patse. Talun Jane’i tiraadi, kui luhta on läinud tema elutee ja kui sisutühi on kogu tema eksistents selles prantsusepatsitus olemasolus, ise ajades mööda maja taga Peterit, et siluda ära kummalised juuksetutid, mis kuidagi üleöö tema juustesse on tekkinud. Ent Peter vingub ja puikleb, justkui tahaksin teda nõeltega torkida.
8.35 Hakkan laste peale lõugama, et nad oma jalanõud jalga ja jakid selga tõmbaksid ja koolikotid võtaksid ja kohe, kohe, kohe, NÜÜD! Näen kurja vaeva, et mitte reaalselt suunurgast maruvihast vahutama hakata. Sellele vastatakse tühjade pilkudega, eitades igasugust teadmist jalanõude, jakkide või koolikottide kohta. Laps teavitab mind ühest väga tähtsast kirjalikust tõendist, mille peab täna õpetajale tagasi andma. Tuhlan asjatult mitu paberihunnikut läbi, leian lõpuks kirja, katsun kaevata diivanipatjade vahelt välja need 5 naela, mida kiri nõuab, sest mul on ainult 20-naelane rahatäht.
8.47 Lõpuks lahkun majast ja kihutan lapsi kooli poole, vedades järele koera, kes püüab iga tänavaposti peale kusta.
8.57 Lükkan lapsed mänguväljakule, naeratan nõrgalt draakon-direktrissile, kes seisab värava juures vanemate tervitamist teeseldes neid hoopis hindava pilguga mõõtes. Püüan hoida koera tema beežide sukkade peale jalga tõstmast. Kaon nii kiiresti kui võimalik kodu poole, pobisedes koerale normaalse jalutuskäigu ärajäämise eest vabandusi.
9.07 Jätan koerahoidjale kirjakese palvega viia koer võimaluse korral veel viieks minutiks õue, torman autosse, mõtlen korraks, et huvitav, mis lõhn see on, ja sõidan siis end samal ajal meikides tööle, püüdes end veenda selles, et sõidu ajal huuleläike peale panemine ei ole ei ohtlik ega ebaseaduslik. Püüan mitte mõelda pommiaugust, mis meist koju maha jäi.
15.15 Lähen lastele kooli järele. Vestlen loiult teiste vanematega, püüdes vältida Täiuslike Emmede Neetud Nõiakarja, kelle eesrinnas Kõige Täiuslikum Kõigist, Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme. Katsun vältida järjekordset sotsiaalset prohmakat, näiteks arvamuse avaldamist, et ühe konkreetse väga hinnatud lastesaate saatejuht näeb välja nagu mingi seksuaalne hälvik.
15.30 Kaose haldamiseks annan lastele kartulikrõpse.
15.45 Saadan lapsed end keskklassi koolivälisteks huviringideks valmis panema. Vaidleme selle üle, miks nad ikkagi minema peavad ja miks ujumise/muusika/tennise/tantsu/ju-jutsu tunnid ei ole loll ajaraiskamine. Mulle öeldakse taas kord, et olen loll emme, kes oma laste elu ära rikub. Vannun, et kui ma üksainus kord veel kuulen sõnu „aga see pole aus!“, ei vastuta ma enam oma tegude eest. Ütlen Peterile, et ma ei taha tema peeru nuusutamiseks ülakorrusele tulla. Lähen ülakorrusele nende järjekordselt haihtunud riideid leidma. Lähen vetsu ja leian suure junni endale otsa vahtimas, karjun midagi Fantoomsittuja kohta, samal ajal kui lapsed uitavad mööda maja ringi ainult püksikutes. Röögin, et „me lahkume VIIE MINUTI PÄRAST!“ juba viimased kümme minutit. Mulle öeldakse jälle, et see pole õiglane. Nähvan tagasi, et elu pole õiglane. Mõtlen, et millal ometi veini saab juua.
16.05 Viin lapsed vastu nende tahtmist mõttetutesse ja naeruväärsetesse keskklassi huviringidesse asjatus lootuses teha neist pädevad ühiskonnaliikmed. Kui korraga viibib huviringis vaid üks lastest, luban teisel – hoolimata hommikusest alusetust ähvardusest elektroonika igaveseks konfiskeerida – ekraani taga passida, ise samal ajal telefonis Facebookis inimeste järel luurates. Kui mõlemad lapsed on kuskil huviringis, avan töömeilid, jõllitan neid löödult, siis luuran inimesi Facebookis edasi.
17.00 Annan protestidele alla ja luban veel ekraaniaega.
17.30 Avastan, et ei lülitanud seda mõttetut kuradi pasahaudepotti hommikul sissegi. Söödan lastele hoopis juustumakarone. Magustoiduks sunnin neid sööma tükikese puuvilja – armetu katse midagi tervislikku serveerida. Guugeldan skorbuuti ja näitan neile vigisemise peale fotosid. Mulle öeldakse, et neid ei huvitagi, kui nad skorbuudi saavad.
18.00 Küsin, ega neil homseks koduseid töid ei ole. Vastuseks saan kõigutamatu mahasalgamise. Luban lastele veel viis minutit ekraaniaega. Avan pudeli veini. Katsun korrastada seda lahinguvälja, mis oli kunagi minu maitsekalt sisustatud elegantne kodu.
18.30 Käsin lastel ekraanid kinni panna ja harjutada klaverit/õigekirja/korrutustabelit, samal ajal kui ma tolmuimejaga ringi vehin ja mustmiljonendat pesuhunnikut pesumasinasse surun.
18.45 Avastan, et lapsed on kuidagi kahtlaselt vaiksed ja kuulda pole ei klaverit ega midagi muud. Leian, et lapsed on lihtsalt ühe ekraani teise vastu välja vahetanud, väites, et ma olla käskinud neil ainult oma iPodid ära panna. Ei midagi muud.
19.00 Ütlen lastele, et on aeg pesema minna. Lapsed teatavad, et neil on väga tähtsad kodused ülesanded jäetud, mis on homseks vaja ära teha. Pobisen enda ette igat sõimusõna, mida üldse tean. Teen lastega koduseid ülesandeid, püüdes end tagasi hoida, sest tahaks hirmsasti küsida, kas nad on tõesti nii idioodid, et unustavad ära, mis number tuleb pärast kolme, ja väidavad, et tähed k-a-s-s teevad kokku koer.
20.30 Lõpuks ometi on lapsed pestud ja voodis. Lösutan diivanil ja kulistan alla selle klaasi veini, mille endale juba kell 18 välja valasin. Pobisen korduvalt FML!1 ja tunnen, kuidas mu hing aina mandub ja mandub.
Jah, tulev aasta saab kindlasti olema palju parem. Kavatsen olla rohkem organiseeritud. Kahjuks pole ma veel jõudnud osta moodsaid lõunasöögikarpe ega maitsekat kapselgarderoobi ja pean alles harjutama end rohelise tee maitsega, kuna see on rõve. Ma ei ole õppinud ära, kuidas teha silmapliiatsiga otsast kaarduvat joont ega Prantsuse patse, aga ma olen salamisi veendunud, et need on minu uhkelt kokkuklopsitud plaanis pelgalt tühised üksikasjad.
Reede, 11. september
Kurat küll. FML. Ma sain täna kolmekümne üheksa aastaseks. Ma ei taha olla kolmekümne üheksa aastane. Kuidas see juhtus? Millal see juhtus? Ma pidin maksimaalselt kahekümne kaheksa aastaseks jääma –
ja isegi see tundus võimatult iidne –, kuid nüüd seisan silmitsi oma neljakümnendatega ja tulevikuga, mis koosneb suure tõenäosusega kataloogidest tellitud julgelt veidraid mustreid täis seelikutest, ja kui ma end eriti uljalt tunnen, siis ehk ka mõnest nii-öelda statement-sallist, millega kuulutada maailmale mõnd ebamäärast sõnumit.
Tulevikus päädib mu sotsiaalne elu sellega, et inimesed kutsuvad mind oma edasijõudnute joogasse või viisakatesse lugemisklubidesse, kus loetakse ainult tõsiseid ja harivaid raamatuid ning kõik kannavad oma statement-salle kõrge kraega sviitrite peal ja jäävad pärast klaasikest suvalist Pinot Grigio veini svipsi. Siis ütleb keegi midagi sellist nagu „ossa, juba teine klaas, mõni on eriti vapper“ ja mina võitlen tungiga vastata, et kaugel sellest, ma pole üldse vapper. Vapper inimene taluks nende targutavaid mõttetusi ilma tuimestuseta ja ega tegelikult kahest klaasikesest odavast veinist ei piisakski. Vaja läheks ikka tervet pudelit viina. Ja natuke kräkki. Ja, jumal küll, kuidas TE KÕIK NII IGAVAD OLETE?
Ja kui ma suudan end ehk tagasi hoida ja seda teistele emmedele mitte näkku röökida, saan sellele lugemisklubi tüütusele vahelduseks kutse mõnele ehtemüügipeole, kus vähemalt alkoholi voolab ojadena, sest kuidagi on ju vaja panna inimesed raha raiskama. See aga tähendaks ainult seda, et järgmisel hommikul ärkan ahastava teadmisega, et olen kulutanud 150 naela, mida mul ei ole, terve hulga mõttetu träni peale, mida mul vaja ei ole.
Ma olin alati eeldanud, et kui peaksingi kunagi imekombel neljakümnenda eluaastani jõudma, olen ma selleks ajaks elegantne ja peen elukogenud naine, kes valdab perfektselt prantsuse keelt, pürib mööda tulusat, ent humanitaarset karjääriredelit mööda aina ülespoole ning on kursis kunsti, kirjanduse ja poliitikaga – ühesõnaga sedasorti inimene, kelle seltskonda ihaletakse intellektuaalide pidudel, et küsida tema arvamust Lähis-Idas toimuva kohta. Seejärel leiaks
FML – lühend ingliskeelsest netiväljendist fuck my life, mis tähendab umbkaudu ’mu elu on persses’. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
