ole emmet, nad elavad oma issi Samiga. Lucy Atkinsoni emme ütleb, et Sam on kompu,“ kuulutas Jane abivalmilt.
„Kes see Sam veel on?“ küsis Simon külmalt.
„Uus isa koolist. Ta on üksikisa,“ seletasin ma.
„Ja ta on siis kompu, jah?“
„Ma pole märganud,“ valetasin häbematult, lootes, et ma seda tehes vähemalt ei punasta.
Sami juures oli väga meeldiv. Tema kodu tõesti meeldib mulle. Leidsin end mitmeid kordi kujutlemas, kui mõnus oleks istuda tema hanemuna-ja-kreemvalge köögilaua taga ja hommikukohvi juua, sasine hommikumantlis Sam mu vastas. Ei, mitte hommikumantel. Appi kui ebaseksikas! Pigem mingid Calvin Kleini pidžaamapüksid ja kena T-särk, liibuv, ja habe natuke ajamata … LÕPETA, ELLEN! KOHE!
Laupäev, 10. oktoober
Täna pärastlõunal lastega parki. Millegipärast pole pargis käimise kunagisest lustakusest enam palju alles jäänud. Esiteks ootab ees eriti mõnus ülesanne kohe saabumisel kogu mänguala läbi vaadata ja kontrollida, ega kuskil eelmisest õhtust ei vedele igavlevate tiinekate katkisi pudeleid või kondoome (kuigi ilmselt peab rõõmu tundma, et nad vähemalt ohutut seksi harrastavad, mis siis, et pärast pudelit viina, aga üldiselt ei ole vestlus selle kohta, miks lapsed ei tohiks seda „veidrat õhupalli“ näppida, pohmellise peaga just mu lemmiktegevus). Seejärel tuleb läbida Neetud Täiuslike Emmede Nõiakarja kadalipp, kus antakse oma roosapõselistele järeltulijatele tervislikke datli- ja kaerabatoone, samal ajal kui mina avastan, et pole mingeid suupisteid kaasa võtnud, sest hellitasin lootust, et kooliealised lapsed võiksid vabalt terve tunni elus püsida, ilma et peaksid iga kolmekümne sekundi järel midagi suhu toppima. Aga kuna olin ainuke snäkkideta emme, siis olin mina see, kes eksis, ja lapsi peab üleüldse toitma kui pidevalt kaeblevaid linnupoegi – ja nagu ma Peteri kolmandal eluaastal avastasin, ei kiideta väga heaks, kui lubada lastel ussikesi süüa.
Pöörasin parasjagu taskuid pahupidi, et lastele mingitki kosutust leida, ja just siis, kui leidsin mingi sodiga kaetud asja, mis võis kunagi olla kompvek, ilmus välja Sam, kellel ei paistnud samuti olevat kaasas laste kuuajalist toiduvaru. Ta tuli ja istus minu juurde maha, hoolimata sellest, et Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme oma jüngritega tema möödumisel tervitusi kudrutasid, püüdes tema lapsi oma tsukiiniküpsetisega ära moosida („Ärge muretsege, see on suhkruvaba, ma kasutan magusaineks õunamahla.“). On täiesti võimalik, et ainuke põhjus, miks Sam minu kõrvale otsustas istuda, oli asjaolu, et jõudnud parki esimesena, olin ma vallutanud ainukese pargipingi, mis pakkus vähegi varju varitseva idatuule eest, mis ähvardas lapsevanemaid alajahtumisega, samal ajal kui lapsed külmale vähimatki tähelepanu osutamata oma hinnalised jakid seljast kiskusid ja amokki jooksid.
„Ellen, ma ei taipa,“ ütles Sam. „Miks need lapsed kõik söövad? Kas neid kodus ei toideta? Ja mida nad söövad? Toby ütles just sellele blondiinile, et roheline kook „ei ole tema teema“, mis tundub suhteliselt mõistetav.“
„Sa pole varem Konkureeriva Emmendusega kokku puutunud?“ küsisin. „Võib-olla nad on sinuga teistmoodi, sest kõik on sinu … khm …
isaoskuste jälgimisega hõivatud.“ (Napilt oleks öelnud tagumiku!) „Vaata neid, kogu mõte on võimalikult rõveda suupistega demonstreerida, kui tasakaalustatud ja mitmekülgne on nende laste toitumine. Lisapunktid selle eest, kui su andami valmistamine võtab hästi palju aega – ideaaljuhul on sul pakkuda vähemalt öö otsa mandlipiimas leotatud chia-seemneid – ja mida obskuursemate rõvedustega tegu, seda parem. Samas on see päris naljakas, kui see neile kätte maksab. Eelmisel nädalal läks Emilia Fortescuel pärast kanepiseemne- ja spirulinamuffini sissesöötmist süda pahaks ja ta oksendas oma emme French Sole’i baleriinad täis. Kui snäkiaeg on möödas, hakkavad nad lastele hõikuma, et need turnikatel oma gümnastilisi andeid või liivakastis arhitektuurilisi teadmisi demonstreeriksid. Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme kippus varem seda tegema veel prantsuse keeles, aga eelmisel nädalal trumpas Tabitha MacKenzie emme ta mandariini keelega üle. Lucy emme nägu oli kuldaväärt.“
Oma hämmastuseks märkasin, et Sam isegi naeris selle kõige peale. Ma ei püüdnud üldse vaimukas olla, tegelikult lasin hukkamõistva tiraadi lihtsalt valla, kuna olin viimase tunni seal pingil tagumikku külmetades kinnisilmi telefoni passinud, sest tundsin end liiga nõrgana, et taluda seda vältimatut küündimatuse keerist, mis tuleb Neetud Täiuslike Emmede ülbe Nõiakarjaga vesteldes ära kannatada. Tõstsin pilku vaid verdtarretavate röögatuste peale, et teha kindlaks, kas Peter või Jane on asjaga seotud.
„Miks nad peaksid seda tegema?“ küsis Sam umbusklikult.
„Kust mina tean,“ kehitasin õlgu. „Ma kahtlustan, et siin on pistmist nende kunagiste jube tähtsate karjääridega, millest nad kõik pidid laste pärast loobuma vaid selleks, et neid lapsi kasvataksid Ida-Euroopast pärit lapsehoidjad, samal ajal kui nad ise käivad šoppamas või siis aeg-ajalt, kui tahavad teeselda, et nad endiselt „töötavad“, mängivad mingisugust „disainerit“ – ükskõik millist. Laste riided ja ehted on kõige tavalisemad, aga Emme Ärivärgensi uus trend on kašmiirist beebiriided. Aga kui su abikaasal on rohkelt kinnisvara, võid end muidugi sisedisaineriks kutsuda juba pärast mõne diivanipadja soetamist. Selle kõigega tegeletakse jooga ja Pilatese vahepeal, aeg-ajalt abikaasa telefonis nuhkides, et ega tollel Lapsehoidjaga suhet ei ole (lapsehoidjatele pärisnime ei anta). Seega peavad nad oma jätkuvat tähtsat eksistentsi kuidagi õigustama, võisteldes teistega selles, kes on kõige ökom ja mahedam ja hoolivam, ning kellel on kõige mitmekülgsemad, kasvatatumad ja, mis kõige tähtsam, andekamad lapsed. Ah jaa, loomulikult nad veel valetavad ka. Teda näed? Tema on Fiona Montague. Kunagi valetas ta oma imiku vanuse kaks kuud nooremaks Emme, Muusika ja Mina huviringis, et laps tunduks edasijõudnum. Ta polnud asja muidugi väga hästi läbi mõelnud, sest varsti jõudis kätte lapse esimene sünnipäev.“
Jestas, olles oma hukkamõistva tiraadiga juba alustanud, ei paistnud sel lõppu tulevatki.
„Ja sa ei tunne, et peaksid ühinema?“ küsis Sam. „Võtma oma toidukarbist, ma ei tea, hõrgud Vacherini juustu viilud, maitsestatud ainult Pürenee mägikitsede pisaratega?“
Oo, Sam on samuti teravmeelne!
„PIIMATOOTED? Kas sa oled HULL peast? Nad on ju kõik laktoosi- ja gluteeni- ja jumal-teab-mis-„talumatud“. Eelmise aasta trend oli kõige obskuursema toiduaine leidmine, mille vastu oma laps allergiliseks kuulutada, et panna siis kool seda toiduainet ära keelama. Ma proovisin väita, et mu lapsed on allergilised säravate litrite vastu, aga see ei töötanud.“
„Ei, aga päriselt, kuidas sa oled suutnud sellest eemale hoida?“
„Oh, mind ei võeta lihtsalt kampa. Nad on elitaarsemad kui mingid kooliplikad ja ma ei sobi neile juba seepärast, et ma pole piisavalt rikas, ja ma olen riigitööl, sest me oleme liiga vaesed, et seda mitte teha, sest ma abiellusin rumalal kombel oma poisiga ülikoolist, mitte ei oodanud, kuni saan korralikult tähtsa töökoha ja linnast kena rikka kuti, et siis oma ninnu-nännu äri püsti panna ja teistele igavlevatele rikastele eitedele mingit sulelist läikivat jura maha parseldada. Ah jaa, lisaks ei suuda ma eriti varjata, et pean neid üleolevateks mõrdadeks, mis ei aita väga kaasa. Neile ilmselt meeldiks, kui sina nende kampa kuuluksid, muide − kuum üksikisa, kellega flirtida ja oma abikaasasid kadedaks teha on täpselt see, mida nad tahavad.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту
