi hauakivi vastas, mille kirjad minuni ei paistnud. Aga ma sain aru, et need olid tema vanemate hauad. Mõned inimesed ei lase kunagi lahti elust, kust nad pärit on, ja püüavad hoida sellest kinni veel ka siis, kui see kõik juba mõistuse piire ületab. Hilise talvepäikese käes paistis tal midagi punast kaelas ja õlgadel olevat (tema valged juuksed olid kaetud musta rätiga) ning see vaatepilt oli mingil moel kaunis, kuigi tegi mind ka rahutuks. Ta istus seal sama liikumatult nagu Viggogi kivist pingil tuletorni kõrval ja mõjus mulle samamoodi, nagu Viggogi oli mõjunud: paistis, nagu ootaks naine seal midagi, mida ta hoolikalt ümbritseva maailma eest varjab.
Tagasi majakeses mõtlesin jälle salapärase päeviku peale, mille Viggo oli pingile pannud, ja kui mul ka mingi ideemull sattuski pea kohale tulema, põrkas see vastu laepalki ning sisaldas ainult üht tohutult suurt küsimärki …
… millest sai hüüumärk, kui võtsin lõpuks otsuse vastu. Teist võimalust polnud. Olin kindel.
Igal pärastlõunal täpselt samal kellaajal lahkus Viggo Larssen oma üksildasest tornist, läks viltust treppi mööda alla randa ning kõndis veepiiri pidi edasi klindi poole. See oli raske rada, kuna maapinnal oli palju kive ja järsakuid, mis ulatusid lausa vahutava veeni välja. Ta puhkas teekonnal sageli ja oli nõnda teinekord mitugi tundi kodust ära.
Enne tuletorni juurest lahkumist pani ta võtme aias ühe samblase mätta alla ja see oli hea koht, kui olla nii naiivne ja arvata, et ainult linnud piidlesid seda peidukohta eemalt salaja. Minu jaoks polnud küll mingi probleem peidukoht teada saada, tänu oma tugeva suurendusega binoklile, mis oli mul neemel kaasas ja mis oli saatnud mind terve elu.
Majaka võti oli suur ning roostes ja meenutas parimal juhul mõne vana mereröövlifilmi rekvisiiti, ja kas siis Viggo või mõni ammu surnud majakavaht oli selle külge kunagi roostes terastraadi abil auguga kivi sidunud.
Väike rohekas nahkkaantega köide lebas kohe välisukse lähedal toolil.
Tundsin selle köite suhtes austust, mind valdas ootus, kui ma selle avasin, kuid see kõik muutus pettumuseks.
Päevik, nagu Viggo seda oli kutsunud, ei sisaldanud autori nime. Selles oli umbes viiskümmend käsitsi kirjutatud lehekülge, mis kirjeldasid ainult paari-kolme nädalat, mille jooksul kirjutaja, noor taanlane, oli teel Taanist lõuna poole, jõudmaks Hispaania kodusõja rahvusvahelisse väeossa. Päevik oli aastakümneid vana.
Esimene märge pärines 1938. aasta 18. juunist ja oli kirjutatud Taani läänerannikul Esbjergis. Seal asus noor, vabatahtlikult Hispaania kodusõtta jõuda sooviv mees ühe Antwerpenisse suunduva laeva pardale. Ta ei olnud üksi, vaid sõbraga. Edasi kulgesid nad jalgsi läbi Euroopa ja ma lehitsesin kannatamatult maastike, külade, veskite, jõgede ja ööbimiskohtade kirjeldused läbi; miski ei paistnud huvitav ja ma ei suutnud aru saada, miks Viggo küll seda nii hoolega aina uuesti ja uuesti luges.
Paaris kohas olid lehtede vahel lahtised paberid, rongipilet Biarritzi, tšekk kohast, mille nimi oli Camping Ville de Hendaye, ja väike Piazza Vittorio Emanuele väljaku postkaart.
Päeviku lõpus oli kirjutaja peaaegu Baskimaale jõudnud ja ta kirjutas: Siit on kaunis vaade Püreneedele ja San Sebastianile, läksime kenal Biarritzi plaažil vette, kuid meid aeti sealt küll peatselt minema, kuna minu niudevöö polnud piisavalt moraalne.
Uurisin ohates Viggo elutoa väheseid mööbliesemeid: väike ümmargune laud, mis oli akna äärde nihutatud, ning siledaks ja lausa katki kulunud nahkkattega must tugitool. Madalal diivanilaual seisis vanaaegne transistorraadio. See paistis sama trööstitu ja mittemidagiütlev nagu vanasse köitesse jäädvustatud kirjeldusedki.
Alles eelviimasel käsitsi kirjutatud leheküljel jõudis noor päevikupidaja rindele. See juhtus 1938. aasta juulis Ebro jõe ääres, kus rahvusvaheline väeosa oli seotud suure fašistidevastase rünnakuga, ent tõenäoliselt ei jõudnud päeviku autor seal ühtegi pauku teha, kuna viimased read kirjeldasid ainult üht väga omapärast unenägu. Lugesingi siis sellest kannatamatult Viggo väikeses toas, enne kui panin tühjade lõpulehtedega köite käest.
Rohkem ei kirjutanud ta enam kunagi.
Järsk lõpp ja valged, tühjaksjäänud leheküljed viitasid sellele, et kodusõda lõppes tema jaoks kohe pärast viimast päevikumärget. Ta sai surma ühes kauges Põhja-Hispaania mägikülas.
Kuidas päevik Viggo kätte sattus ja miks ta seda nii huvitavaks pidas, et oli selle kaasa võtnud siia maailma lõppu, nõnda et rohkem lugemist tal siin polnudki, ei osanud ma selgitada. Ma ei saanud sellest aru. Vähemalt mitte siis.
Ma
