ees nutma puhkeda ja teda võidakse tunnetest rääkima sundida. Simoni ettekujutus otsekohesest ja siirast tunnetepõhisest vestlusest on kohmakalt õlale patsutada ja pomiseda „ah, mis sa nüüd“, otsides ise samal ajal paaniliselt lähimat väljapääsu.
Meil õnnestus ta ühel hetkel ikkagi nurka suruda, kui ta kööki õlle järele hiilis, arvates, et me oleme Gloria Gaynori lugude laulmisega hõivatud. Enne kui ta minema lasime, sundisime teda tunnistama, et Dan on ilge sitapea. Õnneks pole Dan tallegi kunagi meeldinud, pigem rääkis ta kogu aeg, et too näeb välja nagu mõni mäekoll (minu arust ka), seega ei tekkinud vähemalt tüütut kohmetust teemal „ma ei vali pooli“, sest loomulikult ei ole tal mingit muud valikut, kui Hannah’ pool valida – Hannah on ikkagi mu parim sõbranna ja Simon on mu abikaasa, seega võtab ta selle poole, mille ma tal võtta käsin. Iseenesestki mõista teeksin sama Simoni heaks, juhul kui mõni ta sõpradest oma hoorast naise maha peaks jätma. Juhul kui tegu pole mõne tema sitapeast sõbraga muidugi.
Ma kahtlustan, et homme me veini oma sõbraks enam ei pea.
Esmaspäev, 21. september
Muchos põnevus täna hommikul mänguväljakul. Kohal oli MEES! Eks neid mehi ole seal muidugi varemgi olnud – ega meil pole mingi „Stepfordi naiste“ äärelinnaga tegu –, kuid enamasti on mänguväljakutele ilmuvate meeste näol tegu Superhõivatud Ja Tähtsate Ülikondades Issidega, kes tormavad kohale ja siis uuesti minema, visates oma lapsed kas väravast sisse või vedades nad ülehelikiirusel väljakult ära, ise mobiiltelefonidega valjult rääkides, et me kõik saaksime aru, kui Superhõivatud ja Supertähtsad nad kõik on, ning et siin on nad vaid seetõttu, et lapsehoidja julges olla nii hoolimatu ja saada pimesoolepõletiku; või Kodused Issid, kes on küll sõbralikud, kuid näevad alati sedamoodi välja, et vajavad hädasti dušši, tunduvad eksinud ja hoiavad pisaraid tagasi. Eks lapsi sõidutavad kooli ka teised normaalsemad mehed, aga nood kaovad pigem massi ära ega sobitu ühessegi nimetatud kategooriasse.
Aga täna oli kohal Seksikas Mees. Ükskord varem käis seal veel üks Seksikas Mees, tõsi, aga too „mees“ oli kahekümne kolme aastane ja ühe imekauni au pair’i prantslasest kallim ning meie kõik tundsime end kui Harry Enfieldi4 armastusväärsed loppis kiimas vanemad daamid, kui teda jõllitasime ja omaette „NOOR MEES!“ pomisesime, ise himuralt kihistades. Kummaline küll, aga tagasi ta enam kunagi ei tulnud.
Tänane mees oli eakohaselt seksikas. Tal olid sagris juuksed, paaripäevane habe ja nahktagi, aga ta kandis kõik lahedalt välja – mitte sellisel nukral keskeakriisilaadsel moel. Ausalt öeldes nägi ta täpselt välja nagu see mees, kes sosistaks sulle suitsuses džässibaaris siivutuid märkusi kõrva. Ja tal oli väga prink tagumik.
Mul on muidugi väga häbi enda pärast, kes ma olen korralik abielus kolmekümne üheksa aastane kahe lapse ema, aga passib mänguväljakul süütute ja kergesti mõjutatavate laste silme all teise mehe tagumikku, aga kurat küll, see oli ikka väga prink tagumik. Igatahes – Simon võib eitada lastel järel käies au pair’ide tagumike jõllitamist nii palju, kui ta tahab, aga see on sulaselge vale, sest au pair’ide tagumike mittemärkamine on täiesti võimatu. Mänguväljaku emmed veedavad rohkelt aega, arutades, kas meie tagumikud võiksid ka kunagi sama head välja näha. Olles pisut järele mõelnud, kuulutame selle ebatõenäoliseks, sest me oleme britid ja seega veedame võtmeaastad siidrit juues ja friikartuleid õgides, mitte nagu tervislikud mandriinimesed, kes söövad salatit ja käivad rattaga sõitmas.
Aga tagasi pringi tagumiku juurde. Isegi Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme oli äksi täis. (Kui ta oma liibukates liiga palju erutub, saab ta sedasi veel seentõve külge.) Südamed olid juba mõnda aega põksunud, seega suutis ta hingetult meie tähelepanu objekti nime avaldada, milleks oli Sam. (Muidugi Sam. Loomulikult on ühe suurepärase, mehise tagumiku omaniku nimi midagi lihtsat, konkreetset ja mehist nagu Sam. Sellise tagumiku omaniku nimi ei saaks olla näiteks Norman.) Ta on üksikisa, sest naine jättis ta mingi teise mehe pärast maha, hüljates täiesti tundetult ka oma lapsed (ASSAraisk, milline tagumik ta rivaalil veel pidi olema?!), ka tema töötab IT-s (tõesti? Ta ei näe sedamoodi küll välja, kuid vähemalt on meil midagi ühist) ja tal on kaks last – üks poiss Peteri klassis ja tüdruk Jane’i klassis (veel midagi ühist!).
Kas ma oleksin väga kohutav inimene, kui julgustaksin oma lapsi tema omadega sõprust sobitama, et mul oleks võimalus seda imelist tagumenti paremini imetleda? Nojah, ilmselgelt, aga samas on ka ilmselge, et ka kõik teised emad nendes klassides mõtlevad täpselt sedasama.
Mu armsatel rüblikutel oma uute klassikaaslaste kohta eriti infot jagada ei olnud. Jane mäletas, et uue tüdruku nimi on Sophie ja et ta on „üsna tore“. Peter vaatas mulle tühja pilguga otsa, kui ma uue poisi kohta küsisin, ning vastas lõpuks: „Aaa, sa mõtled seda Elliotti, kel olid ultraharuldased kuldsed Moshi koletised?“ Elliott oli klassist juba eelmisel aastal lahkunud. Vahel tunnen oma laste pärast ahastust.
Ilmselgelt hakkan ma kooli minnes juukseid kammima ja end meikima ainult seepärast, et olen andnud endale uusaastalubaduse näha enda kallal rohkem vaeva ja mitte olla kasimata lipakas. Sami ja tema tagumiku pildiletulek on puhas kokkusattumus. Ei midagi muud.
Kolmapäev, 23. september
Täna hommikul tuletas Jane mulle kell 8.30 meelde, et tal on klassiekskursioon. See käivitas kõik paanikaosakonnad ja ma püüdsin meenutada, kas olin tõendile ikka alla kirjutanud ja koolile juba selle hirmsuure summa ära maksnud, mida, tuleb välja, peab tänapäeval maksma, et viia lapsed kusagile tasuta. (Tuleb välja, et busside rentimine on üks kallis lõbu. Äkki ma peaksin karjääri vahetama, ostma endale bussi ja hakkama sõite välja rentima? Edie McCredie teleseriaalis „Balamory“ paistis küll oma tööd nautivat. Kas ta oli ikka bussijuht? Või sõitis ta hoopis taksoga? Ma keeldun põhimõtteliselt Balamoryt guugeldamast, sest need päevad on selja taga. Mul ei ole mingit tahtmist taaskülastada mälestusi preili Hoolie näkku kleebitud irvest või mõistatada, miks leiutaja Archiel nii palju jogurtitopse oli, ja huvitav, kas Josie Jump oli tegelikult speed’i-sõltlane. Oh neetud, ma ikkagi guugeldasin. Ta ikkagi oli bussijuht. Mul on nüüd räpane tunne).
Kell 8.40 küsis Jane justkui muuseas, kas ma olen klassiekskursioonile kaasamineku pärast elevil. ÕÕHH! Ma ei teinud ju ometi linnukest „soovin aidata“ lahtrisse, ega? Aga just seda ma olingi teinud. Miks küll pole mul sellest õrna aimugi, kui ma just avaldust täites purjus ei olnud? Miks ma peaksin oma vabal päeval abi pakkuma? Vabu päevi nimetan ma üldiselt „maja vähem sitaauguks korraldamise päevaks“ ja selle paganama Simoni jaoks on see „kohvijoomise päev“. Ma polnud mitte ainult abipakkumise lahtrisse linnukest teinud, vaid polnud lisaks viitsinud ka laste koduste tööde päevikut kontrollida, mistõttu polnud kätte saanud teadet Toredalt Õpetajalt, kes oli palunud mu abi nende keerubite juhendamisel, mis teeb umbes sama välja nagu kasside karjatamine.
Kümme minutit. See oli kogu aeg, mis mulle võimaldati. Kümme lühikest minutit, et sättida end väärikaks ja esinduslikuks. Igaks juhuks ka natuke seksikaks, juhuks kui Sami Tagumik samuti ekskursioonile tuleb. EI. Ei. Paha ja väär. Mul ei olnud mingit põhjust seksikas välja näha, olgu Sami Tagumik kaasas või mitte.
Lõpuks leppisin pelgalt hammastepesu, juuste kinnipanemise ja suurema õuduse varjamiseks natukese meigiga. Kui mänguväljakule jõudsin, olin üsna õnnelik, et mul polnud enese säravaks seksijumalannaks moondamiseks liiga palju aega olnud, sest mind ootas ees terve niiske huuleläike meri volksutavate ripsmete ja pisut-liiga-liibuvate sviitritega – kõiki valdasid ilmselgelt needsamad räpased mõtted Sami tagumiku kohta. Sellegipoolest polnud Püha Perset ennast kohal, tema lapsehoidja oli lapsi tooma tulnud (ja nägi ka ise üsna üleslöödud välja, peaks mainima)!
Kogu väljasõit oli ilmselgelt nõme. Ma ei osanud ettegi kujutada, kui rõvedalt võib haiseda
Harry Enfield on tuntud Briti koomik.
